Kohtumine vana armukesega

Ma nägin neid juba eemalt endale vastu tulemas – veidi kühmu vajunud vanem daam ja pikk kiilas habemik vanamees –, aga ei süvenenud piisavalt, ei pööranud kõrvale, ei otsinud kotist telefoni, lugemaks näiliselt saabunud sõnumit. Ei, ma kõndisin otse piki pargiteed, kuni me pilgud ristusid ja ma tundsin ta ära. Oma ammuse, kuid pikaaegse armukese...

Kohakuti jõudmise hetkel sain aru, et temagi oli mind ära tundnud, hoolimata ajaga muutunud välimusest – ja, üksteisest peaaegu mööda jõudnud, pomisesime vastastikku ikkagi "tere".
Ma ei tea, kellena ta mind pärast naisele tutvustas, ma ei jäänud seisma, et mitte osaleda veidras etenduses, kõndisin kiiresti ja tagasi vaatamata, teades, et tegelikult on meid vastastikku kellelegi tutvustada nii lihtne: "Saa tuttavaks – mu endine kolleeg."

Sellest asi ju alguse saigi, et töötasime samas suures majadekogumis, mida ühendas nimetus Teaduste Akadeemia. Olin seda meest märganud paaril korral töökoha kohvikus end piidlemas – ja kui raamatukogu suures lugemissaalis kogemata peaaegu kõrvuti istuma sattusime, hakkasime rääkima. Hoolimata erinevast erialast – töötasime akadeemia eri instituutides – ühendas meid kirg Eesti ajal ilmunud raamatute vastu. Vähe oli kohti, kust neid tollal laenutada sai, kuid akadeemia raamatukogu oli üks neist.
Polnud seega sugugi imelik, et ta mind loetu üle arutlemise ettekäändel oma töökabinetti kutsus. Esimesel korral andis seda lausa otsida: eri aegadel ehitatud hooneosi ühendasid veidrad astmed ja trepikäigud, paksudesse kiviseintesse uuristatud madalad läbipääsud; ruumide laed olid kord kõrgemad, kord madalamad, olenevalt hooneploki ehitusajast, koridorid muutusid aina kitsamaks...

Tööruum, mida ta jagas kolleegiga, kes viibis kohal vaid teatud nädalapäevadel, meenutas pigem eluruumi: avar, kahe vanaaegse hiiglasliku tammepuust kirjutuslaua, ümmarguse kohvilaua, lohkuvajunud diivani ja tugitooliga. Isegi kardinad olid akende ees ja toalilled aknalaual...
See kõik muutis mu tema juures käimise lihtsaks – kuidagi iseenesest sai kabinetist "meie koht", kus segamatult intiimsusi jagada. Selleks ajaks keeras mu armuke küll alati ukse lukku, kuid oht, et keegi ikkagi tuleb ja ust katsub, ja leides selle lukus olevat, siirdub valvelauast varuvõtit tooma, lisas isegi põnevust.
Kui koos puhvetis või raamatukogus käisime, hoidsime karget ja asjalikku joont – ja ime küll, kuid keegi ei kahtlustanudki midagi. Eks selle hiiglasliku vana maja üldruumid olidki üsna tühjavõitu, töötajad püsisid kabinettides või ülikoolides või objektidel... Inimesi kohtas eeskätt suitsetamisnurkades, mille hämaruses pesitsesid kutsuvalt madalad lohku istutud tugitoolid, ees kolmjalgne metallist tuhanõu.

Juba mõni kuu hiljem tundsime puudust omavahelolekust ka väljaspool maja. Hakkasime kohtuma minu koduteel asuvas suures pargis, kindlal kellaajal kindlal pingil, meie pingil... Kuna tema kodu oli hoopis teises linna otsas, polnud erilist ohtu, et mõni ta tuttav teda juhuslikult koos minuga näeks. Ja üllatav küll, kuid kõigi viie aasta jooksul ei näinudki keegi meid koos, vähemalt meie teada mitte.
Mõnikord, kui mu tädi ja tädimees olid maale sõitnud – elasin noore spetsialistina tööle suunatuna aastaid nende pool –, käis armuke mul külas. Mõnikord, kui ta naine ja lapsed olid Hiiumaal naiseema juures, kutsus ta mind enda juurde. Need kodumängimise hetked tegid varasema ja hilisema eemaloleku raskemaks, näidates, kui tore, kui õnnelik võinuks kõik olla, kui...

