Kui ikka oled harjunud sellega, et sind keegi pidevalt ihaldab, võib sellest tundest sõltuvusse sattuda. Eriti veel siis, kui ise olla armunud kirge kui nähtusse, mis on mõnikord olulisem ja tõelisem kire vallandajastki. Kõik sõltub ju võrdlustest: on tagasihoidlikke, kes meenutavad elulõpuni mõnd harva endale osaks saanud tähelepanuavaldust. Ja neid, kes ümberringi üha silmadega süüakse, kelle jaoks elada tähendab tunneteleegi pidevat põlemist.

Meespeategelase, vananeva pagari tegelaskuju viis mu mõtted aga eelarvamustele. Uskumatu, millise jõuga võib hoiakuid, suhtumist ja seeläbi tegemisi – ja elu – mõjutada mõni juhuslik pisiasi, millest kujuneb eelarvamus. Inimene, olles rutiinse elu tulemusena seesmiselt küps üle elama draamat, märkab seoseid ja niinimetatud saatuslikke kokkulangevusi ka seal, kus neid õieti polegi. Kui ta suudaks õige pisutki vaatenurka muuta, kaoksid ehk sarnasusedki – ja suhtumine kellessegi ning temaga toimuvasse oleks hoopis teine. Kui aga kellegi välimuse või nime sarnasus fantaasialennule hoogu lisab, võib asi võtta hoomamatud mõõtmed. Alateadlikult oodatu, mis aitab halli argiellu värve lisada, saabki teoks. Nagu selles filmiski...