EESTI NAINE 2017. AASTA LOETUIM LUGU: Maire Aunaste meestest ja armastusest

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Eesti Naine 2013. aasta augustis.

Oma raamatutes ei hoia Maire Aunaste endiste armsamate pealt kirjaridu kokku, oma praegusest kallimast aga ei poeta ta sõnagi. Siiski kavatseb armastatud saatejuht uuel telehooajal meestest ja armastusest päris palju rääkida, sest tema uue saate pealkiri on "Mehed räägivad armastusest".

Sügisel algav uus saatesari pühendub meestele ja armastusele? Mis väega saab mehed armastusest rääkima panna?
Ma ei tea seda praegu. Kaks aastat tagasi, kui olime saatetiimiga Euroopa-ringreisil, rääkis noor helirežissöör nii kaasahaaravalt oma tütarlapsest, kellega nad juba 15-aastastena koos olid – kuidas ta teda armastab, kuidas tal pole kedagi teist olnud. Tänaseks on nad ka abielus, neil on laps. Ning kuidas ta vihkab liiderlikkust. Kuidas üldse saab nii olla, et korraga peetakse mitut naist – kui juba kedagi armastad, siis jäädki teda armastama.
Küsisin, kas ta oleks nõus sellisesse saatesse tulema, kus mehed räägivad armastusest, et ma tahan teha sellise saate. Me jõime parajasti veini ja ta oli nõus. Kuid ma ei leidnud tookord ühtegi teist meest, kes oleks ka valmis kaamerate ees armastusest rääkima.
Sel kevadel istus Kalev Vapper telemaja kohvikus minu lauda ja küsis: "Maire, miks sa ei tee ühtegi talkshowd m e e s t e g a? Ma tahaksin rääkida tunnetest!" Mõtlesin – nii, ehk aeg on küps? Võibolla mehed ei tahagi rääkida ainult poliitikast, autodest ja rahast, vaid tõepoolest ka tunnetest? Võibolla pole neile seni võmalust antudki? Ja kui antaksegi mõneks minutiks saate jooksul, siis à la millal pulmad tulevad või nüüd te võtsite kolmanda naise! Võibolla on saadete tegijad ise süüdi – pole uurinud, mis on meeste hinges.
Igas mu saates tuleb külalisteks kaks meest. Saateid on viisteist. Kolmekümnest rääkijast olen seni leidnud kolmteist...

Vähemalt algus on tehtud...
Keerulisem on välja mõelda, kuidas rääkida igaühega nii, et ei hakkaks eelmist kordama. Kui mu kahe viimase saatesarja produtsendid, kaks 50-le lähenevat meest, uue saate ideest kuulsid, vaatasid nad üksteisele nõutult otsa. – "Mis, kas terve saade on armastusest või?" Vastasin – "Jaa." Nemad: "Kui pikk see saade siis on?" – "52 minutit." – "52 minutit ainult armastusest! Kas see läilaks ei lähe?" – "Ma loodan, et mitte, sest Eesti naised pole seni üldse kuulnud, et mehed räägiksid armastusest..." – "Kes seda saadet vaatama hakkab?" uurisid nad. "Ma loodan, et kõik naised ja need mehed ka, kes tahavad näha, kes on need "ebanormaalsed", kes armastusest räägivad." Produtsendid arvasid, et selline saade on surnud juba sündides, ja käisid välja viimase trumbi: "Kas sa juhtkonnalt oled ikka küsinud, kas armastus üldse on avalik-õigusliku televisiooni teema?" – "Jah, olen uurinud: olevat küll!"

Kas tuntud meeste kõrval saab näha ka lihtsalt muhedaid jutustajaid?
Nii väga kui ka tahaks näidata tundmatuid nägusid, on raske keelitada neid saatesse tulema. Näiteks pakuti mulle välja Hiiumaa meest, kel pikk õnnelik abielu seljataga ja vaimuka jutuga ka. Helistasin talle Kärdlas olles igaks juhuks ette – mees ise elas Kõpus. Sain vastuseks: "Ärge üldse hakake bensiini raiskama!" Ta polnud juba kaua aega Tallinnas käinud ja kinnitas, et ei tee seda ka nüüd. Muidugi oleks tahtnud kuulata head Hiiu huumorit...
Aga võibolla leidub naisteajakirja lugeja peres mõni selline mees, kes tahaks oma armastuse loost rääkida? Kes on võibolla terve elu oma noorpõlvearmastusega elanud. Või keegi, kes on oma noorpõlvearmastuse uuesti üles leidnud. Ühesõnaga lugu, mis on eriline!

