Vahemeremaid külastades on küllap paljud märganud, kuidas keegi ei stressa sellepärast, et kiviplaadid on vanad, murenenud ja kulunud, et kuskilt koorub värv või et vastasmaja on liiga lähedal. Tuntakse – vähemalt selline mulje jääb – siirast, tingimusteta rõõmu olevast ja iseendast. Istutakse otse ukse ette tänavale tõstetud toolidel ja süüakse õhtueinet, laskmata end häirida mööduvate turistide uudishimulikest pilkudest. Avatud akendest näeb elu-olu, kus luksusel pole kohta, kuid kostab vahetpidamatut elurõõmsat jutuvada või muusikat.
Kitsastel rõdudel, kuhu mahub vaid lauake ja kaks tooli, lillepotid ja lehviv pesu, näeb jutuajajaid või veinijoojaid. Omavahel rääkimisele lisaks vahetatakse repliike ka vastasmaja perenaisega, kes ilmselt on omamoodi pereliige, kuna rõdud asuvad üksteisest vaid nelja-viie meetri kaugusel. Imekspandav on ka sealsete inimeste oskus haljastada kivitänavad, kitsad õued, väravaalused ja trepid potis kasvavate palmide, põõsaste ja lilledega – luua oma "aed" kasvõi paariruutmeetrisele pinnale. Head inspiratsiooni!