Kas sisemine kriitik ütleb, et ei ole vaja puhkuse ajal telefonist eemalduda, sest sa oled alati kättesaadav?
Üsna sageli on meie siseraadio eetris sisemine kriitik, kes ei lase meil ennast tunda ilusa, targa ja imetlusväärsena. Ikka ja jälle on sellel diskoril meie kohta midagi halba öelda, ikka peatab see tuttav hääl meid ega lase teha asju, mida tahaksime. Asju, mis on tegelikult meile head, kirjutab Katrin Alujev raamatus "Elamise kergus".
Kas mäletad, et meie peast käib päevas läbi umbes 60 000 mõtet, mõne koolkonna arvamuse järgi isegi 80 000?! Paraku on nende hulgas tavaliselt üsna palju negatiivseid mõtteid näiteks oma keha, iseloomu ja tarkuse kohta, samuti enda ja teiste süüdistamist ning sageli enesehaletsust. Tihti oleme ise need, kes endale liiga kõrged ootused seavad ja siis kannatavad. Need piiravad mõttemustrid tulenevad meie uskumustest, mis on alguse saanud lapsepõlvest. Võib-olla olid need vanemate liiga kõrged ootused ja pidev kriitikanoot või näiteks vanema lahkumine või üldse puudumine. Võib-olla oli sul lasteaias liiga range kasvataja või koolis õpetaja.
Me kordame peas sageli sedasama, mida oleme oma kasvukeskkonnas kuulnud enda või kellegi teise kohta. See on paradoksaalne, aga need negatiivsed mõtted alandavad tegelikult meie ärevustaset, sest nad loovad võltsi mõnutunnet nagu igasugused sõltuvused. Me oleme nii harjunud selles negatiivsuses olema, et see on meile turvaliseks muutunud.
Mida sinu siseraadio diskor sulle täna on öelnud?
Kui palju on selles kriitilist nooti olnud?
Kelle sõnu sa tegelikult oma siseraadios kuuled?
Kas miski tõestab, et see arvamus on õige ja kehtib veel?
Me arvame vahel, et see sisemine kriitik räägib ainult nendega, kellel on madal enesehinnang, kuid see pole sugugi tõsi. See tegelane on meie kõigi sees. Mõnel on ta lihtsalt suuremat kasvu või töötab teistmoodi. Mõni sisemine kriitik takistab kõike tegemast, mõni aga paneb inimese liiga palju pingutama. Minu hea õpetaja Marina Paula Eberthi sõnul abistavad kriitikut tema neli head sõpra: sisemine kubjas, võrdleja, perfektsionist ja kohaneja.
Ühel või teisel määral on kõik need mulle tuttavad. Kui nad on oma õiges kohas ja proportsioonid on paigas, siis on nad meile muidugi vajalikud abilised. Nagu ka sisemine kriitik üldiselt. Kõik taandub taas tasakaalule. Mingil määral vajame me neid.
Kubjas on see tegelane, kes „aitas“ mul kaks korda peaaegu läbipõlemiseni jõuda. Ma ei saanud niisama olla, ei saanud lihtsalt puhata. Alati oli ta lahkelt kohal ja varmas mind tagasi toimetamiste juurde suunama. Kubjas on vist kõige tugevamini minus juurdunud ja ma saan tema karmi kätt veel siiani tunda.
„Võta veel üks projekt, veel üks koolitus, veel üks ülesanne. Tegelikult sul ju ei ole vaja nii pikalt puhata. Ja kui sa puhkad, siis jõuad sa tegelikult käia sel ajal ühes harivas laagris, teha ära väikese remondi, mõned muudatused aias, kohustuslikud külaskäigud jne. Kindlasti ei ole vaja puhkuse ajal telefonist eemalduda, sest sa oled alati kättesaadav, ka tööpäeva õhtul ning nädalavahetusel. Ära unusta, et sa oled asendamatu. Keegi ei saa sinu tööga hakkama, kui sa ära oled. Ja peale selle: kui sa lased endal asendatav olla, siis nad saavad sellest aru ja asendavadki sind ära. Nii et pinguta veel natuke. Ei, veel rohkem. Sa suudad enamat!“
Muidugi olen ma samas tänulik sellele kupjale, kes käskis mul ennast kutsekeskkoolis kokku võtta, õppima hakata ning aktiivsemalt ellu suhtuda. Samuti olen talle tänulik, et ta utsitas mind kaks aastat pärast kutsekeskkooli majanduskooli astuma, ja eriti selle eest, et ta mu 2011. aastal holistika instituuti kupatas. Püüan temaga järjest rohkem koostööd teha, sest ta võib olla suurepärane abimees. Küsimus on selles, kas meie vahel on koostöö või kipub üks teist juhtima. Inimene on loomult laisk ja kui me kubjast täielikult ignoreerime, siis ei pruugi me üldse midagi oma elus tehtud saada.