Saadete juhtimine ja teletöö üldse on tohutu endast andmine, kuidas ise akusid laadite?
Ma ei laadigi, ma lihtsalt o l e n. Mulle meeldib mõelda, rääkida, reisida. Ja muidugi autoga sõites oma plaate kuulata – need on mul kõik vana-ameerika muusikaga (nn oldies). Magada meeldib mulle ka! Elan üldiselt nagu mutt urus: mu tillukesse pimedasse üürikorterisse paistab päike vaid vara hommikul, kui magan. Enne kella kahte päeval ei lepi ma ühtegi kohtumist kokku. Öösel olen kaua üleval, selline režiim on ammuilma välja kujunenud. Pealegi olen tõeline televiisorifanaatik. Mind huvitavad inimeste lood. Võin lõpmatuseni vaadata ka häid filme, kus räägitakse suhetest. Võib öelda nii, et televiisor on minu parim sõber. Ameerikas vanu inimesi hooldades harjusin koos nendega 6–8 tundi päevas televiisorit vaatama. Kui hoolealune magama läks, vaatasin edasi...
Nii et ma lihtsalt ei anna ennast televiisorile, vaid saan sealt vastu ka. Aga muidugi on ka meie televisioonis inimesi, kes töötavad ennast aastast aastasse tühjaks. Iga päev telesaadet teha on sama närvesööv kui näiteks Robbie Williamsi tuur, kus ta annab järjest 80 kontserti.

Enne Robbie Williamsi maailmaturnee eelviimast kontserti, mis toimub 20. augustil Tallinna lauluväljakul, lindistatakse Eesti Televisiooni jaoks pooletunnine erisaade. Superstaariga läheb Kopenhaagenisse intervjuud tegema Maire. Williamsit maaletoov tiim leidis, et just Aunaste energia sobib artisti energiaga kõige paremini. Maire räägib sellest küsimise peale, kas on asju, mida ta väga kardab.

Kas küsimused on selleks intervjuuks juba koostatud?
Jah, küsimused on mul valmis küll, aga enesekindlust napib... Mul on põhimõte, et kõike, mida teen, peaks tegema v ä g a h ä s t i. Praegu valmistun aga saateks, mis arvatavasti murrab mu kaela. Juba kasvõi keele pärast. Küsimustega saan ma ju hakkama, kuid käigu pealt Robbie Williamsi vaimukustele vastata... Võibolla ma ei saa arugi, millest ta räägib! Õnneks ei kavatse ma rääkida ainult muusikast.

Maire oskab inimlikku muret ja elu keerde lahata ka läbi meelelahutuse. Küll pisut värvidega liialdades, kuid alati ausalt. Tõuke Ameerikast ära tulla ja olulistel teemadel rääkima hakata sai ta siis, kui kuulis murdunud psüühikaga kursusekaaslase vabasurma minekust. Sellest vapustatuna algatas ta saatesarja "Meie", et rääkida teemadel, millest oli seni vähe räägitud.

Kas 24 aasta pikkuse teleajakirjanikutöö juures pole veel tekkinud pettumust inimkonnast?
Mitte inimkonnast, vaid seltskondlikust läbikäimisest! Kui ma oleksin inimestest üldse tüdinenud, siis ma ei saaks uut saatesarja alustada. Mingit isiklikku huvi inimeste eludes urgitsemiseks mul ei ole. Saade peab panema mõtlema. Kui tänu kaasamõtlemisele saab kasvõi üks inimene mingi idee, kuidas enda ja eluga toime tulla, on saade oma eesmärgi täitnud. Kõige raskem on leida saadetesse siiraid ja avameelseid inimesi, aga ilma nendeta ei veena kedagi. Mulle tundub, et viimastel aastatel on eestlaste avameelsus kukesammude haaval kasvanud.
Üldiselt ei taha ma ei teha ega vaadata saateid, kus räägitakse, et kõik on halvasti. Inimesed vajavad lootust ja saatejuhi ülesanne on seda pakkuda. Kui inimene läheb õnnetuna magama, siis ei ole järgmisel hommikul mingit võimalust, et ta õnnelikuna tõuseb.