Viimasel kolmel aastal oli meil ülikoolilinnas oma "kodu" – ärklituba, mille ülikool oma külalislektorile kasutada andis, et too loengutsükli aegu ei peaks hotellis ööbima. Armukesel olid loengud kord kuus, neljal päeval järjest – ja osava lobitöö tulemusena õnnestus ka minul end nendeks päevadeks ülikooli raamatukogu erifondides töötamise ettekäändel Tartusse komandeerida!
Nii saime tunda kooselu rõõme ja aimu selle probleemidestki. Hankisime ühiseid asju: voodiriided, nõud, peegli, raamatud riiulile, kardinad... Mõnikord leidis armuke oma pere jaoks ettekäände, miks ta nädalavahetusel ülikoolis pidi olema – siis sõitsime koos juba reedeõhtuse peaaegu tühja bussiga oma "kodu" poole, ees ootavate ühiste päevade üle elevil ja õnnelikud, ühe pea teise õlale toetatud...

Kuid mida aeg edasi, seda sagedamini möödusid need koosolemised tegelikult ühise tuleviku või tulevikutuse üle väideldes. Kui hakkasin kolmekümnele lähenema, probleemid süvenesid – tundsin üha selgemini, et soovin kõigest hoolimata saada emaks, tahan päris oma perekonda! Muutusin tema naise ja laste peale aina armukadedamaks, hoolimata sellest, et teadsin: õigust mul selleks ei ole. Teisalt näis mulle, nagu mul siiski oleks mingi iselaadne õigus: olime ju koos nii palju aega, rääkisime kõigest, tundsime üksteise muresid ja rõõme, olime üdini lähedased... Uskusin, et me armastame teineteist – aga kas see on piisav põhjus teisi õnnetuks teha?
Muidugi hakkas ta mulle muinasjutte rääkima – lahutusest, kui lapsed suureks saavad, ja muud taolist. Aga mina tahtsin päriselu kohe ja nüüd, mitte kümne aasta pärast, mil olen vana ja kole. Nii et kui kooli kokkutulekul üks hilisema lennu kutt mulle tantsides oma kunagisi salatundeid pihtima hakkas, ei mõelnud ma kaua.

Poolteist aastat hiljem oli ihaldatu teoks saanud: olin abielus, meil oli laps, oma kodu... Õnneks või kahjuks asus see kaugel nii pea- kui ülikoolilinnast, mereäärses kuurortlinnas, kus puudus võimalus armukesega kas või juhuslikult kokku puutuda. Sest esialgu, kui talle rääkisin oma uuest elusihist, püüdis ta mind ju vägagi ümber veenda, tõotas ja vannutas... Aga ma ei libastunud – peaaegu.
Väikelinnas elamise esimestel aastatel tundsin vahel hirmsasti puudust suure linna inimsaginast ja anonüümsusest, ohtratest üritustest, kohvikutest, kinodest-teatritest, sõbrannadest... Aga ka tollest hiiglaslikust müstilisevõitu akadeemiamajast, mis oli natuke nagu linn linnas, meie kabinetikodust ja ärklitoast – ja eriti neist tuhandetest tundidest, mis olin kulutanud oma armukesega rääkides.

Tegelikult pole ma kellegi teisega kogu elu jooksul nii palju mõtteid vahetanud – ja see ju seob inimesed kokku. Vahel näib mulle, et kooskõla intiimsel tasandil on isegi lihtsam saavutada kui sarnast elutunnetust: nii, et üks võib teise lauset kas või poole pealt jätkata. Sellist kooskõla tahtega ei loo. Teisalt – oli ikkagi parem, et läks, nagu läks. Minul on nüüdseks kaks toredat täiskasvanud last ja lapselapski, on usaldusväärne kaasa, oma kätega rajatud aed ja eramu vaatega merelahele. Me mehega oleme veel parimas tööeas, käime sageli reisimas...
Armuke ja tema naine on aga ilmselt juba kümmekond aastat pensionärid. Kui mu kunagine soov – et ta oma abielu lahutaks ja minuga päriselt pere looks – oleks täitunud, pidanuks minagi juba aastaid elama endast kuusteist aastat vanema inimese elu. Terviseprobleemid, rahamured ja mis kõik veel – ega seda ju siis ette ei kujuta, kui ise oled kakskümmend kaheksa ja mees nelikümmend kolm...
Ja kas me üldse oleksimegi koos õnnelikuks saanud? Punastama panev süütunne on mind vahel külastanud niigi, hoolimata sellest, et ta naine ei saanudki teada, et mees teda pettis. Aga kui armuke tõesti tookord oma pere maha jätnuks – ehk oleks ta hingepiinadest tulenev stress meidki peagi lahku viinud?
Ja toonast suurt hingelist ja vaimset lähedust võib tegelikult ju vaid meeldiva mälestusena võtta.

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Eesti Naine 2015. aasta jaanuaris.