Millest oled valmis suhte nimel loobuma?

Kui Mari kohtus internetifoorumis Juhaniga, tundus algul, et lõpuks ometi on ta leidnud ühe toreda mehe, kellega oma elu jagada. Kuni selgus, et suhte nimel peab kompromisse tegema vaid üks pool.

"Praegu ma saan aru, et suhe toimis vaid tänu sellele, et mina olin nii elastne," tunnistab Mari nüüd, mil ta üritab Juhaniga lõpparvet teha, "ta on selline mees, kes suudab end tunda tugevana vaid siis, kui saab oma partneri peal seista."
Miks oli Mari nõus aastaid Juhani terrorit kannatama, ei oskagi ta enam tagantjärgi öelda. Kehitab vaid õlgu ja ütleb, et Juhanis lihtsalt oli midagi nii isast, mis kaine mõtlemise sassi ajas. Lisaks oskas mees imeosavalt jätta naisele muljet, et on kannataja, keda naised varem korduvalt halvasti kohelnud.

"Naised jooksevad tema järele "ema Teresa kompleksist", kuna ta ju äratab kaastunnet," püüab Mari oma käitumist analüüsida, "aga Juhan mineerib endale aru andmata kõiki oma suhteid, kuna tal on hirm tõelise intiimsuse ees."
Mari meenutab, kuidas nad Juhaniga esimest korda koos hakkasid elama – kuidas kaks "teise ringi" inimest, kel mõlemal eelmisest suhtest peaaegu täiskasvanud lapsed, pärast paarinädalast tutvust ühte korterisse kolisid. Juhan elas toona linnast väljas ja Mari kolis Juhani juurde. Õige pea selgus, et Maril puudub nende ühises kodus igasugune otsustusõigus ja keelatud on asjade asukohta muuta.
"Tema tütre tuba oli kui memoriaal, seal ei olnud midagi muudetud sellest ajast, kui tütar välja kolis. Tahtsin selle teha enda töötoaks, et mul oleks ka mingi oma nurgake," räägib Mari, "Juhan sai sellest raevuhoo, kui tõstsin asju ümber."
Kompromissina nõustus mees ära remontima köögi. Mari oli nõus selle kinni maksma, kuid peagi selgus, et koostöö kukub läbi – naise ainus õigus oli maksta remondimeeste arveid. Selles osas, milliseid materjale valida, missuguseid värve või tehnikat kasutada, tegi otsuseid vaid Juhan.

"Ühel hetkel muutus see täiesti talumatuks, võtsin oma asjad ja kassi ning sõitsin ette teatamata minema," meenutab Mari. "Siis sattusin psühhiaatriahaiglasse. Ta tuli mind vaatama, saatis kirju, kuidas ta mu järele igatseb... Midagi meie vahel toimus ja jäime siiski kokku, kuigi elasime eraldi korterites."
Enamasti käis Mari Juhani juures, kuna Juhan ignoreeris tema perekonda ja keeldus Mari lähedastega suhtlemast. Samas ootas Juhan, et Mari suhtleks tihedalt tema sugulastega, käiks sünnipäevadel ja muudel sündmustel.
Lõpuks sai mõlemal sellisest edasi-tagasi pendeldamisest villand ning otsustati kokku kolida. Koos valiti välja uus korter, mis vastaks mehe nõudlikule maitsele – Mari sõnul on Juhani maitse palju peenem kui tema enda oma. Naine pani mängu kogu perekonna vara, tegi esimese sissemakse ja võttis pangalaenu. Keset pakkimismelu, vahetult enne kolimist tuli Juhan aga lagedale ootamatu ultimaatumiga: "Vali, kas mina või su kassid! Keeldun nendega koos elamast!"

Selline avaldus tuli Marile suure šokina – varem polnud kassid meest kuidagi häirinud, kuidas siis nüüd äkki?! "Minu kassid on mulle kui pereliikmed! Ma ei saanud üldse aru, kust selline pseudoteema võeti," tõusevad Maril veel tänagi pisarad silmi. "Kui üritasin öelda, et päris nii ei saa suhtes ikka asju ajada, arvati mind automaatselt tema perest välja. See oli väga solvav. Siis ma saingi aru, et tema arvates oled pere liige ainult siis, kui käitud, nagu tema tahab."
Just sel hetkel otsustas Mari, et nüüd aitab. Ta katkestas Juhaniga kõik suhted, kuigi tunnistab, et ei jaksa maksta üksinda uue korteri eluasemelaenu ning peab nüüd kodu jagama võhivõõra tütarlapsega.
"Selline suhe hävitab sinu "mina" – su enda tahtmised on nii alla surutud, et sa ei saa lõpuks enam üldse aru, kes sa oled või mida tahad," ohkab Mari, "olen pidanud tema kõrval põlvili käima, et olla Juhaniga sama pikk. Ju mul siis oli nii rasket õppetundi vaja, kuna kergematest ei saanud aru."
Mari tunnistab, et kogemus õpetas talle isiklike piiride paika seadmist ja tegi selgeks, et ennast tuleb kehtestada. Kuigi samas saab ta väga hästi aru, kui keeruline on suhelda n-ö reaalse mehega – alati tahad ju uskuda parimat ja suhtled mingi ideaaliga mehest.
"Aga seda tehes kaotad iseenda ja see on jube," ütleb Mari.