Viimastel hooaegadel on Maire saadetes olnud palju meelelahutust. Nüüd ütles ta "Perepeo" produtsentidele, et enne kui saade uuel aastal jätkub, tahab ta teha midagi tõsisemat.

Saatega "Mehed räägivad armastusest" tahaksin teha kingituse kõikidele naistele, kes ei ole omas kodus armastusest rääkivat meest kuulnud. Mõned naised pole abielus olnudki, teised on lahku läinud ja kolmandad elavad oma elukaaslasega kõrvuti vaikides. Kes poleks näinud sellist pilti: naine muudkui räägib, mees muudkui noogutab! Aga mida ta siis mõtleb, kui ta noogutab, mitte keegi ei tea... Ma loodan, et mu saatesse tulevad mehed, kes aitaksid meessoo hinge paremini tundma õppida. Tahaks ju teada, kuidas nad mõtlevad, kuidas naisi valivad, mille järgi neid hindavad ja suhetega toime tulevad.
Ega ma ise pole ka osanud meestega alati õigesti käituda. Olen selline aktiivne urgitseja – tahan täpselt teada, mida ta mõtleb, miks ta nii teeb, millal ta tuleb... Nii nagu enamik naisi. Ise igatsen privaatsust küll, aga tihti ei oska ma seda oma partnerile pakkuda. Nii üksteist ära väsitataksegi.
Naised on tihti nagu kanaemad, kes tahavad hoida nii lapsi kui meest enda läheduses ja juures. Huvitav oleks kuulda meestelt endilt, mida me valesti teeme.

Et lahutatud naine teaks, et ei osanud elada ja olla?
Võibolla naine saab tgantjärele aru, miks mees niimoodi käitus. Aga saadete asemel oleks õigem suhelda inimese endaga. Õigeid vastuseid saab anda ikkagi teine inimene, mitte telesaade. Vaikimine on kõige hullem, ka siis, kui suhe on lõppenud. Minnakse lihtsalt lahku, rääkimata, miks nii juhtus. Võibolla mu saade ärgitab kunagisi partnereid teineteist üles otsima ja minevikku selgeks rääkima. Lõpetamata suhteid ja küsimusi ei ole vaja kanda igavesti oma turjal nagu rasket seljakotti. Kunagised elukaaslased ei peaks kokku saama sellepärast, et endiselt süüdlast otsida, vaid võiks rääkida asjadest, mis koosoldud ajas head oli.

Mida peaks tegema naine, kes "ei osanud elada"?
Mitte midagi! Või õigemini – kuulama, vaatama ja elama edasi!

Armastus ikka peaks naise ellu kuuluma?
Ma olen selle enda jaoks välja mõelnud – mulle piisab, kui mina armastan, ma ei pea olema armastatud.
See on olnud läbi aegade ju suur filosoofiline küsimus – kumb on parem, kas armastada või olla armastatud? Mina arvan, et kõige tähtsam on ise armastada – kasvõi seda inimest, keda enam su elus ei ole.

Raamatus "Mitte ainult meestest" ütlete, et tõe ja õigusega tuleks ümber käia hellalt ja ettevaatlikult. Milline tõde on olnud endale kõige valusam kuulata?
Minu Ameerikas olles oli üks mu eksabikaasadest ühes intervjuus öelnud, et perenaisena oli Maire null, emana natuke rohkem kui null. Selline diagnoos teeb küll haiget! Muide, viimastel aastatel on mulle kinnitatud, et ma teen päris hästi süüa. Varem ma ei teinudki süüa, sest elasin 14 aastat ühiselamus. Kolmekümneselt oskasin ainult muna praadida – ühisköögis gurmeekunsti just ei arenda. Pliit inspireerb mind alles siis, kui mul on, kelle jaoks süüa teha.

