Hoolitse oma kõige õrnema piirkonna eest ja tunne iseennast!

Tupe mikrofloora on sama individuaalne kui kogu su organism. Hoolitse oma kõige õrnema piirkonna eest ja tunne iseennast! Tupe mikroflooras toimuvatest muutustest ja enesejälgimisest võiksid emad tütardele rääkida juba teismeea alguses, kui vajad personaalset nõustamist, on abiks naistearst.

Tupe loomuliku mikrofloora häirumine tekitab närvilisust, muret ebameeldiva lõhna pärast ja ebamugavat suguelu ning võib ära rikkuda puhkusereisi. Kuidas tupe mikrofloora häiritud tasakaalu ennetada ja millal tavapärasest jogurti- või keefiritampoonist enam ei piisa, räägib naistearst Kadri Matt.

Tupepõletiku
ehk vaginiidi teke on sageli seotud normaalse tupemikroobide koosluse muutumisega põletikutekitajate tuppe sattumise tagajärjel. Tegu võib olla näiteks sooles leiduvate mikroorganismidega, mis satuvad tuppe vale hügieeni või hoolimatu suguelu tõttu. Ka viirushaiguse aegne või järgne periood võib organismi vastupanuvõime vähenemise tõttu kaasa tuua muutused normaalses tupeflooras ja põletikulise reaktsiooni.
Põletikunähte võivad tekitada tupe limaskesta vigastused või tuppe sattunud võõrkehad. Teoreetiliselt võib ka tampooni paigaldamine põhjustada tupe limaskesta pisivigastusi, tegelikus elus seda enamasti ette ei tule. Muutused tupevooluses võivad aga olla seotud tampooniallergiaga. Väga harvadel juhtudel soodustab tupetampoon teatud tüüpi streptokokkide ülekasvu ja muutusi tupevooluses. Tupepõletikku võivad põhjustada ka suguühte ajal tuppe sattunud haigustekitajad (sugulisel teel levivad haigused on klamüdioos, gonorröa jm).
Kõige sagedamini tajuvad naised tupevooluse ebameeldivat lõhna (nn roiskunud kala lõhna) teatud liiki mikroobide (anaeroobide) vohamise korral. Sellisel juhul tugevneb ebameeldiv lõhn just pärast sugulist vahekorda. Niisugust seisundit nimetatakse bakteriaalseks vaginoosiks, mida ravib naistearst.

Pärmseente
ehk Candida tüved satuvad vastsündinu tuppe (ema sünnitusteid läbides) koos teiste, peamiselt sooles esinevate mikroobidega ja neid esineb tupesekreedis juba 24 tunni jooksul pärast tütarlapse sündi. Seened kuuluvad normaalse tupefloora koostisesse ja neid võib leida igas eas naiste tupesekreedist. Tänu sellele, et pärmseente kontsentratsioon on suhteliselt väike, ei põhjusta need vaevusi. Seente esinemine tupeflooras on seega normaalne, neid mikroorganisme võib pidada valvuriteks, kes kaitsevad võimalike põletikutekitajate eest.
Kandidiaasi ehk Candida tüvede vohama hakkamist soodustab tupe happeline keskkond, eriti ilmneb see raseduse ajal, mil enamikul naistel tekib seente ülekasv. Mitterasedatel esineb seda sagedamini menstruaaltsükli teisel poolel ning seda on käsitletud ka kui üht PMSi sümptomit.

Tupekuivus
on suhteline mõiste, olenedes eelkõige sellest, kuidas naine tunnetab tupesekreedi olemasolu. Tupevooluse hulk on erinev menstruaaltsükli eri faasides ja on väga individuaalne. Selle rohkus või vähesus on seotud eelkõige organismi hormonaalse seisundiga – naissuguhormoonide (östrogeenide ja progesterooni) hulgaga.
Tupevoolust on vähem 1–8aastastel tütarlastel ja naistel postmenopausieas. Tupevooluse vähenemist ja olukorda, et tupp tundub kuivana, võivad põhjustada mitmesugused haigused, sh kesknärvisüsteemi seisundid (stress), ja ravimid.

Raseduse ajal
täheldab enamik naisi tupevooluse rohkenemist, sagedamini esineb ka nn kliinilist kandidiaasi, mis teisisõnu tähendab, et patsiendil ei esine vaevusi ja analüüsid ei näita Candida tüvede ülekasvu.
Sünnituse järel ja imetamise ajal võib tupp tunduda kuivana, voolus vesise ja isegi ärritavana. See on seotud piimasekretsiooni soodustava hormooni prolaktiini taseme tõusuga ja naissuguhormoonide suhtelise vähesusega.

Menopausi ajal
ei pruugi tupekuivus olla peamine probleem, sest östrogeenide tase alaneb aeglaselt aastate jooksul. Tupekuivus on enam väljendunud hilise postmenopausi ajal (3–4 aastat pärast viimast menstruatsiooni) ja süveneb vananedes (65. eluaastani).
Kuid ka siin on individuaalsed erinevused väga laiad – paljud naised ei taju tupekuivust ka vanemas eas. Kui suguühe põhjustab tupekuivusest tingitult aga ärritust ja valulikkust, on lahenduseks lubrikantide kasutamine.

Kipitus- ja sügelustunne
suguühte ajal võib olla seotud mehaanilise ärritusega. Ka võib põhjuseks olla vahekorra alustamine liiga kiiresti, kui tupe füsioloogiline niiskumine ei ole veel jõudnud toimuda. Kuna seemnevedelik on aluseline, võib seegi mõningatel juhtudel põhjustada ajutist ja lühiajalist mikroobide koostise muutusest tingitud ärritust.
Osadele naistele ei sobi kondoomiga vahekord, kuna just siis tunnevad nad ebamugavus- ja/või kipitustunnet (kondoomiallergia). Kipitus- ja ärritustunne võib kaasneda ka libestite kasutamisega.

¤ Mõned naised muretsevad, kas basseinis ujumise järel tekkinud tupeeritis võib olla seotud muutustega mikroflooras. Vastus on, et pigem mitte, sest basseinivesi ei satu otseselt tuppe. Samas ei saa välistada allergiat näiteks basseinivees esinevate kemikaalide vastu.
¤ Tõenäoliselt on tupe mikrofloora muutumine seotud toitumisega ning toidulisandite ja vitamiinide liigse tarbimisega, kuigi otsest põhjuse-tagajärje seost on siin väga raske teaduslikult tõestada.
¤ Suurenenud tupeeritis võib olla seotud tupe mikrofloora individuaalsete iseärasustega või väliskeskkonna tingimustest põhjustatud muutustega normaalses mikroflooras.

Kui vaevused püsivad, ei möödu ka pärast menstruatsiooni, samuti juhul, kui tupevoolus on ilmselgelt põletikuline (mädane, veresegune, ebameeldiva lõhnaga) või kui on kahtlus, et ollakse nakatunud sugulisel teel levivasse haigusesse, tuleks tulla naistearsti juurde. Soovitatav on arsti poole pöörduda kohe, kui probleem ilmneb, ja muidugi peab naine ennast jälgima. Enesejälgimine aitab täpsustada vaevuste kordumise tsüklilisust, seost sugueluga jm.
Muul juhul – kui naisele tõepoolest tundub tupevooluse normaalne, pisut hapukas lõhn ebameeldivana, aitab sobiva vahendiga pesemine ja vajadusel nt mikrofloorat kaitsvate tupeküünalde kasutamine.

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Eesti Naine 2014. aasta oktoobris.