Laps paarisuhte peeglis - kui palju mõjutab last vanemate suhe?

Kui emal-isal oleks aega süveneda oma lapse käitumisse, mõistaksid nad, kui palju mõjutab last tema vanemate paarisuhe.

Kohtun oma töös tihti paaridega, kes nimetavad nõustamisse tuleku põhjuseks lapsega seonduvat. Laps on vanemate arvates probleemne või paha, kuna ta ei käitu ootuspäraselt või eakohaselt, on ettearvamatu, ei kuuletu ega tee koostööd. Paar arvab, et lapsega on midagi lahti, aga enamasti on midagi lahti hoopis nende suhtega.
Lapsele on isa-ema omavaheline hea läbisaamine ja nende suhte püsimine elulise tähtsusega, pole siis ime, et ta reageerib tundlikult paarisuhtes toimuvale, olgu selleks näiteks vanematevaheline lahendamata pinge või emotsionaalne kaugus.

Laps ei ütle, ta käitub
Suurem laps võib oma vanemate paarisuhte hõredusele reageerida näiteks õpiraskuste ja käitumisprobleemidega, aga ta võib mõnda asja isa-ema suhte kohta ka otse kommenteerida või küsida. Väiksem laps võib küll issi-emme kättpidi kokku vedada, paluda neil teineteisele musi anda, aga enamasti ta ei oska öelda: palun ärge riielge, mul on väga vaja, et te teineteist armastaksite. Selle asemel hakkab ta just nagu arutu mööda tuba jooksma, ei kuula, hammustab väikest õde ning keeldub potti pissimast, kuigi õppis selle juba aasta tagasi selgeks.
Laps märkab, et kui ta teeb teatud tegevusi, siis selle ajal või järel vanemate kontakt tiheneb: isa-ema hakkavad omavahel arutama, mis lapsel viga võiks olla ja mida peaks ette võtma. Isegi kui nad arutelu käigus tülli lähevad, on see ikkagi parem olukorrast, mil kumbki omaette toimetab. Konflikti pinnalt tekkinud kontakt on siiski parem kontaktitusest – see vana "paha lapse nipp" töötab ka siin: ema riidlemine on igal juhul parem sellest, et ta last isegi tähele ei pane, isa-ema ajutine ühinemine – isegi kui see on ühisrinne lapse vastu – on etem vaikusest nende vahel.

Isa-ema vahemeheks
Pere suhtemustrid võivad olla erinevad, ka vanematevaheliste probleemide korral on käitumine peres varieeruv. Juhtub, et mees ja naine (või üks neist) ei soovi, ei oska või ei jaksa suhtega tegelda, kuigi kumbki tunnetab rahulolematust. Ent selle asemel, et võtta suhe fookusesse, püüda teineteist kuulata ja mõista ning leida lahendusi, haaratakse oma suhtepingesse laps. Nii võib temast saada vanemate pingete kandja või maandaja või ka isa-ema vahemees.
Seesuguses kolmnurgas ajavad vanemad oma suhteasja lapse kaudu. Laps on manipuleeritud mingisse rolli, mille tegelik otstarve on reguleerida isa-ema suhteid. Säärast pingekolmnurka on selle osalisena raske märgata. Näiteks võib mees selle asemel, et rääkida naisele oma murest kreenis suhte pärast, riielda hoopis lapsega – rahulolematuse pinge on maandatud, kuigi objekt on vale. Kannatada saab laps ja probleemi see ei kaota.
Või tunneb naine suurt puudust läheduse järele, kuid on mingi põhjus, miks ta ei saa või ei taha seda küsida abikaasalt. Juhtub, et lähedusevajadus paarisuhtes kaetaksegi põhiliselt lapsega toimetades, temaga lähedane olles. Samal ajal jääb paarisuhtelähedus tagaplaanile ja laps võib olla lähedusega üle koormatud. Kui laps magab isa-ema voodis, siis räägib see ikka midagi ka paarisuhte kohta. On ju ilmne, et kokkuhoidev paar soovib kokku hoida ka voodis, nad ei lase juhtuda, et nende vahel või kõrval on pidevalt veel keegi kolmas. Kolmandal on paarisuhtes ikka pingemaandaja roll, see on selgesti nähtav armukolmnurki uurides.