Gurmaanluse teema pole Mairele võõras. Kui on olemas koht, kus kõik, alates teenindusest on n i i v õ r d hea, et sellest kujuneb sündmus, siis peaks seda aeg-ajalt endale lubama. Oma juubelit on ta otsustanud pidada mitte suure vastuvõtuga, kus õnnitlejad sabas seisavad, vaid on endale kinngituste tegemist juba alustanud...

Ühel hommikul helistasin Ita Everile ja Ülle Ullale ja kutsusin nad Egoisti lõunale. Sealsed toidud on tõeline elamus. Ja mulle meeldib inimesi üllatada. On väga suur kingitus, kui saad paariks tunniks enda lähedusse inimesed, kes on elanud pika ja huvitava elu ning sul on aega neid kuulata! Muid kingitusi ei ole mul vaja.

Oma saadetes jätate vahel mulje, et näitate meelega oma nõrkusi, kas teadlikult?
No nii rumal ma muidugi ei ole, et ma kogemata neid näitaksin! Oma puuduste ja nõrkuste väljanäitamine on selleks, et provotseerida stuudiokülalisi olema avameelsed.

Maire Aunastel on nii tulihingelisi fänne kui ka kritiseerijaid. Kuidas seda vastu võtate?
Nii tulebki suhtuda – pool inimkonda on ühtemoodi ja pool on teistmoodi. Ma ei saa ju kõiki inimesi ühesuguseks tahta. Juba lapsepõlves valisin koos oma pinginaabriga sõpru selle järgi, kes said meie naljadest aru. Nii on see tänaseni – minu inimesed on need, kes saavad aru nii mu naljadest kui ka tõsisest jutust.
Kuna ma tean, et kriitika teeb haiget, siis olen elanud viimased üheksa aastat nagu jaanalind, ma lihtsalt ei loe seda.

Kui hästi sobib teile vanaema roll?
Sobib küll, sest lapselapsed elavad teises linnas! (Ütleb seda naerdes) Helene Suvi, kes sai üheaastaseks, õppis just kõndima, ja Lydia Johanna, kes saab septembris kolmeseks, on hakanud just rääkima. Olen kindel, et õige varsti saan ma endale kaks toredat väikest sõpra. Aga praegu ei saakski ma neid hoida, sest Elis on superema. Üks süles, teine käe otsas, käis ta nendega isegi Hispaanias. Just lugesin Facebookis oma tütre postitust Suvi sünnipäeva puhul: "Olen väga tänulik oma rüblikutele..." Nad on tõeline ökoperekond: nad räägivad mahedalt, söövad mahedalt, elavad mahedalt.
Kord jäeti kaheaastane minu hooleks. Pidime koos olema ainult mõned tunnid ja ma ei saanud sellega hästi hakkama... Sest mulle anti ranged juhtnöörid – enne väljaminekut peab laps pissil käima. Ma ei saanud teda potile! Küll sain ma aga endale väikese kisendava vaenlase. Pärast meie lumiseid seiklusi Kadrioru pargis oli laps selle probleemi omal käel, st püksi lahendanud...

Millest unistate?
Minu eas!? Mitte millestki! Ah, ma teen nalja...
Üks unistus on mul küll: kui olen televisioonis saadete tegemise lõpetanud, lähen ja elan kaks-kolm kuud aastas New Orleansis. See on minu lemmikkoht tänu muusikale ja söögile. Loodan, et mul on nii palju raha, et saan üürida maailma kõige väiksema ja tühjema toa ja elada pisutki New Orleansi prantsuse kvartalis. Mulle meeldib lihtne elu ja sealne elu on lihtne. Selles linnas on sündinud Louis Amstrong, seal on sündinud dzäss. New Orleansi muusika on minu absoluutne lemmik.

