Kuidas öelda "ei"?

Tihti satume olukordadesse, kus peame välja mõtlema hädavalesid ja kas või nahast välja pugema, et leida vabandusi, ütlemaks kellelegi "ei"? Me ei suuda seda üldjuhul teha siiralt ja ausalt, austades nii teise inimese soove, kuid arvestades ka

Mis võiks olla mõnusam tunne kui meeldida teistele inimestele? Räägid kellelegi midagi ja näed, kuidas talle sinu jutt meeldib. See teeb hingele pai. Teed midagi hästi ja märkad silmanurgast, kuidas teised inimesed sind imetlevad. Jälle saad hingele pai. Eriti mõnusaks läheb tunne siis, kui saame teada kellegi kolmanda käest, et keegi on meist kuskil hea sõna paotanud – see on juba tõeliselt pikk pai meie hingele. Jah, meile meeldib inimestele meeldida, sest see tekitab meis hea enesetunde. Kuid pingeliseks läheb meie sees siis, kui teisele inimesele meeldimine läheb vastuollu iseendale meeldimisega.
Näiteks küsib keegi: kuule, kas sa saaksid selle minu heaks ära teha? Kuna ma olen hea inimene, siis muidugi saan selle ära teha. Aga ainult juhul, kui mul ei ole selleks mingisugust takistust. Kui teise inimese aitamine ei nõua suurt pingutust, ei ole ka "jah" ütlemine probleem. "Okei, ma teen selle ära," vastame rõõmsalt. Aga uus olukord tekib juhul, kui me peame selle "jah-i" nimel oma elus midagi muutma, millestki loobuma, et teist inimest aidata. Muidugi ei saa öelda, et me ei peaks seda tegema – me oleme ju siiski head inimesed –, kuid ainult teiste inimeste elu elamine võib ühel hetkel meie enda elu lihtsalt "ära süüa".

Otsused tunnete baasil

Kõik meie otsused ja tegevused saavad alguse meie sees olevatest tunnetest. Kui mingi teema, asi või tegevus meie elus tekitab hea enesetunde, laseme sel end kaasa tõmmata. Kui see tundub meile halb ja kahjulik, püüame seda vältida. Nii toimub ka olukorras, kus me oleme valiku ees, kas öelda "jah" või "ei". Me võrdleme enda võimalusi ega otsusta tihtilugu "ei" öelda mitte ratsionaalsete faktide baasil, vaid oma tunnetest lähtuvalt. Vaatame lähemalt.
Kui abipalve ei valmista mulle sekeldusi, tunnen ma ennast täiesti neutraalselt. Keegi ütleb mulle: "Kuule, Kaido, kas sa saaksid koju sõites tee peale jäävast postkontorist läbi hüpata ja võtta üks pakk sealt ära? Ma tulen homme su juurest läbi ning võtan selle". Mõeldud, tehtud – muidugi teen ma selle ära. See ei tekita mulle mingit vastuseisu.
Kui nüüd sama sõber helistab mulle ja ütleb: "Kuule, Kaido, kas sa saaksid täna kell 23.45 sõita linna Haabersti Statoili ja oodata seal, kuni sulle tuuakse üks pakk? Ma ise lähen õhtul ühele peole ega jõua. Ma tulen homme su juurest läbi ja võtan selle."
Kas nüüd on see ka "mõeldud-tehtud"? Enam ei ole olukord minu jaoks nii lihtne. Loomulikult saan ma seda teha füüsiliselt, aga esile kerkivad uued tegurid – ma pean selleks muud konkreetsed asjad ära jätma, olgu või õhtu pere seas veetmise ja õigel ajal magama minemise, et sõita 20 km edasi-tagasi ja tuua see pakk ära. Nüüd muutub minu otsustusprotsess, sest tunded minu sees on hoopis teistsugused kui eelmise näite puhul. Ma tunnen, et võiksin sõbrana teist aidata, aga samas võin ma tunda, et selline palve on natukene liialdatud, eriti juhul, kui ta ise ei taha muuta oma plaane seoses mingi peoga. Niisiis, kuigi baasolukord on sama, on konkreetne olukord minu jaoks kardinaalselt muutunud – ma pean tegema valiku, kas eelistada enda heaolu sõbra heaolule. Ma olen üsna olulise dilemma ees, sest ma ei ole kindel, kumb vastus on õige. Kuigi ma tahaksin öelda "ei", ei ole ma selle valiku õigsuses kindel. Miks?

