Mis juhtub, kui kaht inimest hoiab koos vaid lapsed ja raha?

Vahel sobivad inimesed kokku kui pusletükid, nii ideaalselt, et lust on vaadata ja harmooniat tajuda. Mis aga juhtub siis, kui kaht inimest hoiavad koos vaid lapsed või raha? 

Sille (28) on üks neist naistest, kes tunnistab: kui neil poleks mehega pisikest last, ei oleks ta enam oma mehega koos. Olles ise isata kasvanud, ei soovi ta sama saatust lapsele.

Sille on pikalt unistanud, kuidas ühel päeval, mil laps juba oma elu peal, võtab ta südant kuulda ning läheb tõelist õnne ja hingesugulast otsima. Kuid seni – need umbes 18 aastat – peab ta mõtlema eelkõige lapsele, omaenese õnne edasi lükates. "Nüüd aga olen mõelnud, et kui kõik niimoodi jätkub, lahkun juba mõne aasta pärast. Siis, kui laps juba teab, kes ta isa on, ja tal on temaga side tekkinud."

Kuigi kodune olukord pole katastroofiline – mees ei ole vägivaldne ega kuritarvita alkoholi –, tekitab naise sõnul probleeme tema "tüüpiline eesti mehe" hoiak. Mees on liiga palju tööl, tal pole ei aega ega tihti ka tahtmist perega koos olla. Ta ei hinda naist ning kui viimast kodus pole, viib isa lapse vanaema juurde, selle asemel et ise temaga koos olla.

"Miks ma peaksin sellise mehega terve elu koos olema?" küsib Sille. "Ei peagi! Me suhtes pole sädet, armastust, hoolivust ega huvi teineteise vastu. Olen õnnetu, kuid mul on laps ja ma ei saa mõelda egoistlikult ainult endale." 

Isana hea, mehena kehv 

Dianagi (45) kinnitab, et ta poleks oma mehega ilmselt enam koos, kui neil poleks kaht väikest last. Kuigi huumorimeel ja mõned põhimõtted on paaril sarnased, on nad iseloomult liiga erinevad, põrkudes omavahel pidevalt ning püüdes üksteist alla suruda ja "murda". Kuna aga laste heaolu on mõlemale esmatähtis, ollakse koos. "Hea, et me mõlema prioriteediks on lapsed – et neil oleks nii ema kui isa, et nende lapsepõlv oleks turvaline ja kindel," räägib Diana.

Õnneks pole kodune õhustik väga pingeline ega närviline. Naine tegeleb lastega palju ning meeski on lastele väga hea isa, mistõttu Diana on talle kui mehele nii mõnegi asja andeks andnud.

Dianal on üks laps veel, täiskasvanud poeg esimesest abielust. Kuna see abielu lahutati ruttu pärast lapse sündi, on naine kõrvalt näinud, mis juhtub lapsega, kes kasvab isata. "Ma näen praegu oma täiskasvanud poja pealt, millised tagajärjed sel on, ning oma väikestele lastele ma seda ei soovi!" on ta kindel. Naise sõnul ei saa ta praegu liblikaid mööda aasa taga ajada, sest kodus ootavad kaks väikest last. "Kohusetunne nende ees on nii suur! Pean lastele mõtlema, küll minu aeg tuleb hiljem." 

Aga "päris" elu? 

Psühhoanalüütilise terapeudi Edith Herkeli hinnangul ei saa siiski selget piiri tõmmata – et lapse täiskasvanuks sirgumiseni ollakse eelkõige ema rollis ja seejärel hakatakse naisena "päris" elu elama. "Vastupidi, kõik need aastad ongi me päris elu, hõlmates ka lapsi ja emarolli!"