Millistes olukordades kubjas sulle ennast ilmutab?
Milline on sinu koostöö oma kupjaga?
Kupjaga koos on minu puhul alati kohal ka võrdleja ja perfektsionist. Üks ei saa teiseta.
Kohe hakkab võrdleja mu peas tooma näiteid tuttavate saavutustest, nende jõudlusest, ilust ja tarkusest. Ma olen alati tahtnud olla esimene. Kõiges kõige parem. Ainus lubatud eesmärk on täiuslik sooritus. See on üpris raske, väsitav ja olem ausad, ka täiesti mõttetu.
Üks asi, milles ma kipun ennast siiani võrdlema, on emadus. Mul töötab sees üks väike mõõdik, mis kalkuleerib, kas ma vastan hea ema kriteeriumitele. Kuigi see ajab mind juba kohati naerma, saan aru, et see tekitab mulle praegusel ajal elus palju raskusi. See paneb mind pahatihti kahtlema, kas ma olen ikka küllaldaselt hea ema. Ma pean endale iga päev ja lausa mitu korda meelde tuletama, et selliseid kriteeriumeid ei ole olemas. Me olemegi emana erinevad, me ei peagi olema ühesugused. Siis leian aga mingi artikli, kus uhke ema kirjutab, et ta ei jätnud oma lapsi kuni kaheaastaseks saamiseni ühekski ööks üksi. Hmm!? Minu lapsed magasid sünnist saati oma toas ja mina käisin aeg-ajalt ära ka, komandeeringus ja mehega spaas.
Parim kaitse on rünnak, seega vihastan ja püüan esmalt seda inimest kanaemaks tituleerida. Üritan veel mõelda, kuidas see küll nende paarisuhet mõjutas, kui lapsed pidevalt nende vahel voodis olid. Kindlasti halvasti. Järgmisena hakkab ikkagi võrdleja mu sees tööle ja kriitiline diskor ütleb, et äkki ma ikka olin kehv ema, kui nii väikeste laste kõrvalt oma elu elasin ja tööd tegin. Mis sellest, et mu lapsed magasid palju paremini kui tuttavate lapsed; mis sellest, et nad pole peaaegu üldse haiged olnud; mis sellest, et mul on nendega hea suhe ja nad tunduvad igati rõõmsad ning terve psüühikaga olevat. Ikka ma võrdlen. Iga päev leian mõne ema, kellega ennast võrrelda.
Muidugi olen ma tänulik ka võrdlejale ja perfektsionistile. Kadedus väikeses koguses on väga motiveeriv. See suunab meid tegutsema ja annab jõu. Olen näiteks suutnud tänu sellele, et mu hea sõbranna on imeheas vormis, ka oma füüsist viimase viie aasta jooksul parandada. See oli see, mis mind alguses liikuma pani, nüüd on õnneks tekkinud sisemine vajadus.
Perfektsionist minus ei lase mul ühtegi tööd poolikult teha. Kui ma midagi ette võtan, siis teen seda südamega ja pühendunult. Olen selle eest väga tänulik, sest pean seda üheks oma põhiväärtuseks. Paraku suudan end sageli üle vindi keerata. Ehkki näiteks koolitusel osalenud on andnud väga head tagasisidet, suudan ma ikka veel päevi pärast seda mingeid seal öeldud lauseid ümber teha ja mõelda selle peale, mis ütlemata jäi. Ikka oli midagi täiuslikkusest puudu. Ikka tundub mulle, et keegi teine mu tuttavatest koolitajatest oleks paremini hakkama saanud.
Kellega ja milles sina ennast tavaliselt võrdled?
Kus sinu perfektsionism kõige rohkem välja lööb?
Milline on sinu koostöö sisemise perfektsionisti ja võrdlejaga?
