Anne, temperament ja erivajadus - Kas laps vajab psühhiaatri abi?

Viimasel ajal kuuleb üha enam, kuidas lasteaia- ja kooliõpetajad ei tunne andekaid lapsi ära, vaid saadavad nad hüperaktiivsust ja tähelepanuhäiret kahtlustades psühhiaatri juurde.

Kui lasteaiajõnglane juhtub enamikust kaaslastest vähegi aktiivsem olema, peavad kasvatajad ja "heade laste" vanemad teda peagi kasvatamatuks ja loovad tema emast-isast eelarvamusi. Pedagoogidele oleks märksa mugavam, kui kõik lapsed oleksid kukupaid ja käiksid nööri mööda, et õppekava täitmisel saaks linnukese kirja. Koolis lihvitakse indiviididel kiiresti üleliigsed nurgad maha, et nad paremini süsteemi sobituksid. "Kui andekas laps läheb esimesse klassi ja tema andekus jääb avastamata, on tema tase kuuendaks klassiks teiste omaga ühtlustunud," on öelnud andekate laste uurija, sotsiaalteaduste doktor Viire Sepp. Andekaid võrreldakse erivajadustega lastega, kelle õpetamisest tavakoolis ei pruugi midagi välja tulla. Vahe seisneb selles, et kui aidata õpiraskustega last, on tulemuseks keskpärane kodanik, kui aga andekat, võib temast geeniuski kasvada.

Andekas või käitumishäirega?
"Andekus on erivajadus, kuid nende laste toetamine, kelle võimed on üle keskmise, (igas koolis) enesestmõistetav veel pole, kuna napib ressursse, möönab Tallinna Ülikooli sotsiaalpedagoogika dotsent Mare Leino. "Pealegi ei paista anne alati välja. Andekuseuurijate väitel on andekas pigem probleemne kui "lihtne" laps, kuna andekate psüühiline ja emotsionaalne küpsus võib nende intelligentsusest maha jääda, mis võib omakorda põhjustada nii ängistust kui ka neuroosi, soodustades kooliprobleeme. Andekuse alaliikide hulga üle vaidlevad isegi spetsialistid – mõne teoreetiku arvates võib eri andeid olla kümneid. Sellisel juhul on iga inimene andekas rohkem kui ühel moel. Mis tähendab, et kui te pole oma lapse annet veel avastanud, ei tähenda see tingimata ande puudumist. Universaalne retsept võiks kõlada nõnda: olge oma laste vastu lugupidavad – nad võivad olla andekad."

Soome andekuseuurija professor Kari Uusikylä on öelnud, et andekus on nimetus, mis antakse teatud ajal teatud omadustele. Näiteks Picasso kubism poleks keskajal edu saavutanud. Kuna praegusel ajajärgul kulgeb info väga kiiresti, jätavad kiire reaktsiooniga inimesed justkui andekama mulje. Sada aastat tagasi olid teised normid, kui meenutada vanasõnugi: "Kaua tehtud kaunikene", "Üheksa korda mõõda, üks kord lõika", "Kes tasa sõuab, see kaugele jõuab" jne. Uus aeg ei muuda mitte ainult norme, vaid ka vanasõnu: "Kes tasa sõuab, sellel mädanevad aerud ära..." Ometi ei saa kiirus näidata inimese kvaliteeti. "Tõsi, üldhariduskoolis võivad kiired õppurid küll andekama mulje jätta ja seda täiesti põhjendamatult, sest tegemist on pelgalt temperamendi eripäraga," jätkab dotsent Leino. "Kuna klass on suur ja õpetaja üksi, napibki koolis aega õpilaste personaalsuse tundmaõppimiseks. Mitmeid järeldusi tehakse välise mulje põhjal ehk temperamendipõhiselt.

Hüperaktiivsuse mugav silt
Keskmisest võimekamate lastega ongi koolis palju raskem. Sageli võib kuulda vanemate nurinat: õpetaja ei tohiks eeldada, et esimese-teise klassi laps, kes on andekas näiteks matemaatikas või kunstis, oleks sama tark ja küps sotsiaalselt. Pedagoogi ülesanne on märgata last, kelle töö saab varem valmis ja kes peab teiste järel ootama. Enamik selles vanuses lapsi ei suuda 45 minutit paigal istuda ja lihtsalt oodata, ja see ei sõltu kodusest kasvatusest. Olla elav ja aktiivne ongi laste loomuses.

