Enesetapuga ähvardamine – jõhker manipuleerimisviis

Mis saab siis, kui lähedane inimene või mõni tuttav kasutab enesetapuga ähvardamist manipuleerimisvahendina?

Keskealine Marit sattus meessoost peretuttava vaimse vägivalla ohvriks – tolle abikaasa oli mehe maha jätnud, sest leidis uue elukaaslase. Ja mees, jäänud paarikümneaastase abielu järel üksi, otsis üles Mariti, et talle oma muret kurta. Lõpuks läks asi nii kaugele, et mees tahtis naisele südant puistata igal õhtul. Maritil hakkasid kodus sellest probleemid tekkima. Kui Marit üritas kokkusaamistest kõrvale põigelda, hakkas peretuttav ähvardama: "Kui sa minuga ei räägi, siis tapan enda ära!"
See tekitas Maritis hirmu: kui mees oleks endale käe külge pannud, oleks naine selles justkui süüdi olnud. Ta üritas meest aidata nii palju kui võimalik. Otsis talle psühholoogi kontaktidki välja, kuid mees hingetohtri poole ei pöördunud. Esialgi üritas ta Maritile ka ligi ajada, kuid naine pani sellele kindlad piirid ette.
Marit arvab, et peretuttava enesetappu pelgamata poleks ta talle nii palju aega pühendanud. Lõpuks tundis naine siiski, et teda kasutatakse ära ning et suhe ohustab tema enda abielu – ja hakkas meest vältima, ei vastanud telefonilegi. Nüüd on sellest mõned kuud möödas, mees on jätkuvalt elus ja Maritini jõudnud info kohaselt leidnud endale uue tegevuse, millega abikaasast jäänud tühimikku täita.

Haukuv koer?
Psühholoog Toivo Niiberg ütleb, et enesetapuähvarduste kohta kehtib vana tõde: haukuv koer ei hammusta. Manipuleerimise eesmärk on eelkõige endale tähelepanu tõmmata, sõltuvussuhet kinnitada, hirm midagi kaotada ja oskamatus olla iseseisev. "Tõelised enesetapjad, sageli depressiivsed ja muserdatud, ei reklaami kahjuks oma kavatsusi ning teevad enesetapu teoks paljudele ootamatult," nendib Niiberg.

Tuuli, kes paar aastat tagasi koges venna ähvardusi end ära tappa, ei saa siiani aru, kas tegu oli manipuleerimisega või mitte. Vend otsis pidevat tähelepanu, et kurta naisest lahkuminekut ja majalaenu ainult enese õlule jäämist, samal ajal kui palk vähenes ja tuli hakata maksma alimente. Tuuli kuulas venna alati ära, sest kartis koos vanematega, et äkki kriisi sattunud vend poobki end üles. Kui suhtlemisele vennaga hakkas kuluma suurem osa ajast, pöördus naine murega psühhiaatri poole ja sai teada, et enesetapuga ähvardajad end ei tapa ja et tegu on manipuleerimisega. Mõistagi soovitati vend psühhiaatri juurde saata. Tuuli hakkas vennale ei ütlema ja teab, et vend leidis endale seepeale järgmise kuulaja.

Toivo Niiberg soovitab enesetapuga ähvardajatega suhtlemisel kasutada eelkõige mina-teadet, sest minasõnumite rõhutamine halvab manipulatsiooni. Näiteks: mul on sinust kahju küll, aga ...; aitan ikka ja mõistan, aga ma ei saa kahjuks sinu elu elada. Niiberg arvab, et seepeale leiab manipuleerija järgmise ohvri, aga manipuleeritav saab oma eluga edasi minna.

Öeldakse, et enesetapuga ähvardamine on viimane ja kõige räigem etapp manipuleerimiste ahelas. Tihti üritavad niimoodi tähelepanu saada teismelised, kes on jäänud lahku läinud vanemate vahele. Osa inimesi ongi üles kasvanud manipulaatoritena, teised tunnevad, et edasi elamiseks puudub põhjus.
"Ellujäämise õpetuses" kirjutab Luule Viilma, et enesetapuga ähvardamine on kõige kindlam viis šantažeerida neid, keda väga armastatakse. "Näete, kui ohtlik on suur armastus, mis polegi armastus. Suur armastus on omamine. See on kurjus, kuigi keegi ei taha seda tunnistada."
Tuttav koolipsühholoog rääkis, et üks poiss olevat talle öelnud: pole vahet, kas joob end surnuks või tapab end kohe ära, sest kõik on totaalselt läbi. Esimest defineerib Luule Viilma kui vaimset enesetappu, teist kui maist enesetappu. Mõned koolinoored hävitavad end juues, suitsetades, lähedastega hoolimatult käitudes, varastades, pekstes ja lõhkudes. Tüdrukud lähevad tihti susima paarisuhetesse. Ühele poisile lubas isa osta jõuludeks telekamängu. Kui poiss lubatut ei saanud, asus ta seda välja pressima, lubades end ära tappa. Koolipsühholoog lisab, et enesetapuga ähvardamine on "tulnud moodi" eelmise aasta algusest.