Muidugi tunnen ma ka n-ö kohanejat, aga võib-olla natuke vähem. Minus on alati olnud tubli annus vastupanuvõitlejat. Mind ärritavad reeglid, seadused ja dogmad. Samas oli kohaneja see, kes õpetas mind põhikoolis valetama, et seltskonda kuuluda. Ma ei saanud seda endale lubada, et teised saavad teada, kuidas ma elan: ühetoalises korteris ja ilma isata. See oli selles koolis justkui sotsiaalne suitsiid. Ma tegin tol eluperioodil palju asju, mille üle ma uhke ei ole. Lihtsalt eesmärgiga seltskonda sulanduda. Alateadliku eesmärgiga mitte lasta ennast hüljata.
Muidugi olen ma tänulik ka kohanejale, sest ta aitab mul kergelt uude seltskonda sulanduda ja olla empaatiline.
Kus ja millega sina oled oma elus püüdnud liigselt kohaneda?
Milline on sinu koostöö kohanejaga?
Probleem tekib sellest, et me ei ole teadlikud sellest pidevast sisekõnest ja selle tonaalsusest. Meie taju veab meid alt ja me võtame seda kriitilist sisekõnet kui reaalsust ja fakti. Me ei pane seda kahtluse alla, sest me isegi ei märka seda. Nendel hetkedel on jälle keegi teine meie elu auto roolis. Jälle on meil vaja teadlikkust, et märgata, mida me teeme. Ainult siis saame seda ennasthävitavat käitumismustrit peatada. Teadlikkus aitab meil viia ja hoida fookust positiivsel sisekõnel. See aitab tuua fookuse konkreetse sündmuse juurde ja ei lase alateadvusel sobrada mineviku ebaõnnestumistes, et mõttetuid võrdlusi tuua. Kui me suhtume asjasse teadlikult, siis teeme endale ebaõnnestumise korral selgeks, millised on selle õppetunnid, ja liigume edasi. Me anname endale ebaõnnestumise andeks ja võimaluse uuesti proovida.
Reeglina on meie sisekõne endaga palju rangem kui teistega. Teistele anname rohkem asu ja nende vead ei tundu nii suured. Endale on raskem armu anda. Eriti juhul kui oleme kupjale liiga suure võimu andnud. Siis ei ole meil sees enam ruumi leebusele ja endast hoolimisele.
See on kummaline, kuidas meie negatiivne sisekõne aktiviseerub just siis, kui vajaksime tegelikult kõige rohkem leebust, sallivust ja osavõtlikkust. Näiteks siis, kui keegi on meid tõrjunud, solvanud, petnud. Kui me oleme stressis ja väsinud. Selle asemel et ennast lohutada, hakkame pigem ennast hoopis kriitiliste lausetega tümitama. See on ju sama nagu olukord, kus kukume põlve katki ja siis hakkame selle pihta veel kiviga lööma.
Mis muutuks, kui sa oleksid enda suhtes 5% leebem, sallivam ja osavõtlikum?
Mind on aidanud eluterve nalja tegemine enda üle. Me ei pea ennast liiga tõsiselt võtma. Õiges koguses ja õigel ajal on huumor enese pihta väga teretulnud. Loomulikult võib sellestki saada äärmusesse kaldudes tõsine põgenemismeetod, aga see võib olla ka suurepärane abiline.
Kirjutasin enne oma näpuga juhtunud õnnetusest. Nägin tolle nädala jooksul korduvalt inimeste kohkunud nägusid ning oh-sa-vaeseke-suhtumist. Tänu elutervele naermisele enda üle ei viinud aga see õnnetus mind masendusse. See juhtus just siis, kui olin avastanud, kui fantastiline asi on aerusurfamine ja kui selleks olid veel sobivad ilmad. See juhtus just siis, kui olin alustanud tütre toas remonti. See juhtus just siis, kui kirjutasin seda raamatut ja mul oli vaja kõiki kümmet näppu, sest ma kasutan pimekirja. See juhtus just siis, kui mul oli vaja hakata tüdrukutele kooliseelikuid õmblema. See oleks võinud mind masendusse viia ja vanasti olekski viinud. Ma oleks olnud väga kriitiline enda suhtes, et ma lasin sellel juhtuda. Nüüd aga viskasin enda üle lihtsalt nalja. Olen endaga leebe ja luban endale sisemist lohutust.
Katrin Alujev "ELAMISE KERGUS". Rahva Raamat
