Kõik, mis talvega karva kasvanud, tuleb suveks siledaks ajada!

Suveseelikud ja lühikesed püksid on kappidest välja kraamitud, kuid ootavad veel kandjat, sest sääred ei kannata võõraid pilke välja. Pole midagi parata, tuleb asuda karvu eemaldama!

Siidine ihu pole mingi uue aja väljamõeldis, siledus on olnud iluideaaliks Antiik-Kreeka ja Vana-Egiptuse aegadest peale. Antiikkultuuris peeti karvast keha andestamatuks iluveaks, mis iseloomustas barbareid ja teisi tahumatuid rahvaid. Sileduse nimel oldi valmis pisaraid valama ja kas või valu pärast väänlema.
Nojah, kui aus olla, on naised selleks valmis veel nüüdki, sest sada protsenti valutut, kiiret ja samas efektiivset meetodit pole seni leiutatud.

Mitu-setu moodust
Raseerimiseks kasutati iidsetel aegadel terava äärega vulkaanilisi kivimeid või poleeritud pronksi, kõige pühendunumad ilukummardajad eelistasid ihuliikmeid paljaks kitkuda karv karva haaval. Raseerimine on nüüdki kodustest vahenditest kõige kiirem, lihtsam ja odavam meetod. Häda on vaid selles, et karvad kasvavad kiiresti tagasi ja protseduuri peab pidevalt kordama. Ekslik on arvata, nagu soodustaks pidev raseerimine karvade kasvu. Seda küll ei juhtu, ent sagedane raseerimine kahjustab nahka ja traumeerib karvanääpse. See omakorda võib tekitada nahaärritust, sissekasvanud karvu või põletikulisi follikuliidikoldeid.
Juba Vana-Egiptuses harrastasid naised suhkrumassiga vahatamist: õli segati meega sitkeks kleepuvaks massiks, seejärel kanti see karvastele kehapiirkondadele, lasti kihil taheneda ja kisti siis – raksti! – koos karvadega ära. Vahatamist kasutati nii kehal (jalad, käed) kui ka näol (ülahuul, kulmud). Hiljem võeti kasutusele sulavaha kui veelgi efektiivsem meetod.
Siledus püsib vahatamise korral 2–3 nädalat. Tootjad panustavad küll magusalt lõhnavatesse segudesse, mis protseduuri nauditavamaks muudavad, kuid karvade väljatirimist päris valutuks muuta pole neil õnnestunud. Hea tulemuse saavutamiseks peab eemaldatav karv olema piisavalt pikk. Oluline on nahka enne ja pärast protseduuri puhastada, et vältida karvanääpsu põletiku teket. Ja tähelepanu: vahatada ei soovitata sünnimärke, vigastatud ega põletikulist nahka.

Elektrolüüsi abil hakati karvu eemaldama juba 19. sajandil. Protseduuri mõte seisneb selles, et väikeste elektrilaengutega mõjutatakse karva folliikuleid nii, et need enam karva ei kasvata. Meetod on küll mõjus, andes tulemuse terveks eluks, kuid kujutage ette, milline aeg kulub sellele, et iga karvanääpsu eraldi töödelda.
Uuemal ajal on kasutusele võetud keemiline depilatsioon*. Kreemis või salvis sisalduvad toimeained lahustavad karva keratiini, põhjustades karva murdumise naha pinnalt. Keemilised depilaatorid sobivad hästi karvade eemaldamiseks tugevama nahaga piirkondades, näiteks säärtelt või käsivartelt. Õrnemates paikades – kaenlaalused, bikiinipiirkond – tasub segu enne protseduuri väikesel alal proovida. Kui tekib nahaärritus, pole mõtet "keemiatõrjet" jätkata. Meetodi eeliseks on see, et tegu on suhteliselt valutu toiminguga – muidugi juhul, kui segu liiga kauaks nahale ei jäeta – ning tulemuski püsib küllalt kaua.

Moodsa aja karvaeemaldusvõtteks on laserepilatsioon**. Laseriga saab menetleda karvaseid kehapiirkondi kiiremini kui elektrolüüsi teel. Laserkiir mõjutab karva pigmentainet, hävitades karvasibula, kahjustamata samal ajal ümbritsevaid kudesid. Soovitud tulemuse saamiseks peab tavaliselt läbi tegema mitu seanssi. Kahjuks on meetod tõhus vaid tumedamate ja jämedamate karvade puhul, heledate korral on protseduur pigmentaine puuduse tõttu ebaefektiivne.
Viimasel ajal on kõvasti populaarsust kogunud fotoepilatsioon, mille käigus saadetakse karvanääpsu intensiivne pulseeriv valguskiir. Toimingu tagajärjel karva juur hävineb, kuid nahk jääb puutumatuks. Fotoepilatsiooni mõju on kõige tõhusam heleda naha ja jämedate tumedate karvadega inimestel. Enamasti läheb vaja mitut epilatsiooniseanssi, mida tehakse 4–8 nädalaste vahedega, olenevalt hooldatava kehapiirkonna eripärast.

Mõned kasulikud nipid:

• Kui raseerimisvaht on kodus otsa saanud, võid selle asemel kasutada juuksepalsamit.
• Käi enne karvaeemaldamist lühidalt vannis või duši all, see niisutab nahka ja karvu ning muudab hilisema protseduuri hõlpsamaks. Samas ei maksa enne toimingut kaua kuumas vees liguneda. Tulise vee mõjul läheb nahk krimpsu ja pundub üles, misjärel on raske karvu korralikult kätte saada.
• Enne vahatamist on hea nahka kergelt koorida. Ihu muutub pehmemaks, mistõttu väheneb tõenäosus, et protseduuri järel tuleb hakata veel ka sissekasvanud karvadega vaeva nägema.
• Puista kehapiirkonnale, mida vahatama hakkad, pisut talkpuudrit. Talk kuivatab nahapinna, muutes karvaeemalduse tõhusamaks.
• Kui karvaeemaldamine tundub talumatult valus, võta 15 minutit enne protseduuri paratsetamooli või ibuprofeeni. Ilu nõuab küll ohvreid, aga igal asjal on siiski piir.

-----------------------------------------------------

• * Depilatsioon – karva eemaldamine naha pinnalt. Eeliseks on protseduuri valutus.
• ** Epilatsioon – karva eemaldamine allpool naha pinda. Eeliseks on pikem mõjuaeg.

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Eesti Naine 2011. aasta juulis.