Feik või originaal?

Ma pole eriti kunagi mõistnud neid, kes loodavad oma staatusele feik-esemete ehk võltsingutega kaalu lisada. Et aga Stieg Larssoni meeletu menu saavutanud Millenniumi-triloogiale järge sooviti, sellest saan aru - lugejad ootasid ja ka rahaline tulu tõotas veelgi kasvada.

Paraku pole uus autor David Lagercrantz oma hiljuti ilmunud põnevikuga "See, mis ei tapa" suutnud saavutada päris sama taset nagu oli Larssoni raamatutes. Kõnede pealtkuulamine, arvutielu jälgimine ja privaatsuse kadu on küll maailmas - ja meil Eestiski - parasjagu päevakorral olevad teemad; jahti peetakse ja paraku on ohvreidki. Naislugejate hingekeeli peaks puudutama autistist lapse mängutoomine. Tegelased on suuresti samad, kellele Larsson hinge sisse kirjutas. Dialoogi on erakordselt palju - ehk varem ilmunuile omase mahu saamiseks? Aga just peategelase, sarmika Mikael Blomkvisti puhul jääb midagi puudu. Tema elukogemuste ja ajakirjanikutausta, aga ka ühiskonda kriitiliselt vaagiva ajakirja Millennium tunnetus. Tunnetust ongi tellimuse peale raske saavutada. Ja lugeja tunneb selle olemasolu või puudumise ära.