"Lasteaialapsed ja algklassiõpilased on tegutsejad, nad tahavad liikuda ja rääkida," nendib ka lastepsühhiaater ja psühhoterapeut Piret Visnapuu-Bernadt. "Leides, et keegi on liiga liikuv ja tegus, võime tõlgendada tema tegevust kui eri sümptomeid, mis viitavad hüperaktiivsusele. Ka internetist leiab vabavarana mitmeid sõelküsimustikke, mille abil saab lapse justkui objektiivse hinnanguga paika panna. Pigem tasub kahtluse korral abi otsida psühhiaatrilt või kliiniliselt psühholoogilt. Peale sümptomite hindamise on väga oluline testida lapse kognitiivseid võimeid. Parem hakkamasaamine toetub suuresti just lapse tugevate külgede märkamisele ja toetamisele."

Dr Visnapuu-Bernadti sõnul on laste aktiivsus erinev. Aktiivne õpib tegutsedes ja katsetades, mitte lugedes ja vaadates. Vaatleja seevastu on väliselt pasiivne, kuid hiljem selgub, et ta on kõik meelde jätnud, kõigest aru saanud ja oskab teha huvitavaid järeldusi. "Laste psüühiline intensiivsus ja jõud, millega väljendatakse oma tundeid ja meeleolu, mõjutab palju teiste sekka sobimist. Intensiivsus märgib just tunnete väljendamist, mitte sugugi seda, kui tugevaid tundeid laps kogeb. Igal inimesel – ka lapsel – on tema valdav põhimeeleolu. Leidub neid, kes on loomu poolest enamasti rõõmsameelsed, ning teisi, kes tõsisemad. Laste rütmilisus, nende sisemine kell võib lasteaias või koolis planeeritud päevakavaga sobida rohkem või vähem. Laste kohanemisvõime on väga erinev ja seda on kasvatuse ja tahtejõuga raskem mõjutada, kui me arvame või loodame."

Viisakas peab olema
On neidki, kes leiavad, et lapse käitumishäire tagant ei maksa geniaalsust otsida – enamasti on tegu kasvatamatuse ja enesedistsipliini puudumisega. "Spetsialistide väitel temperamendi ja andekuse vahel otsest seost ei ole, kuigi teatud temperamendiprofiiliga inimesed jätavad andekama mulje," märgib Mare Leino. "Samas võivad ka käitumisprobleemidega lapsed väga vaimukad olla. Näiteks üks 11aastane Tootsi klassi poiss (kelle puhul isegi lastepsühhiaater käsi laiutas) paistis silma teravmeelsusega. Enne tundi ütles ta sõbrale: "Matas tuleb töö." Sõber küsis: "Mille peale?" Vastus kõlas: "Paberi peale."
Seega võib öelda, et piir käitumisprobleemi, temperamendijoonte ja andekuse vahel on hägune. Ilmselgelt ei tohiks andekuseks pidada kiiremat arengut: näiteks kui laps hakkab enne teisi kõndima või rääkima, ei ennusta see veel geniaalsust. Einstein näiteks hakkas väga hilja rääkima ja mitmed teisedki suurkujud olid lapsepõlves (eakaaslastega võrreldes) arengust maas. Psühholoogiaprofessor Liisa Keltikangas-Järvinen kirjeldab temperamenti paketina teatud tunnustest (aktiivsus, sensitiivsus, kohanemisvõime, paindlikkus, järjekindlus, rütmilisus, distantseeritus, intensiivsus ja meeleolu) ja nende vastanditest. See tähendab, et inimese temperamendijooned paigutuvad skaalal eri positsioonidel ning tulemuseks on isikupäraselt mitmekülgne pakett. "Andekuse kontekstis on olulised kaks nüanssi: lapsi pole vaja hobidega üle koormata ja sotsiaalsete oskuste arendamist ei tohiks unarusse jätta. Andekas olla sa võid, aga viisakus on kohustuslik kõigile."

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Eesti Naine 2015. aasta jaanuaris.