Aastatepikkune tunnete ja emotsioonide mahasurumine võib tekitada pingeid aga just ema ja laste vahel. "Kui ema tunneb, et on laste pärast ohverdanud 18 aastat oma õnnest naisena, võivad kergelt tekkida etteheited ja varjatud nõudmised lastele," räägib Herkel. Lapsed omakorda võivad ema vastu tunda kas viha – keegi ei sundinud teda nende pärast isaga koos olema –, või süütunnet – kuidas ma lähen oma elu elama ja jätan ema üksinda, ta on ju minu pärast nii palju ohverdanud... "Lapsed võivad hakata tundma end isekana, kui neil on omad soovid, vajadused ja tunded, mis ei ühti ema omadega."

Terapeudi sõnul polegi lastele esmatähtis, et vanemad elaksid tingimata koos, vaid et vanemad oleksid emotsionaalselt kättesaadavad. Tähtis on, kas lapsel on kellegagi rääkida, kas vanem kuulab teda, on tema jaoks emotsionaalselt olemas või on ema-isa pigem hõivatud omavahelise tülitsemisega? "Väikelaps ei oska ärevustunnet sõnadesse panna, vaid hakkab seda väljendama füüsiliselt. Nii tekivad kõhu- ja peavalud, mille põhjuseid arstid ei leia," toob Herkel näite. Laps võib jääda ka väga tõsiselt haigeks. Siis unustavad vanemad tülitsemise, et ühisele probleemile, lapse haigusele, keskenduda. "Laps aga tõlgendab seda nii, et kui ta on haige, siis vanemad ei tülitse. Ja nii juhtubki, et laps on sageli haige." 

Kõiges eeskujuks 

Ent peale ema-isa rolli on vanematel ka naise-mehe roll ning lastele ollakse eeskujuks kõiges. "Kodused peremustrid ja rollid jäävad lastele alateadlikult sisse ning nad hakkavad neid oma lähisuhetes matkima. Kui lapsed näevad ja tajuvad, et ema surub end alla, ei väärtusta ennast, ei nõua oma osa näiteks kommidest, võtavad nad selle üle, hakates tulevikus endagi paarisuhetes käituma altruistlikult ja ennastsalgavalt." Mina ei ole oluline, vahet pole, mida mina mõtlen, las mina kannatan, peaasi, et teistel hea oleks. Seetõttu ongi lastele parem pigem kaks tervet ja ilusat kodu kui üks, mis pingetest tulvil.

Ka pereterapeut Monika Koppel rõhutab, et võimatu on laste eest oma kurbust varjata. Kui keegi peres tunneb end õnnetu, reedetu või vääritimõistetuna, siis antakse seda tunnet tahtmatult edasi ka teistele pereliikmetele. "Tuhanded nähtamatud niidid seovad meid omavahel ja ka kõigi eelmiste põlvedega. See, mis juhtub ühega meist, juhtub kogu perega!" Koppeli hinnangul arvavad vanemad sageli, et lapsed ei saa aru nende omavahelistest suhetest, kuid see on sügavalt ekslik. "Nad tajuvad väga hästi, et vanemate vahel pole soojust. Kui küsida lastelt, kas nende sünd ühendas või lahutas vanemaid, siis sellises peres elav laps arvab sageli, et tema tegi oma vanemad õnnetuks ning ilma temata oleks neil parem. Selline koorem on lapsele ränk!"

Pereterapeudi sõnul õpib laps sellises olukorras varakult, et see, mida tema vajab, pole oluline. "Ja kui ta on suureks saanud, kordab ta oma paarisuhtes sama mudelit – vaikib, eemaldub partnerist emotsionaalselt ja elab lahku minemata laste pärast koos."

