Malegeenius Bobby Fischeri "erakuelu" Islandil: temast sai saareriigi kuulsaim inimene
Bobby Fischer võitis 1972. aastal Islandil tiitlimatši Boris Spasski vastu ja temast sai male maailmameister. Ühtlasi ka erak, kellega suhelda polnud lihtne. 1975. aastal, kui FIDE ei täitnud tema tingimusi enne eesseisvat tiitlimatši Anatoli Karpoviga, loobus Fischer tiitlist ilma mänguta. „Bobby hinges valitses vastuolu tema suure privaatsusevajaduse ja samas tähelepanuvajaduse vahel,” kirjutab Frank Brady raamatus „Lõppmäng”.Oluline peatükk Fischerist rääkides on tema elu Islandil.
Kõigepealt märgati tuttavaid pähkelpruune silmi. Need uurisid kõike vargsi, hindavalt, aga ei tahtnud ega lubanud võtta silmsidet. Bobby Fischeri pilk libises osaliselt munakividega sillutatud Klapparstíguri tänavalt, kus ta elas, kergele tõusule elava liikluse ja väikeste kauplustega Laugavegurile ning sealt parkimiskellade juures seisvatele BMW-dele ja Volvodele ning sinisilmsetele ja punapõsksetele islandlastele, kes pärast lõunasööki tagasi tööle ruttasid.
Möödujad tundsid Bobby ära: temast oli saanud Islandi kuulsaim inimene ja teda mäletati mitte niivõrd tema avalikult vaenuliku suhtumise pärast Ameerikasse, vaid kui Islandi maailmakaardile toojat aastal 1972. Tema jäine pilk ei lubanud aga kellelgi läheneda ja nii rühkisid kõik läbi Esja mäe poolt lahele puhuva lõikavalt külma tuule langetatud päi edasi, justkui püüdes tema pahameelt mitte märgata. Üksikud lumeräitsakad langesid Bobby mustadele puutallaga kingadele.
Tema riietus oli mõeldud teda maskeerima, aga ei täitnud seda eesmärki: sinine teksariidest särk ja püksid, must nahkmantel koos sobiva nahkse pesapallimütsiga ning kohustuslik sinine fliissviiter – kõik hoolikalt valitud ja hästi istuvad, et näha välja samasugune nagu need põhjamaalased, kes olid nüüd tema kaasmaalased.
Elegantsed rätsepaülikonnad ja hoolikalt seotud lipsud olid kadunud. Mees, kes teismelisena oli olnud kaheksateistkümne ülikonna uhke omanik ja tahtnuks endale veel sadat ülikonda, riietus nüüd iga päev täpselt ühtmoodi. Teised, isegi tema sõbrad, olidki arvamusel, et tal on ainult üks riietekomplekt, sest tema välimus oli alati ühesugune, aga tegelikult oli tal mitu samasugust paari teksapükse ja -särke, mida ta pesi ja triikis ise, sageli päeval, aga tavaliselt hilja õhtuti ning võttis täiuslikke viike pressides koguni laulda. Teiste arvamust oma riietuse kohta kommenteerides piirdus ta küünilise ja napisõnalise lausega: „See on nende probleem.”
Reykjavíki, peaaegu 120 000 elanikuga võluva linna vanalinnas valitseb tüüpilisele Skandinaavia külale omane õhkkond, ehkki see on külast mõnevõrra suurem. Külalise pilk märkab käänulisi tänavaid, nägusaid laudadega vooderdatud ja värviliste katustega maju, turistidele ja kohalikele mõeldud poode ning saabaste, kapuutsiga tuulepluuside, sallide ja üle kõrvade tõmmatud villaste mütsidega inimesi. Tegu polnud küll Gstaadi või Aspeniga, aga ilm oli küllalt külm, et minna põhja pool terendavatesse mägedesse suusatama.
Sageli kõndis Bobby oma elukohast vaevalt kahe kvartali kaugusel oleva ühe oma lemmikrestorani Anestu Grösumi – Esimene Taimetoitlane – juurde ja ronis mööda treppi teisel korrusel olevasse kõrvitskollaseks värvitud söögisaali. Toidud olid siin välja pandud letile nagu iseteenindusega sööklas ja Bobby lihtsalt osutas sellele, mida ta soovis. Leti taga töötav teenindaja, kes nägi välja nagu näitlejatar Shelley Duvall, naeratas ja ulatas kandiku valitud toitudega. Portsjonid olid hiigelsuured.
Kui Bobby tavapäraselt pärast kella kahte saabus, oli restoranis üsna napilt külastajaid: üks arvatavasti Taani hipi, paar Ameerika turisti ja kolm kohalikku neidu, kes olid süvenenud neile väga tähtsatesse kuulujuttudesse. Alati truu harjumustele, suundus Bobby oma lemmiklauda – see seisis akna all ja sealt avanes vaade kõrvaltänavale, kus kasvas paar kaske ja kadakat. Enne kui istet võtta, käis Bobby külmkapi juures ja tõi endale pudeli õlut Oxford Gold ning istus lauda ja lõi lahti käsil oleva lugemismaterjali.
