Vabaabielu pooldajad rõhutavad, et "paber ju ei seo" ja "armastus ei vaja ametlikku heakskiitu". Sellest nähtub protesti ühiskondliku surve vastu ja osapoolte vabaduse rõhutamist. Sõltumatus ja iseseisev mõtlemine on igati tervitatavad, aga võib-olla on selles ka pisut mittesüvenemist. Koos pealiskaudsusega võib kergesti tekkida üleolev suhtumine abielu mõttesse.
Kui abielludes antaks riiklik garantii õnnerikka abielu kestvusele (soovitatavalt avalduses äramärgitud ajaks), oleks kõik korras. Kuid kuna vanemate, sõprade ja ka isiklikud kogemused näitavad, et ilusale algusele vaatamata võib lõpp nässu minna, siis hirmust pettumuste ees jätavad inimesed alguse ametlikult välja kuulutamata. Proovitakse ettevaatlikult niisama. Elatakse koos ja leitakse, et suhe toimib küll, isegi armastus on. Isegi nii hästi on, et sünnivad lapsed ja de facto moodustub perekond.
Tundub, et kuna riik ei sunni, vanemad on käega löönud ja naised ei käi peale, siis mehed ei võta vaevaks. Need ajad, kui reisimise, elukoha hankimise või laste kasvatamise huvides abielluti, on möödas. Kuid kas pole natuke silmakirjalik rääkida kahe vaba inimese sõltumatust kooselust, kui peres kasvab kolm last, on võetud majalaen ja naine ei saa parasjagu tööl käia?
Olgu naiste ja meeste võrdsusega kuidas on, südames soovivad naised ikka, et mees oleks see, kes ettepaneku teeb. Vähemalt annab naisele võimaluse valida, kas ettepanek vastu võtta, edasi või tagasi lükata. Eks tuleb ju viimastki ette. Huvitav, kas vanasti, kui isamehega koos kosjareis ette võeti, oli meestel julgust rohkem või oli eeltöö paremini tehtud? Või oli see lihtsalt aeg, mil "mehed olid tõelised mehed, naised olid tõelised naised ja väikesed karvased olendid Alpha Centaurilt olid tõelised väikesed olendid Alpha Centaurilt," kui meenutada kultuskirjanik Douglas Adamsi "Galaktikas hääletaja käsiraamatut".

Edasi loe septembrikuu Eesti Naisest

Jaga
Kommentaarid