Unistades aga aastaid ajast, kui saabub laste pesast lahkumise aeg, pannakse "väravate avanemisele" alateadlikult liiga suured ootused, mõistmata, et selleks ajaks on olukord muutunud. Me oleme 15–20 aastat vanemad, välimus pole enam nii särav ning neid n-ö vabu kalu meres on jäänud tunduvalt vähemaks. Kui kerge või raske on keskealisel, lahutatud ja lastega naisel endale uut meest leida? Muidugi on võimalus, et kauaoodatud suur armastus ja hingesugulane tulebki. Aga mis saab siis, kui kellegi leidmise asemel peab naine õppima hoopis üksi elamist? Edith Herkel: "Võib juhtuda, et naine ei leia pärast lahutust uut meest. Nii võib alateadlik viha laste vastu koguneda veelgi – nende pärast elati nii kaua õnnetuses ja nüüd peab naine üksi elama, saamata osa kaua unistatud õnnest." 

Ühine rahakott 

Ka raha võib olla põhjus, mis naist oma mehe juures hoiab. Majanduslikud raskused ja vajadus üksi toime tulla hirmutavad, kahekesi on turvalisem ja mugavam hakkama saada. Nii jäävad naised truult oma meeste kõrvale, hing karjumas läheduse ja armastuse järele. Kuid rahakott on kindla sisu ja kohustustega. 

Linda (42) teab, et tal pole võimalik üksi kolme lapsega toime tulla, ent lahutuse korral oleks see vajalik. Pealtnäha tundub nende pereelu ilus ja idülliline – suur maja, edukad töökohad, kaunid autod ning kolm last, kellest vanim on 19, noorim kõigest 4.

Naine tunnistab: ta oleks mehe juurest ammu minema kõndinud, kui tal lapsi poleks. "Kuidas ma lähen? Mees ütleb, et mine, kuid siis pean lapsed kaasa võtma. Ma ei tule aga üksi kolme lapsega toime, ka vanim elab ikka veel meiega!" on Linda poolahastuses.

Ta räägib, kuidas nende kodune olukord on aastatega muutunud üha pingelisemaks ning läbisaamine mehega tunduvalt kehvemaks, sest mõlemal on palju tööd, kahekesi olemise võimalusi napib, üksteist ei usaldata ning armukadedust on palju.

"Kui suhe algas, elasime mõnusat elu, töötasime hoolega ja olime õnnelikud. Siis sündis esimene laps ning suhtesse hakkasid tekkima mõrad." Kuna neil sugulasi lähedal ei elanud ning ka lapsehoidjat ei leitud, pidid nad alati eraldi väljas käima. Nii need esimesed petmised mehe poolt tulidki. Juba siis, kui see välja tuli, oleks Linda minema kõndinud, aga minna polnud kuhugi. Võõras linn, soodsaid üürikortereid seal polnud, sugulased ja pere olid kaugel, raha oli vähe ning Linda oli toona lapsega kodune. "Jäin mehe juurde majanduslikel põhjustel, neelates kogu valu alla." Alul valus, pärast aga juba harjutud tõsiasi oli see, et mehe petmised jätkusid, ning see tekitas nende vahele üha sügavama lõhe.

Nüüd, aastaid hiljem, on Lindalgi kõrvalsuhe leidnud. Enda sõnul ei otsinud ta seda kättemaksuks, sest mehe petmistest on möödunud juba pea kümme aastat, vaid armastuse ja läheduse puudumise tõttu. "Tihti tülitseme nii, et töölt tulles ma ei tea, kas mu asjad on veel kodus või välja tõstetud!" Samuti pole talle võõrad mitmepäevased tülid ning isegi vägivald, kui mees on alkoholi tarbinud. "Mees ei usalda mind üldse, ta ei suuda andestada petmisi, kuigi mina olen talle andestanud. Ta kontrollib igat mu käiku, telefoniarveid, sorab kottides ega usu mu sõnu!"

Kõigele lisaks seovad neid mehega mitu ühist firmat ja majanduslikud kohustused panga ees. Ning – ka ilusad hetked ühisest 20 aastast. "Kuigi me tülitseme tõesti palju ning suurema osa ajast on mul soov minema jalutada, on tegelikult olnud ka ilusat. Ma pole kaotanud lootust leida üles see mees, kellesse paarkümmend aastat tagasi armusin. Loodan, et ühel päeval, võib-olla siis, kui lapsed on suured ja iseseisvad, tuleb ta tagasi." 