Iseäranis pakkus talle huvi teos pealkirjaga „Progressi müüt”, mille autor oli Cambridge’i ülikoolis töötanud Ludwig Wittgensteini töö jätkaja, Soome filosoof Georg Henrik von Wright. Kõlbeline pessimist von Wright seadis kahtluse alla, kas moodsale ühiskonnale iseloomulikku materiaalset heaolu ja tehnoloogiaalaseid edusamme ikka saab pidada üldse progressiks. Bobby oli leidnud kohalikust raamatukauplusest Bókin (Raamat) von Wrighti raamatu ingliskeelse eksemplari ja selle sisu näis sobivat tema enda filosoofiaga. Von Wrighti mõtted köitsid teda sedavõrd, et kui ta leidis Bókinist selle islandikeelse väljaande, kinkis ta selle oma uuele sõbrale Garðar Sverrissonile.
Kas oli tegu üldse sellesama Bobby Fischeriga, kes väidetavalt huvitus üksnes malest ja kes Brooklynis keskkoolist lihtsalt välja langes? Välimuselt sarnanes ta mõnevõrra aastakümnetetaguse Bobby Fischeriga, kellel olid targad silmad, nina paremal küljel kergelt ebasümmeetriline kühm, laiad õlad ja lõtv kõnnak, aga see Bobby Fischer oli karmim, väikese kõhukesega kiilanev keskea lõppu jõudnud mees, kellest jäi mulje, et ta on elus näinud kui mitte just tragöödiat, siis vähemalt suuremaid tagasilööke. Miski teda ümbritsevas auras meenutas vaatlejale väärkoheldud koera, kes on äsja pääsenud vangipõlvest. Parema kulmu kohal võis märgata sõrmeotsasuurust muhku. Ta naeratas harva, võib-olla põhjusel, et tundis piinlikkust oma katkiste ja puuduvate hammaste pärast; ta ei vaadanud ennast kunagi peeglist, sest tema praegune välimus ei meeldinud talle. Tõeline vastuolu oli aga selles, et see Bobby Fischer – kuulus maletaja, kes nii mõnegi arvates oli kultuuri asjus täielik tobu, kes väidetavalt ei teadnud elus mitte midagi peale mängu („Fischerist on saanud peaaegu idioot,” oli ajakirja Scientific American autori Martin Gardneri tõsimeelne arvamus) – luges nüüd filosoofiaalast traktaati!
Nii mõneski, kes pole saanud ametlikku haridust, on hilisema elu jooksul ärganud soov areneda ja süvendada oma arusaama maailmast ning minna uuesti kooli või harida end iseseisvalt. Bobby liitus nende inimestega, kuna tundis iseennast päris hästi. „Larry Evans ütles kord,” kommenteeris ta seda ise, „et ma ei tea elust mitte midagi; kõik, mida oskan, on male, ja tal oli õigus!” Teinekord mõnevõrra teistsuguses meeleolus on Bobby samuti öelnud, et ühel hetkel tundis ta, nagu peaks vahetevahel malest loobuma, „aga mida muud ma olekski saanud teha?”
Bobby puuduv traditsiooniline haridus oli kõigile hästi teada ja sellest räägiti ajakirjanduses kogu aeg, aga väga paljud ei teadnud, et tulnud kahekümne üheksa aastasena maailmameistriks, asus ta end süstemaatiliselt harima muudes valdkondades peale male. Ajalugu, riigi valitsemine, religioon, poliitika ja jooksvad sündmused olid tema suurimad huvialad ning sellest kolmekümne kolmest aastast, mis lahutasid tema esimest Reykjavíki külastust teisest, kulutas ta suurema osa oma vabast ajast lugemisele ja teadmiste kogumisele.
- - -
Raamatukogu viiendal korrusel, vaevalt meetri kaugusel kõrgetest kappidest ajaloo- ja poliitikaalaste raamatutega veetis ta aknaaluse laua taga tunde. Erinevalt Bókini väheütlevast vaatest kõrvaltänavale avanes raamatukogu aknast vaade lahes seisvatele traallaevadele ja taamal kõrguvatele mägedele. Kõikide nende päevade ja kuude jooksul, kui Bobby käis raamatukogus, ei saanud ajakirjandus tema uuest rutiinist aimu. Kõik raamatukogu töötajad teadsid, kes Bobby on, aga nad ei paljastanud seda kunagi.
