Ühenduses iseenda ja teistega

Meelike Saarna hubane ja sõbralik kodu on ikka lapselaste ja sõprade ootel. Perenõustaja ja raamatute autor tunneb rõõmu nii oma tööst kui ka väikese mamma seisusest.

Meelike Saarnaga (51) on hea rääkida, sest ta on hea kuulaja. “Kuulan, mõistan, toetan” võib lugeda ka kodulehelt, mis tutvustab tema tööd pere- ja paarinõustaja ning suhtlemisoskuste koolitajana. Samas pole temaga sugugi lihtne naistejuttu ajada – viib see ju ringiga ikka suhete juurde. Ent nagu arst püüab seltskonnas olles tuttavate ihuhädajuttude eest pageda, ei kiirusta nõustajagi vabal ajal eraelulistes küsimustes seisukohta võtma, veel vähem seda välja ütlema.  

Piisavalt ruumi kõigeks
On ütlemata mõnus selle Haabneemes asuva kodu terrassil istuda, päikesesoe laudpõrand paljaste taldade all ja värske salat laual. Loomahaige külalise rõõmuks saab aeg-ajalt sääre vastu karvapai pere kassidelt, keda on kokku neli, ning kahest koerast pisemalt ja siledamalt. Teine, suur ja nii karvane, et ei saagi aru, kus nägu, kus saba, on mõneks ajaks vahekotta pandud, et kogu tähelepanu temale ei kuluks. See heledaks värvitud, hööveldamata laudvooderdisega Rootsi tüüpi maja oli üsna esimesi kunagise kalurikolhoosi põldudele rajatud uusasumis. “Esimesel kevadel uues majas elades paistsid köögiaknast karjamaa ja lehmad, kuid arendaja tunnistas mulle ausalt, et kaua ma seda pilti imetleda ei saa,” meenutab Meelike.
Suureks sirgunud õunapuude, kõrge sireliheki ja lillepeenardega aed ei meenuta enam mingilgi moel kunagist tühja nurgakrunti.
Asfalteeritud Hundi tee ühendab nüüd autostraadana vana ja uut Viimsit ning nii kaugele kui silm ulatub, laiub põllupealsel madaltihe linn. Tallinnasse on tipptunnil kolmveerand tunni tee, ent kui töögraafik on paindlik, jätkub kodusolemise aega enamaks kui tavapärased hommiku- ja õhtutunnid. Meelikese amet just seda võimaldab. Kahel päeval nädalas võtab ta kliente vastu Haabneemes, teistel päevadel Tallinnas.
Hubases ühekorruselises, avatud köögi ja esikuga elamises on piisavalt ruumi kõigeks: lastega koosolemiseks, loengute ja koolituste ettevalmistamiseks, lugedes või kirjutades tööpäevast väljalülitumiseks… Nelja viimase aastaga on Meelike kaante vahele saanud viis raamatut, neist neli lastele. Suur köögilaud on olnud selle tunnistajaks, kõigi tegemiste keskpunkt asub just siin.
“Oma esimest raamatut kirjutasin nii kodus kui ka Saaremaal. Järgmist alustades mõtlesin, et peaks ehk kuhugi kaugemale sõitma. See plaan on siiski plaaniks jäänud – olen kõik oma raamatud kirjutanud selle laua ääres läptopi taga istudes. Mul on oma kodus nii hea olla, et ma ei läheks siit heal meelel üldse kuhugi,” ütleb Meelike.  