Miks ma ei julge "ei" öelda?

Ma usun, et meie suutmatus teatud olukordades jääda endale kindlaks ja öelda "ei" on seotud erinevate aspektidega. Üks on kindlasti juba eespool mainitud meeldimine teistele inimestele. Me ei soovi tekitada pingelist olukorda, vaid tahame minna "vooluga" kaasa, et mitte tekitada vastuseisu. Kuigi me teame, et ütleme "jah" vastumeelselt, ei tunne me endas jõudu öelda ka "ei". Pigem teeme palutud asja ära ja säilitame niimoodi vähemalt rahuliku ning meeldiva keskkonna.
Peale meeldimise võib meie seest lähemal uurimisel aga tuvastada veel kolm erinevat põhjust, miks me oleme valiku ees, kas öelda "jah" või "ei".

1. Ma arvan, et ma eksin
Üks põhjus on see, et ma kardan sisimas, et eksin. Äkki sõber ongi hädas ja vajab tõesti minu abi. Kuigi mulle tundub, et see palve ei ole põhjendatud, tunnen ma samas, et võin faktide hindamisel eksida. Seega, et mitte oma sõprust proovile panna ja inimest alt vedada, jätan ma oma sisetunde kõrvale ja olen nõus sellega, mida mult palutakse.
Sellisel juhul kasutan ma oma "üleliigset" mõtlemist, millega lisan olemasolevatele faktidele värve juurde – kuigi faktid räägivad üht, arvan ma, et ei näe kogu pilti.

2. Ma ei taha panna teist inimest ebamugavasse olukorda
Kuigi ma tunnen, et olen ise hetkel halvas olukorras, olen ma nõus seda kannatama, kuid ma ei soovi kindlasti teist inimest ebamugavasse olukorda panna. Ma arvan, et juhul kui ta minu abi palub, vajab ta seda tõesti – kui ma ütlen "ei", on ta suures hädas. Seega vahetan oma heaolu teise heaolu vastu.

3. Mul puudub enesekindlus
Paljud inimesed on hädas oma enesekindlusega – nad lihtsalt ei julge öelda "ei". Sellisel juhul ei saa põhjuseid otsida tunnetest või kavatsustest, vaid me oleme lihtsalt mingil hetkel oma elus otsustanud, et lubame endast "üle sõita". Me näeme fakte, mis räägivad selgelt, et meid kasutatakse ära, aga kuna me oleme sisimas leppinud, et ei ütle iialgi kellelegi midagi vastu, ei tee me seda ka nüüd.

Millal öelda "ei"?

Ma usun, et kunagi ei saa võtta lõplikku seisukohta, millal peaksime ütlema "jah" ning millal "ei". Mida sõbralikumad oleme ise, seda sõbralikum on meie maailm. Kui me aitame teisi inimesi, aitavad teised inimesed meid. See, millele e oma tähelepanu suuname, hakkab meie elus paljunema. Seega on teiste inimeste aitamine alati vooruslik ja tekitab meile endale hea tunde.
Aga kuskil läheb alati piir. Meil on olemas ka enda elu, mille eest peame hoolitsema. Olla sõbralik ja teisi inimesi aidata ei tähenda olla manipuleeritav ning teiste poolt ärakasutatav. Ka meil on elu, eesmärgid ja teatud rütm, mille järgi me edasi liigume. Teatud olukordades on hädavajalik jääda enesele kindlaks, trotsida hirme ja öelda lihtsalt "ei". Kõige raskem on see hetk ise – juba kümme sekundit hiljem on saabunud taas rahu. Pärast seda, kui oled esimest korda jäänud kindla "ei" juurde, tullakse edaspidi sinult "jah-i" paluma ainult olukordades, kui keegi vajab tõesti abi.