Kristiina Garancis, holistiline psühhoterapeut ja koolitaja
Selle loo järgi tundub, et tõmbunud on kaks inimest, kelle fookus on endast väljas ja nad usuvad, et partner teeb nende elu täiuslikuks. Nad ootavad oma vajaduste rahuldamist ja iseenda väärtustamist potentsiaalse kaaslase poolt. Suhet alustades projitseerisid nad oma ootused kaaslasele, teda tegelikult tundmata ja isiksusena tajumata.
Teiselt oodatakse sageli telepaatiliselt ilma sõnadeta mõistmist ja temasse suhtutakse nõudlikult – kui mina teen kõik nii, et sul oleks hea, siis pead ka sina samaga vastama. Juured peituvad lapsepõlves. Kontrollija tüüpi vanem või kasvataja tungib jõhkralt lapse psüühilistesse või füüsilistesse piiridesse. Ta kontrollib tema aega ja ruumi, defineerides teda nagu teaks täpselt, mida too tunneb ja vajab. Sellisel lapsel on täiskasvanuna väga raske luua lähedasi ja usaldavaid suhteid, sest ta ei tea, kes ta ise on. Ta on harjunud määratlema end teiste soovide ja ettekujutuse järgi. Tal on kogemus, et ta ise pole hea sellisena nagu ta on. Tihti puudub tal täiskasvanuks saades üldse empaatiavõime, sest ta pole saanud teadvustada enda tundeid. Samavõrd kui ta ihkab lähedust, kardab ta seda. Sama mõju inimese psüühikale on kasvuperel, kus vanemate vahel valitsesid suured pinged, peres olid suured majandusprobleemid, ranged ja jäigad põhimõtted, füüsiline karistamine, üks vanem oli alkohoolik või muu sõltlane. Täiskasvanu puhul räägitakse siis nartsissistlikust hälbest või kaassõltuvusest.
Armukadedus ja teise inimese omaks pidamine on nartsissistliku hälbega inimesele iseenesestmõistetav. Kaaslase valib ta kasutoomise järgi. Nartsissist peab partnerit objektiks, kes on tema omand. Ta on ükskõikne kaaslase tõelise arvamuse, tema soovide ja tunnete suhtes.
Nartsissistide ja nende kaasade vahel on tavaliselt sõltuvussuhted. Kui mees on nartissist, siis peab ta oma naist kõigi oma hädade põhjuseks ja püüab iga tema sammu, isegi mõtet kontrollida. Ta ei talu kaaslase muutumist ja kasvamist, sest see mõjutab ta turvatunnet.
Nartsissist ei suuda kogeda armastust, vaid hirmu ja viha. Hirmu, et ta kaotab kontrolli ja viha – inimese vastu, kellest sõltub ta ebakindel tasakaal.
Nartsissist on sageli väga enesekindel, kõneosav ning hea suhtleja. Ta jaoks on oluline täiuslik sooritus. Pere võib olla nartsissisti turvasadam, kuid abikaasa ei saa temalt kunagi soovitud emotsionaalset lähedust – ta on vaid füüsiliselt kohal. Kuna tal puudub empaatiavõime, siis ta solvub, kui abikaasa väljendab oma rahulolematust.
Armastus lahkub suhtest, kui me iseend pidevalt kritiseerime, ennast kellegi järgi kohandame ja paneme kaaslase vastutama meie väärtusetunde eest. Nartsissistile on elu pidev võistlemine, ta elab pideva pinge all ja ründavas seisundis ning projitseerib selle lähedastele. Halvim, mida võid talle teha ja parim, mida endale – jäta nartsissist tähelepanuta.
Kui sul on terve nartsissism, armastad ja hindad end küllaldaselt, suudad rõõmu tunda elust, iseendast, teiste seltskonnast ilma neid kritiseerimata. Pilt iseendast ei põhine siis hirmudel, võistlemis-, ja alistamissoovil või hinnanguil. Nartsissisti lõksust pääsemiseks on vaja teadvustada oma nõrku kohti, mis on osa meie erilisest isiksusest. Nii tunnistad ja embad armastusega ise enda puudusi, mida nartsissist muidu valusalt tabab ja sinuga manipuleerimisel kasutab.

*Nimed on muudetud, kuid toimetusele teada.

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Eesti Naine 2011. aasta juunis.