Kõigest kvartali kaugusel raamatukogust oli odav Tai restoran Krua Thai, kus Bobby hakkas lõunat söömas käima vähemalt kaks-kolm korda nädalas. Restoran ei jäänud turistide tavapärasele liikumisteele, see oli puhas ja hubane, tumedaks värvitud seintega. Ruumi ilmestasid hiigelsuur hõbedane elevant ja muud Taile iseloomulikud kaunistused ning hämar valgus, mida Bobby eelistas. Bobbyle meeldisid eriti kalatoidud köögivilja ja riisiga. Samuti meeldis talle omanik, intelligentne ja elav tailanna Sonja ning ta nõudis, et teda teenindaks ainult Sonja ise. „Kus on proua?” küsis ta kohe, kui oli sisse astunud, sest teadis, et naine toob talle tema lemmikroad ja joogi, ilma et oleks vaja neid tellida. Oli ainult üks asi, mida ta keeldus suu sissegi võtmast: Islandi pudelivesi. Tema sõnul ajas see tal südame pahaks. Bobby jõi ainult õlut või teed. Kui ta oli juba käinud Krua Thais ligemale aasta, palus Sonja tagasihoidlikult, kas ta oleks nõus pildistama end koos temaga. Bobby keeldus.
Bobby ei rääkinud mitte kellelegi, isegi mitte kõige parematele sõpradele Krua Thaist, sest ehkki ta tundis end üksildasena, eelistas ta lõunastada üksi; nagu Thomas Jefferson Valges Majas, nautis ta iseenda seltskonda, võimalust lugeda või vaagida raamatuid, ideid ja mälestusi. Paradoksaalsel kombel tundis ta end ebameeldivalt üksildasena just koos teistega.
Bobby hinges valitses vastuolu tema suure privaatsusevajaduse ja samas – juba alates varasest lapsepõlvest – tähelepanuvajaduse vahel. Ta nõudis aina kinnitust, et teda imetletakse või vähemalt märgatakse. Ühel päeval küsisid Ameerika turistid tema käest teed. „Ohoh, nad ei saanudki aru, kes ma olen,” tähendas ta pettunult Einarssonile. „Ja ise veel ameeriklased!” Teinekord jälle, kui ta otsis linnaelule vaheldust, sõitis Bobby üksi bussiga väikesse kalurikülla Grindavíki kuulsa Sinise laguuni ääres. Seal on vabaõhu termaalveeallikas, kus Bobbyle meeldis käia lõõgastumas. Ta jäi kohalikku kõrtsi paariks päevaks elama. Ettekandja restoranis oli väga sõbralik, seda enam, et Bobby oli peaaegu ainus klient. „Te olete vist kuulus?” küsis neiu, võib-olla tunnetades midagi või oli ta siis näinud Bobby fotot Morgunblaðiðis või mõnes teises ajalehes. „Vahest olengi,” vastas Bobby tõrksalt. „Mis alal te kuulus olete?” oli järgmine küsimus. Veel salgamisi: „Lauamängude alal.” Näitsik mõtles hetke ja taipas siis: „Te olete härra Bingo!” Bobby oli väga solvunud, et neiu teda ära ei tundnud.
Bobby käis endiselt söömas Anestu Grösumis, aga hakkas tegema pikki jalutuskäike linna tiigi äärde, kus jälgis parte, hanesid ja graatsiliselt painduvate kaeltega luiki toitvaid lapsi ning suundus siis edasi raamatukogusse. Üldjuhul polnud nendel jalutuskäikudel kindlat eesmärki: talle oli see nagu võimalus mediteerida – mõelda, sealjuures mõtlemata – ja nii ta uitaski ringi isegi käreda talveilma ajal. Enamikus parkidest olid pingid ja kui ilm oli ilus, sai seal istuda, lugeda, mõelda ning lihtsalt olla, mis pole sugugi ebatüüpiline paljudele elu hilisemasse ajajärku jõudnud meestele.
On islandlasi, kes väidavad, et on näinud Bobbyt ka hilja öösel, liikumas nagu kummitus mööda inimtühje ja tuulte võimuses tänavaid vanasadama ümbruses – nii nagu Charles Dickens luusis Londoni sadamates –, mõtteisse vajunud, kergelt longates, aga kiiresti sammudes ning niisama üksildane, nagu hulguks ta ringi Islandi sisemaa lagedatel laavaväljadel. Bobby öiseid jalgsirännakuid võib pidada järelkajaks nendele hilistele jalutuskäikudele, mida ta harrastas New Yorgis või Pasadenas elades, ja jätkuks juba lapsepõlves alguse saanud harjumusele uurida malet varaste hommikutundideni ning magada seejärel keskpäevani või isegi kauem.
Frank Brady „Lõppmäng. Legendaarse malegeeniuse BOBBY FISCHERI silmipimestav tõus ja langus imelapsest hullumeelsuse piirile“. Kirjastus Varrak 2018