Kas Tallinnas ei ole sarnase muusikaga kohti?
Sarnase muusikaga võibolla on, kuid Louisiana muusikaga mitte. Pealegi elan ma maal ja seal käin ainult kepikõndi tegemas. Kui elaksin Tallinna vanalinnas, siis võibolla käiksin õhtuti väljas. 20 km kauguselt on üsna mõttetu sõita kaheks tunniks linna, et vett juues vaadata pealt teiste pidutsemist. Parem kuulan kodus plaate.
Mulle meeldib elada eraku elu. Naabrite elude kuulmisele eelistan kuulata linnulaulu. Tahan keskenduda iseendale – see on lausa hädavajalik, kui tahad saateid teha.

Kas on midagi sellist ka, mis häirib?
Eelkõige häirib mind Eestis peaaegu olematu tolerants ja väiklus. Aastal 2013 on meil ikka päevakorral sõna "neeger" kasutamise küsimus. Tundub, et me iialgi ei arene niikaugele, et saaksime aru selle sõna solvavast varjundist. Väikse rahvana püsimisel on nii miinused kui plussid. Pluss on see, et oleme vaimult tugevad. Miinus on see, et suured ei hakka iialgi meie poole alt üles vaatama, me ei saa hakata ümber kujundama mõtlemisviisi, mis suurtel rahvustel on välja kujunenud. Niisiis me ei tohiks kasutada sõna "neeger"! Ja muidugi häirib mind kohutavalt see, et haritlasi, kes kasvatavad ja õpetavad lapsi, samuti neid inimesi, kes aitavad elusid päästa, nii vähe hinnatakse. See tähendab, et makstakse vähe. Ja kui veelgi üldisemalt öelda, siis häirib mind see, et Eesti inimene saab endale tänu sellele olematule rahale elus nii vähe lubada. Kui terve elu seisneb ainult kokkuhoidmises, siis mida meil vanaduses meenutada on?! Elu ei ole selleks, et ainult tööd teha, kõigil inimestel peaks olema võimalus ka elamist nautida ja vabast rahast ja vabast ajast rõõmu tunda.

Millise kaaneportree te ise endast looksite?
Vabatahtlikult mitte mingisugust! Kui ma ülikooli astusin, siis valisin endale loomingulise töö teemaks "Kes ma olen?". Nii et ühe korra elus olen ma pidanud ennast portreteerima. Ma ei usu, et täna samal teemal uuesti kirjutades oleks see portree eriliselt teistsugune: ikka ma olen kahtlev, tihti vähese enesekindlusega, avalikkust pelgav... Igasugused glamuurüritused on minu jaoks välistatud. Kuna aga olen tihti nii intervjuu võtja kui ka intervjueeritava rollis, siis ma ikkagi pean ennast müüma. Ning tänu sellele tegema enesekindlat nägu. Kui luua portree ühe lausega, siis ütleksin, et olen liiga otsekohene, liiga aus, mugavusi nautiv ning lapsest saadik kindel selles, et olen planeedil Maa vaid lühikest aega reisija. Just seetõttu ei taha ma omada mingit käegakatsutavat vara, mul ei ole seda lihtsalt tarvis. Rikkust vaatan ma lihtsalt uudishimulikult nagu mõnd Rodini skulptuuri – võin seda imetleda, aga endale ma seda ei taha. Üldse on mul vähe asju, mida ma tõepoolest vajan: aastaringselt lahtise aknaga magada, teadmist, et mu lähedastega on kõik korras, ja ühte inimest, keda oodata. Mis puutub rahva arvamisse, et televisioonist tuntud inimeste elu pole muud kui teiste tuntud inimestega suhtlemine ja ilusate riiete kandmine, siis minu puhul ei pea see kindlasti paika. Nagu on öelnud Robbie Williams – "Stiilne olla on väsitav! Ma võin osta siidist hommikumantli ja kanda seda siidsalliga, aga kolmandal päeval käin oma dressides edasi..." Mina olen täpselt samasugune – kuigi mu suures garderoobis on riided hunnikus, olen võimeline aasta läbi kandma ühtesid ja samu musta värvi riideid. Sest ma arvan, et siis paistan ma vähem välja.