Küpse ea valikud
End alati heaks kuulajaks pidanud ja sellel alal ka professionaalse ettevalmistuse saanud perenaine valab uue ringi melissiteed tassidesse. Miks inimesed otsustavad vahetada elukutset? Mõtted millegi uue õppimise ümber hakkasid Meelikese peas liikuma juba siis, kui lapsed – Liis (30), Miina (26) ja Siim (24) – teismeikka jõudsid ning aega kodu kõrvalt üle hakkas jääma.
Meelikese akadeemiline haridus on pärit Tartu Ülikooli filoloogiateaduskonnast, küpses eas tulid uute valikutena kaalumisele sotsioloogia ja psühholoogia. “Selleks ajaks oli mul kogunenud ka paras hulk valusaid vastuseta küsimusi maailma, elu ja iseenda kohta,” meenutab ta. See saigi otsustavaks, sest vastuste otsimine ja leidmine tundus möödapääsmatu.
“Kellelgi ei ole kunagi kõiki vastuseid,” tõdeb ta nüüd.
Ent ligi kümne aasta eest tehtud valik rõõmustab teda praegugi pea iga päev.
“On väga liigutav olla osaline inimeste eludes, tunda end vajalikuna. Tunda end kellenagi, kes laiendab suhetes toimuva tähendusvälja ja lisab teadmist, mis võib muuta mõtlemise suunda ning seega ka elu. Inimesel ongi keeruline ennast kõrvalt näha. Ma arvan, et igaüks peaks seisma selle eest, et ennast oma elus hästi tunda. Mõistagi on selleks palju eri teid, nagu on erinevad ka arusaamad heast elust. Õnneks on aina enam suhtumist, et nagu hambavaluga on normaalne minna hambaarsti juurde, nii on oma eluga puntras olles ja hingevaluga loomulik otsida abi professionaalselt nõustajalt või psühhoterapeudilt.”  

Miks vajatakse muutusi?
Teooria kohta seitsme- kuni kümneaastastest tsüklitest, mille jooksul inimese üks elu-ajajärk end justkui ammendab ja uusi valikuid tegema sunnib, arvab Meelike, et inimese arengu uurijad on ammugi kaardistanud elu kulgemise etapist etappi, igal ajajärgul omad ülesanded ja kriisikohad.
“Elu võib ju vaadelda ka nii, et see on liikumine kriisist kriisi. Kui kriis edukalt läbitakse, kui eelnevast eluetapist n-ö toredad asjad kaasa võetakse ja mitte nii toredast ollakse nõus õppima, siis võib öelda, et toimub areng ja elu sujub.
30.–40. eluaastate kriisi iseloomustab terav vajadus uue järele, sest inimesele hakkab tunduma, et kõik on juba olnud. On vaja uusi väljakutseid. Tihti realiseerub see vajadus uue partneri valikus koos varasemate suhete paratamatu purunemisega, mis toob kaasa palju valu. Vähema valuga saab hakkama, kui uueks erutavaks väljakutseks valitakse hoopis mõni senitundmatu hobi, enesetäiendamine või erialane kannapööre. Minu väljakutse oli ja on õppimine,” kinnitab Meelike.
Kindlasti oleks ta nõustajatööd saanud edukalt teha ka palju nooremana. Kuid lisaks erialateadmistele on küpsusel, elu- ja töökogemusel selles ametis oluline osa. See on töö, mille tegija kohta pole liiast öelda – mida vanem, seda parem. Meelike muigab, lausudes, et püüab meeles pidada ütlust, et pole mõtet kinni hoida kaduvatest väärtustest nagu ilu ja noorus. “Mulle on praegu kõige olulisem tähtsate suhete hoidmine ning teadmiste kogumine, talletamine ja jagamine.”  

