Naised, kes on muutnud maailma
Angela Merkel hoiab juba aastaid enda käes maailma mõjuvõimsaima naise tiitlit. Kes olid aga need 20. sajandi mõjukad naised, kelle kohta võib julgelt öelda "teerajajad" ja kelleta maailm poleks praegu niisugune, nagu see on?
Marie Curie (1867–1934)
Kahekordne Nobeli preemia laureaat Marie Curie pani aluse radioloogiale, koos abikaasaga avastas ta polooniumi ja raadiumi. Oma esimese Nobeli preemia sai ta 1903. aastal, olles esimene naine, kellele see au osaks on saanud. Teise Nobeli preemia võttis ta vastu 1911. aastal esimese inimesena, kes on saanud Nobeli kahes erinevas kategoorias, keemias ja füüsikas. Kui enne Curie'd peeti teadust eelkõige meeste pärusmaaks, siis Marie Curie tõestas, et ka naistel on selles vallas võimalik meestega võrdselt läbi lüüa. Tema tööd ei piirdunud vaid laboratoorsete katsetega, esimese maailmasõja ajal töötas Marie koos tütre Irène'iga välja mobiilse röntgeniuuringute jaama, et haavatud sõdureid saaks lahinguväljal uurida, ja juhtis ka ise üht sellist. Marie Curie puhul saab rääkida paljudest esimestest tiitlitest, näiteks sai temast 1922. aastal Pariisi meditsiiniakadeemia esimene naisliige ja ta oli ka esimene naine, kes maeti oma teenete eest ümber Pariisi Panteoni.
Coco Chanel (1883–1971)
Coco Chaneli näol ei ole tegemist pelgalt hea maitse teerajajaga, just tema muutis igaveseks arusaama naiste moest. Kui enne teda olid naised kammitsetud korsettidesse, siis Chanel lõi 20. sajandi alguses trendi, mis võimaldas ka naistel hakata kandma vabamaid ja mugavamaid riideid. Ta tõi moodi püksid ja muutis arusaama naistele sobivatest kangastest, kasutades rõivamoes seni vaid meeste pärusmaaks olnud kangaid. Ka oli Chanel esimene moelooja, kes astus oma 1923. aastal loodud parfüümiga Chanel nr 5 jõulise sammu lõhnamaailma.
Rosa Parks (1913–2005)
Rosa Parksi on nimetatud tänapäeva inimõiguste liikumise emaks. Kuulsaks sai mustanahaline õmblejanna sellega, et keeldus 1955. aastal loovutamast bussis oma istet valgenahalisele reisijale. Oma meelsust rassilise diskrimineerimise suhtes oli naine välja näidanud varemgi, ent just see vahejuhtum tõi kaasa ulatuslikud ühiskondlikud tagajärjed. Parks pandi selle teo eest vangi, mille tulemusena algas Ameerika üks suuremaid ja edukamaid rassismivastaseid massiliikumisi Montgomery busside boikott eesotsas Martin Luther Kingiga.
Margaret Thatcher (1925–2013)
Üleeelmisel aastal manalateele läinud pikaaegne Ühendkuningriigi peaminister Margaret Thatcher oli esimene naispeaminister Euroopas ja ainuke Ühendkuningriigi peaminister, kes säilitas oma positsiooni kolm ametiaega järjest (1979–1990). Hüüdnimega Raudne Leedi ajalukku läinud Thatcher vähendas peaministrina oluliselt ametiühingute mõju, erastas seni pea täielikult riigile kuulunud ettevõtteid, alandas makse jne.
Virginia Woolf (1882–1941)
Kirjanik Virginia Woolf pani aluse modernistlikule kirjandusele, ent vähemalt sama oluline on tema käsitlus naistemaatikas. Omal ajal tõeliselt feministliku kirjanikuna pööras ta tähelapanu naiste toonasele allasurutud positsioonile ühiskonnas. Oma teostes käsitles Woolf nii naiste kunstlikku, seksuaalset kui ka religioosset rolli. Essee "Oma tuba" tegi Woolfist feministliku kirjanduse klassiku ja ajalukku on läinud esseest pärit lause "Naisel peab olema oma raha ja tuba, kui ta tahab kirjutada".
Billie Jean King (sündinud 1943)
Eelmise sajandi üks silmapaistvamaid naistennisiste Billie Jean King läheb ajalukku nii oma tiitlitega kui ka naisõiguslasena. Tema sportlaskarjääri ajal oli tavaline, et naised said turniirivõitude eest väiksema auhinnaraha kui mehed – 1972. aasta Ameerika lahtiste meistrivõistluste võitjana oli tema auhinnafond 15 000 dollari võrra väiksem kui meesvõitjal. King teatas, et loobub osalemast järgmise aasta turniiril, kui auhinnafond pole naistel ja meestel võrdne. 1973. aasta US Openist saigi esimene turniir, kus tasud võrdsustati. Hiljem sai Kingist esimene naistennisistide assotsiatsiooni president, ka rajas ta naiste spordiorganisatsiooni. King on avameelselt tunnistanud oma homoseksuaalset orientatsiooni ja tegutsenud aastaid homo- ja biseksuaalsete inimeste õiguste kaitsmisega.
Rachel Carson (1907–1964)
Keskkonnakaitsega seotud teemad pole enam võõrad kellelegi, aga pool sajandit tagasi räägiti nendest vaid kitsastes seltskondades. Teadlikkuse kasvu eest on maailm tänu võlgu Ameerika zooloogile, merebioloogile ja ökoloogile Rachel Carsonile, kelle 1962. aastal ilmunud raamat "Hääletu kevad" pani aluse ülemaailmse keskkonnakaitsepoliitika tekkele. Kirjutades pestitsiidide mõjust lindudele ja keskkonnale, tõmbas Carson esmakordselt nii häälekalt tähelepanu vajadusele keskkonda kaitsta. Ka on tema sulest ilmunud mitmeid mereteemalisi teoseid, mis kirjeldavad veealust elu üldsusele arusaadavas keeles.
Jane Addams (1860–1935)
Ameerika ühiskonnategelane ja sotsioloog Jane Addams on eelkõige mõjutanud Ameerika sotsiaal- ja haridussüsteemi, aga suunanud ka vähemate võimalustega inimeste elu terves maailmas. Addams hakkas juba 19. sajandi lõpul rajama sotsiaalkeskuseid, mis sarnaselt tänaste õhtukoolidega pakkusid võimalust harida end ka neil, kes olid tavalisest süsteemist kõrvale jäänud. Addams seisis avalikult naise õiguste eest, rõhutades, et naiste häält peab olema rohkem kosta ja naistel peab olema samaväärne õigus osaleda poliitikas kui meestel. Addamsi teeneid hinnati 1931. aastal koos Nicholas Murray Butleriga ka Nobeli rahupreemia vääriliseks.
Margaret Sanger (1879–1966)
Rasestumisvastaste vahendite leviku üle võivad naised olla tänulikud Margaret Sangerile. Sanger puutus medõena töötades sageli kokku naistega, kelle elud sattusid ohtu ebaseaduslike abortide tõttu. Sanger oli veendunud, et rasestumisvastased vahendid võimaldavad hoida nii naiste tervist kui ka anda neile vabaduse ise oma keha eest otsuseid vastu võtta.