Enne lahkuminekut otsige abi 

Edith Herkeli sõnul peab igaüks endale kindlasti selgeks tegema, kust läheb taluvuse piir ja mida ei ole inimene valmis aktsepteerima. "Me peame võtma vastutuse omaenda elu eest ning tegema vajalikke otsuseid omaenda õnne pärast!"

Statistika järgi lahutatakse umbes 60% abieludest, neist omakorda umbes 60–70% lapse kolme esimese eluaasta jooksul. "Paarid peavad mõistma: lapse sünd muudab nende harjumusi palju! Aega, mil kahekesi koos olla, hakkab nappima, laps dikteerib isegi seda, millal ema saab vetsu minna... Oidipaalne kolmnurk seob tugevalt ema ja lapse, jättes isa kõrvale. Olenevalt isa lapsepõlvekogemustest ta kas toetab seda sidet või tunneb end hüljatuna, leides lohutust tööst või armukeselt," räägib terapeut ja soovitab: "Psühholoogid ja terapeudid aitavad! Minge kas üksi või kahekesi koos, kuid proovige probleemidele lahendused ja õiged põhjused leida."

Terapeut kinnitab ka, et laste pärast pole mõtet emotsionaalselt külmas ja vägivaldses suhtes olla, sest arusaam, et nii tehakse neile head, pöördub tihti vastupidiseks. Naisenagi pole mõtet oma elu raisata ja paarkümmend aastat õnnetu olla.

Ja kui lahutada, saab seda teha kõiki osapooli säästvalt, rõhutab Herkel. "Levinud on arvamus, et teraapias käiakse vaid suhet koos hoidmas. Ent minu juures käib ka palju paare, kes soovivad teada, kuidas hästi lahutada." 

Bruno Braun, holistilise regressiooni terapeut: 

Usun, et inimene on loodud elama armastuses, harmoonias ja rõõmus. Kui ta lükkab oma õnnelik olekut tulevikku, tuues ettekäändeks kas raha või lapsed, on tema sügavamate tunnete all peidus eri tundekihte ja mõttemustreid, mis takistavad selgelt olukorra tajumist. See ei puuduta aga suhet abikaasaga, vaid suhet iseendaga.

Kui tekivad küsimused kooselu jätkamise kohta, on viimane aeg hakata uurima oma suhet eelkõige iseendaga. Kui palju ma iseennast armastan, kuidas saan endale rohkem tähelepanu pöörata? Mis mind kirgastab, mis pakub rahulolu? Mida rohkem naine ennast armastab, seda rohkem on tal pakkuda armastust oma lähedastele, mis ei jää kindlasti ka "väärilise tasuta" ehk vastuarmastuseta. Tundub lihtne ja loogiline, aga praktikas juba keerulisem ja aeganõudvam.

Minult on küsitud, kuidas ikkagi ennast rohkem armastada. Kõige lihtsam vastus kõlab: "Armasta ennast nii nagu väikesed lapsed seda teevad – täielikult ja tingimusteta, endale kõige paremat soovides."

Lastelt peaksime õppima eelkõige olevikus elamist ja seda, kuidas on võimalik mitte kanda endas mineviku raskust ja mitte tunda hirmu tuleviku ees.

Olles heas suhtes iseendaga, on lihtne tajuda oma hetkeolukorda selgelt, kehtestada piire ning luua armastavaid ja lähedasi suhteid, mis on nauditava ja õnneliku elu elamiseks olulised.

Vahel on aga asjad arenenud nii kaugele, et suhe iseendaga on lootusetult katkenud ning kõik on pikemat aega üle pea kasvanud. Siis tuleks kõrvalist abi otsida inimestelt, kes on ise selle tee läbi käinud, sest lootust on alati. 

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Eesti Naine 2014. aasta jaanuaris.