Issanda loomaaia võlu
Inimesed on Meelikest alati huvitanud. Aastaid sõnaga leiba teeninuna uuris ta oma kirjatükkides inimest nii palju, kui selleks vajadust ja võimalust oli. Nüüdseks valminud raamatutest ehk enim on inimesetundjat armastusromaanis “Kahe südamega tüdruk”. 2006. aastal ilmunud raamat oli aasta hiljem tehtud kokkuvõtete põhjal raamatukogulaenutuste esikümnes, koduses Viimsi raamatukogus esimese viie seas.
“Luua ei saa iseennast kaasamata. Armastusest ei saa kirjutada omaenda armastust kõrvale jättes. Kui jätad iseenda sisse panemata, siis ei puuduta see ka kedagi teist,” ütleb Meelike oma romaani loetavust kommenteerides. “Sama on ju ka minu igapäevatööga. Kui laseksin kliendi jutul endast lihtsalt mööda voolata, ei läheks koos temaga tema elu, tema valu sisse, ei oleks minust ju mingit abi. Ühendus iseenda ja teisega ning sügav usk sellesse, mida ma teen – just see on jõud, mis viib edasi ükskõik milles.”
Meelike usub, et iga kirjutaja vastutab oma teksti eest, aga: “Kirjutajal on raske aimata, mis täpselt juhtub, kui raamatumaailm ja lugeja isiklik maailm kokku saavad. Hea kirjandus on ikka mitmekihiline. Millise kihiga või kui paljudega neist keegi kohtub, sõltub lugeja elukogemusest, hingeseisundist, eluetapist ja paljust muust.”
Kihilised on ka lood, millega paarinõustaja jutule tullakse. “Kui olin mõned aastad nõustajatööd teinud, avastasin ühel päeval, et probleemid, millega inimesed minu juurde tulevad, on töö algusajaga võrreldes väga palju keerukamaks läinud. Selle üle mõtiskledes taipasin, et tegelikult on need lood alati keerukad olnud. Mida rohkem ma õpin, mida enam on töökogemust, seda enam kihte ma näen. Teraapiatöös ei tohi mitte kunagi uskuma jääda pealmist kihti. Pealmise kihi või pildi all on alati alumised, tihti märkamatud, tihti keerukalt peidetud pildid.” 
Kuidas nõustaja end selle vastu kaitseb, et ta kliendi muresse ära ei upuks? Meelike vastab koolimälestusega: “Psühholoogiat õppides küsisid kord kursusekaaslased lektorilt, et kui klient nutab, kas psühhoterapeut tohib ka nutta. Jah, vastas kauaaegse nõustamiskogemusega terapeut – aga mitte rohkem kui klient... Nali naljaks. See, kuidas olla ka kõige raskemate lugude juures abistav endale liiga tegemata, kuulub lihtsalt professionaalsete oskuste hulka, muidu ei ole seda tööd võimalik teha.”  

Meelike alias mamma
Igaühel on omad nipid, kuidas tööprobleemidest välja astuda ja end taaslaadida. Meelikesele on selleks tagalaks jutuajamised talle tähtsate inimestega, kodu, aed ning majast poole kilomeetri kaugusele jääv meri, mille äärde koos koer Joosepiga end tundideks unustada võib. Loomulikult on hea muusika, sõbrad ja vein alati kosutava mõjuga.
Ka raamatute kirjutamine on võimalus töömõtteist väljaspool uusi maailmu luua, kohtuda iseenda süvakihtidega. “Mingis mõttes on kirjutamine kindlasti eneseteraapia osa ja ka põnev psühholoogiline protsess. Eelkõige on see aga üks neist tegevustest, mida ma tõeliselt naudin,” kirjeldab Meelike tunnet, mil eelnevalt valmis mõeldud lugu ja tegelased arvuti taha istudes justkui oma elu elama hakkavad, nõnda et planeeritud mõttejupist ootamatult hoopis mõni muu lugu sünnib.
Vabal ajal on ta nende õnnelike seas, kel võimalus minna külla nii oma vanematele kui ka juba omaette elavatele tütardele ning lapselastele. Kui vanem tütar Liis ta 45aastaselt vanaemaseisusesse tõstis, sai Meelikesest tema enda ettepanekul mitte vanaema, vaid mamma, ehkki tütar veidi protestis, sest tema arvates peavad mammad olema ikka suured ja paksud. “Las mina olen siis väike mamma!” jäi Meelike endale kindlaks.
Ta on lastele lubanud, et iga lapselaps saab oma raamatu. Esimesele tütrepojale mõeldes sai valmis “Mattias ja mamma”, teisele on pühendatud “Ärakadunud uni”. Tüdrukuteraamatud “Kuldsed põrnikad” ja “Roosi Saaremaa suvi” on saanud impulsse väikese vanaema enda lapsepõlvesuvedest.
Väärikad vanaemad on läbi aegade nende suguvõsas au sees olnud, esiemade austavat suhtumist kõigesse elavasse ja väge eluraskustega toimetulekul on ikka eeskujuks seatud. “Ema on mulle oma vanaemast nõnda palju rääkinud, et oleksin temaga kui ise kohtunud. Seetõttu on suur-vanaema Anu kuju ka mulle läbi elu ikka tähtis olnud. Ent tarku, sooje, töökaid, karismaatilisi naisi on mu ümber olnud kogu elu ja on endiselt. Ju mul on neid siis hädasti vaja.”