Teismeliste manipulatsioonid armusuhetes
Leidub tüdrukuid, kes manipuleerivad poiss-sõpradega. Margus oli mõni aeg tagasi püsti hädas oma tüdrukuga, kellega ta tegelikult enam käia ei tahtnud, kuid ei julgenud suhet lõpetada, sest tüdruk ähvardas enesetapuga. Margusele öeldi, et tema ei vastuta teise inimese õnne ega elu eest, ning poiss järgis soovitusi ja tegi suhtega lõpu. Viimase meeleheitliku katsena poissi enda juures hoida neelas tüdruk südametablette ning läks kohe Margusele ütlema, et nüüd on tegu tehtud. Võib arvata, et tüdruk teadis, et ära ta ei sure, sest paar tema sõbrannat olid samamoodi suvalisi tablette võtnud. Tüdrukule kutsuti kiirabi, kes käskis kohe näpud kurku ajada ja tabletid välja oksendada. Pärast säärast kogemust ütles tüdruk, et sellist öökimist ei taha ta enam iial korrata. Ja käib nüüd juba järgmise noormehega.
Sarnane lugu juhtus ka teismelise Hannaga, kes tahtis oma poiss-sõpra maha jätta, mille peale viimane asus ähvardama enesetapuga. Sõbrad lohutasid tüdrukut, et poiss on lihtsalt hull, aga Hanna ei julgenud suhtele lõppu teha. Lõpuks palus ta poisil enam mitte helistada ega vastanud ka noormehe kõnedele. Tänaval küll poiss mõnda aega veel jälitas teda, aga üsna varsti sai Hanna teada, et kutt on leidnud uue tüdruku.

Ent mitte ainult noored ei manipuleeri kaaslastega. Agnes oli oma mehe lõputut joomist, raha mahamängimist ja vägivalda kannatanud juba palju aastaid. Lõpuks teatas ta mehele kategooriliselt, et kui see oma perest hoolima ei hakka, lahkub ta koos lastega. Mehelt tuli kiire vastus: kui Agnes ta maha jätab, siis tapab ta ennast ära. Agnes ei lahkunud kohe. N-ö viimasel katseajal mees aga siiski ennast ei parandanud ja naine kolis koos lastega omaette elama. Pärast seda jätkas mees telefonitsi enesetapuga ähvardamist. Agnes ei võtnud manipuleerimist tõsiselt, mees aga hävitab end ohtra alkoholijoomise ja purjus peaga autojuhtimisega edasi.

Ähvardusest teoni
Ent kõik lood ei ole nii lihtsad. Enesetapuähvardusega manipuleerimine võibki lõppeda suitsiidiga. Birgit oli küll varem oma emale teatanud, et teeb enesetapu, kuid ema ei võtnud asja tõsiselt, sest oli ka ise oma eluga hädas. Isa tüdrukul ei ole. Ühel päeval sattus tüdruk sellistesse pahandustesse, et üks kamp asus teda koguni relvaga ähvardama. Viimaks ei julgenud Birgit enam väljaski käia. Viimase abinõuna otsustas ta end ära tappa ega rääkinud oma plaanist enam kellelegi. Ilmselt oli surmahirm nii suur, et tüdruk oli nõus ise elust lahti ütlema. Abi ei osanud ta aga kelleltki küsida. Koolis ei olnud tal teiste tüdrukutega samuti häid suhteid. Neiu neelas purgitäie rahusteid, kuid helistas siiski ühele klassikaaslasele, et öelda, mida ta tegi. Tänu klassiõele kutsuti kiiresti kohale kiirabi, tüdruku elu suudeti päästa ja ta suunati psühhoneuroloogiahaiglasse ravile.

Toivo Niibergi sõnul näitavad uuringud, et enesetapud on seotud otseselt impulsiivsusega. Kui impulsiivne inimene tunneb end lööduna, ei näe olukorrast väljapääsu, tajub tulevikku lootusetuna ning kui sellele lisandub enesetapu sooritamiseks vajalike võimaluste ja vahendite olemasolu, võib suitsiidikatseks sellest piisata. "Kui inimene hakkab mõtlema enesetapule, aheneb tema mõtte-, tunde- ja tegevusmaailm," sõnab Niiberg. "Ta mõtleb sellest pidevalt ega ole suuteline märkama teisi väljapääse probleemist."
Niiberg lisab, et teismelised kipuvad suitsiide tegema kättemaksuks, põhjuseks armusuhted, koolivägivald ja tõrjutus; mehed pigem enesehaletsuse ja haavatud ego mõjul ning naised sügavas depressioonis olles. Eestlased on kõige rohkem läinud vabatahtlikult poomissurma, mehed on siit ilmast lahkunud tulirelvade abil või sõidavad end sodiks. Naiste puhul on mürgitamine poomise järel teisel kohal.
Tegelikud enesetapjad ei hakka enesetapuähvardusega manipuleerima, teab Niiberg, ja nii võib ka väga lähedase inimese enesetapp tulla suure ootamatusena.
Just seepärast soovitab Toivo Niiberg märgata inimesi, kes on seltskonnas sageli väga lõbusad, aga kaovad seejärel päevadeks või nädalateks ning ilmuvad taas välja üleolevas meeleolus: "Tegu võib olla inimesega, kellel naer on maskiks. Sellised sõbrad ja sugulased tuleks õigel ajal rajalt maha võtta – nad vajavad pikka ja põhjalikku ärakuulamist."

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Eesti Naine 2014. aasta jaanuaris.