Kes kasvatab üles elumehe lapsed?

Kaunid noored emad jalutavad tänavatel üksi lapsevankritega. Isadest pole kippu ega kõppu... Pahatihti hakkab elumehe lapsi kasvatama nohik, kellele noor ema põhikoolis korvi andis. Elu teeb omad vigade parandused ja endisest naerualusest saab nüüd igatsetud pereisa!

Keskkoolipäevil kuulus minu sõpruskonda tõeline peoloom. Sportlik seltskonnalõvi kiitis alati: "Elan ainult reede nimel!" Esmaspäeviti põdes kutt kassiahastust, et igatsetud reede koos naiste ja alkoholiga jälle nii kaugel on. Tema hoogne nooruse kasutamine ja kaitsevahendi mittekasutamine viis ühe väikese ilmakodaniku sündimiseni.
Omaks ei tunnistanud mees seda last kunagi. Noort üksi jäänud ema aitas rahaliselt elumehe parim sõber. Erinevalt lapse hüljanud kamraadist jäi tema oma lapseootel silmarõõmuga kokku. Nüüdseks on sel meelt muutnud pidutsejal abielusõrmus ette näidata ning kaks põnni kodus ringi mürgeldamas.

Sain ise hiljuti internetis ääri-veeri tehtud pakkumise hakata isaks ühe teise elumehe hüljatud tirtsule. Et suhtestaatus seda ei võimaldanud, pidin siiski eitavalt vastama. Küll pani see mind mõtlema tirtsu ja tema ema edasisele käekäigule. Elumees on neile selja pööranud, tarbib ohtralt alkoholi ega suuda oma suhteid elusana hoida.
Naine tunnistab, kuidas ta ise on raske suhtekaaslane meespoolele. Nende läbirääkimised elatusraha üle päädisid sajaeurose kuutoetusega. Muude kulude hulgas on see siiski vaid piisk meres. Samal ajal on noor ema ise rahul, et pea kolmekümnene peolembene härra niigi palju oma tütrest arvab.

Elumees on ka minu isa. Kõige valusam mälestus lapsepõlvest meenub seoses minu katkiste koolipükste ja isa uue kahe tuhande kroonise nahktagiga. Emaga kasvamise kõrval nägin isa kord kuus ning siis praalis ta minu ees oma saavutustega. Kui ema elatusraha palus, vastas mees: "Ma võin "mustalt" ka tööle hakata ja sa ei näe minult sentigi."

Ma ei ole siiani suutnud mõista, miks ta oma last nii väga vihkas, et ei soovinud minu arengut toetada. Ja nii rassiski elumehe last kasvatav üksikema mitmel töökohal. Enne palgapäeva käisime vallavalitsuse sotsiaaltöötaja juures tõestamas, et tõesti elame puuduses ja väärime piskut toetust.
Elumeheks on minu isa siiani jäänud. Elades nüüd eri linnades, tunnen siiski vahel igatsust tema järele. Nii sõitsingi külmal veebruarikuul talle kahesaja kilomeetri kauguselt külla. Olin kallile isale teatanud oma külaskäigust juba nädal ette. Me ei olnud teineteist näinud ega vahetult muljetada saanud pea terve aasta. Viisin talle jõulukingi, mille olin hoole ja armastusega kokku pannud.
Kõlab kenasti, eks? Kahjuks pean sind kurvastama, kes sa mu ridu loed... Minu isa suutis end etteteatamisest hoolimata purju juua. Silmigi jagus tal vaid kaasa tulnud sõbra pisipõnni jaoks. Mind ei olnud olemas. Mu isa oli purjus ja mina seal kõrval püüdlikult naeratamas. Miski minu sees murdus veel rohkem katki.
Vihahoos olen oma emale ette heitnud, miks ta lasi end elupõletajal rajalt maha võtta. Olen vihaselt susanud: "Las ma joon seda õlut siin, mul on alkoholitarbimine veres." Õnneks ei ole minu suhe alkoholiga nii üle piiride läinud nagu minu meespoole geenikoodi andjal.
Olen tabanud end väga tihti mõttelt – kas mina suudaksin olla nii isekas kui minu isa? Kas ma suudaksin endale osta sellesama kahe tuhande kroonise tagi ja vaadata last räbalais? Ma ei ole siiani aru saanud, kas isa viha on suunatud ikkagi ema vastu, kes ta alkoholiga liialdamise tõttu jättis.

Ilmselt kannatavad paljud põnnid just vanematevaheliste hapnema läinud suhete tõttu kõige rohkem. Mehe uhkus on suur. Ja selle riivamine mahajätmise näol on lubamatu. Sellest kasvanud vihal ei ole piire. Nii palju olen ma oma isalt pärinud – mind ei tohi keegi maha jätta! Kõlab egoistlikult, kuid toimib vägagi reaalselt ja emotsionaalselt. Ma ei ole ka viis aastat hiljem suutnud andestada neiule, kes minu asemel uue leidis...
Üksikvanemate õigustest on mingi õnneliku juhuse läbi hakatud väga avameelselt rääkima ka tunnustatud meediaväljaannetes. Postimees avaldas üksikvanemate õiguste eest võitleva naise väärt seisukohad. Naljakal kombel on riiklik sotsiaalsüsteem ainuke, kes ei suuda nii-öelda peaga mõelda.
Üksikvanema õigused on ümmargune null ning kui elumehest isa lapse juurest sääred teeb, ei ole just palju võimalusi mehele mõistuse pähe koputamiseks. Viimasel ajal siiski on kõneks tulnud elatusraha maksmine riiklikust süsteemist, mis hiljem isalt arve sisse kasseerib.

Arve võib riik ju sisse kasseerida, kuid last jõuga armastama ei pane. Kogu halva loo juures head näha soovides – mina ei suuda olla nii külm oma kunagi siia ilma saabuva lapse vastu! Minuga on jäiselt käitunud minu enda isa. Sellega andis ta mulle elu parima õppetunni ja ma olen selle eest lõputult tänulik.
Aitäh, isa, et aitasid minul paremaks ja tugevamaks saada.

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Eesti Naine 2014. aasta mais.