Aedvaarikad on küll suuremad ja uhkemad, kuid metsas kasvav harilik vaarikas on kultuursortidest kasulikum ning ka selle maitse on tugevam.
Vaarikas kuulub muraka perekonda. Maitsvad marjad pole vaid hea suutäis, need on ka väga kasulikud: sisaldavad palju happeid, suhkruid, vitamiine. Vaarikad kustutavad janu ja suurendavad söögiisu, mõjuvad rahustavalt, soodustavad seedeprotsessi ja ainevahetust.
Ravimina kasutatakse peale viljade ka lehtedest ja vartest keedetud ravimteed. Jook võib kõigest mõne minutiga valmida ka metsas lõkke kohal – vali vaid vaarikavälult teepotti mõned nooremad varred. Lehti ja varsi ka kuivatatakse.
Ükskõik millisest vaarikataime osast valmistatud tõmmis toimib suurepärase higistama ajava ja palavikku alandava vahendina, ajab organismist välja viia sinna kogunenud vee, vähendab peavalu ja väsimust. Vaarika rohkete fütokemikaalide ühine toime aitab tugevdada organismi ja suurendada vastupanuvõimet haigustele.
Põletikke leevendava ja valu vaigistava toime tõttu kiirendab vaarikas paljude mao- ja sooletraktihaiguste ravi, parkained aga aitavad kõhulahtisuse korral. Seda marja soovitatakse ka ateroskleroosi raviks ja profülaktikaks, samuti suhkurtõve leevendamiseks. Vaarikas vähendab vere suhkrusisaldust ja pärsib kolesterooli imendumist. Toetava vahendina pruugitakse vaarikat veel ägedate nakkushaiguste ja rauavaegusest tingitud kehvveresuse ravis.
Värsked marjad aitavad leevendada alkoholijoobe järelnähte. Välispidiselt kasutatakse vaarikat maskide ja mähistena ekseemi ja rasutäppide korral.
Kõige otstarbekam on vaarikat säilitada sügavkülmas, metsvaarikaid ka kuivatada. Selleks laota marjad paariks päevaks päikse kätte närbuma ja seejärel kuivata neid 40–45 °C juures. Vaarikatest saab teha ka imehead kompotti, moosi, (toor)mahla ja siirupit. Kõigil vaarikahoidistel on raviv ja tervist tugevdav toime.