Laps ei usu välist
Tundetasand on suhetes äärmiselt oluline. Tunded on teatavasti nakkavad, ja laps on selle "nakkuse" vastu eriti kaitsetu. Tunnete tundmine kuulub vääramatult inimese juurde, aga meie kultuuriruumis on nende väljanäitamine ja neist rääkimine olnud pigem tabu. Alles nüüd on see muutumas.
Sellegipoolest on levinud arvamus, et kui tundeid hoitakse peidus, ei näe neid keegi. Täiskasvanute maailmas käib kui omanäoline mäng: enamasti ollakse harjunud aktsepteerima seda nägu, mida keegi teeb, see on täiskasvanulik valik. Lastega nii ei saa, lapsed nii et tee. Nad ei ole nõus seda mängu kaasa tegema.
Laps on eriliselt tundlik, seetõttu peegeldab ta tagasi ka neid tundeid, mis nägudelt ei paista, ent mida ta ometigi selgelt tajub.
Kui emme-issi teevad rõõmsat nägu, kuid on ise stressis või ärevad, ei maksa arvata, et laps sellest aru ei saa. On ilmne, et lapski reageerib tujukuse, pahuruse või nutuga. Samas võib ta püüda olukorda ka omal moel tasakaalustada, reageerides näiteks hoopis lõbusa lollitamisega. Vanemate varjatud kurbus ja mure võib peegelduda lapse kartlikkuses, nutuvalmiduses, ärevas klammerdumises.
Kui lapseni jõudev verbaalne või käitumuslik sõnum ei ole kooskõlaline – nt isa-ema räägivad üht, kuid kehas ja näos peegelduvad tunded hoopis teist, valib laps alateadlikult n-ö sisemise sõnumi. Lapse seesugused reaktsioonid ei ole mõistagi teadlikud.
Vanemad, seistes silmitsi nutva, agressiivse või üliaktiivse lapsega, tunnevad tihti abitust ja pahameelt. Ent laps ei tee midagi lihtsalt niisama, ta pelgalt seisab ausal ja eakohasel moel enda eest. Võiks ju arvata, et ta reageerib üle, aga ta reageerib vastavalt sügavale ohutundele enda sees.
Vanemate suhtehõredus on lapsele ebaturvaline olukord. Normaalseks kasvamiseks ja arenemiseks, toetava elupagasi kaasasaamiseks on tal vaja kasvada mõlema kaitsvas mõjuväljas. Oluline on märgata, et kõik see, mis juhtub vanematega, juhtub ka lastega. Meie ärritus, viha, rahulolematus, õnnetuolek jms peegeldub laste käitumistes. Niisamuti ka meie rõõm, rahulikkus, õnnelikkus. On lihtsalt suurepärane, kui laps kasvab peres, kus ta saab kogeda oma vanemate hoolivat ja armastavat suhet ning olla osa sellest.

Heas lähisuhtes
olevate vanemate lapsed on käitumuslikult tasakaalukamad ja ka tervemad, sest rahulikkus, turvatunne ja rõõmus meel mõjutavad immuunsust. Ärev meel loob ärevat psüühikat ja ärevat toimimist. Rahulik positiivsus aitab tervendada nii meeli kui ka keha.
Toimiv lähedussuhe on üks inimlikke põhivajadusi. Korras suhe annab meile rõõmsa meele, energilisuse, me suudame olla paindlikumad, kannatlikumad ja mõistvamad ka keerukates suhtesituatsioonides ja rasketes olukordades.
Kui mees ja naine on lähedased ning oma suhtele pühendunud, on nende lapsedki palju rohkem kaitstud. Teineteisele pühendumise kõrval ja heast suhtest ammutatud energia toel suudetakse edukalt keskenduda ka lastele: nauditakse koosolemist, püütakse neid mõista, peetakse tähtsaks ka nende tundeid ja vajadusi. Sellise paarisuhtega peres tajub laps end armastatuna ja olulisena. Nii kasvab lapse eneseväärtustunne ja enesetoetamise võime, ja mis eriti oluline – ta saab kaasa edukalt toimiva paarisuhtemudeli. See kõik on asendamatu tulevikus, kui laps kord täiskasvanuna oma lähisuhteid looma asub.

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Eesti Naine 2012. aasta juunis.