Migreeniga elamine: kas janu, peapööritus ja väsimus on normaalsed või tulenevad uutest rohtudest?
"Mul läheb terve igavik, enne kui mul õnnestub veenda end diivanilt üles tõusma ning apteeki minema ning mõned tunnid hiljem olen juba uue ravimi mõju all."
Kanada eestlanna Maia Sepp kirjutab elamisest selle haigusega raamatus "Migreenimaffia", mis võiks pakkuda hinge ravivat äratundmist migreenikutele ja teistele võimaluse neid paremini mõista.
Dr Throckmortoni kabineti ooterežiimi muusika on kohutav – instrumentaalpala Pearl Jami laulust, mis oli popp kümmekond aastat tagasi, kuid nüüd liigitunud pigem piinlikkust tekitava liftimuusika valdkonda. Kui vastuvõtja Shirl lõpuks toru võtab, ütleb ta: “Arst on kogu päeva kinni.” Ta tundub isegi veel rohkem krimpsus olevat kui meie viimasel kohtumise ajal. “Mis siis ikka,” vastan end diivanile istuma sättides.
“Kas saaksin nädala teiseks pooleks aja kokku leppida?” Ta teeb häält, mida saaks kirjeldada ainult kui norsatust. Õrna norsatust, aga siiski. “Meil on juba järgmised kolm kuud kinni. Saaksin anda aja alles jaanuariks.” Vaikuse venides ta selgitab: ”Järgmise aasta jaanuariks.” “Okei,” ütlen ma kätt rinnale surudes. “Mul on üks probleem. Ma arvan, et mul oli nädalalõpus atakk ja ma pole päris kindel, mida teha nüüd nende tema kirjutatud rohtudega. Kas ma siis lihtsalt ei võta neid enam?” “Oodake, palun.”
Vaatan oma põlvi, mõlemad on ei tea kuidas saadud sinikaid täis. Ma surun pöidlaga vaskul jalal olevat purpurset plekki ja vaatan, kuidas selle värv muutub. Kui peaksin ka teistest asjadest ülevaate andma, siis nädalalõpukohtumine kahheliga on jätnud mulle valutava küünarnuki, lonkava jala ning muljuda saanud uhkuse. “Halloo?” Hääl toru otsas on jõuliselt idaeuroopalik, nagu Bondi pahalasel. “Halloo?” “Jah, helloo, mida šaan teie heaks teha?” “Ma ei teagi,” vastan. “Kuna ma ei tea, kellega ma räägin.” Sügav ohe. “Mina olen raviõde.” “Äkki olete valel liinil?” oletan ma.
Taas kostub telefonist liftimuusikat, seekord on tegu piinatud diskolooga ja ma kulistan oodates ära klaasitäie vett. Mul on hull janu, hullem kui kunagi varem ja ma olen ikka omajagu saunas käinud, palavust kannatanud ning liigentusiastlikult sportinud. See hakkab mulle muret tegema. Uued rohud on nagu puberteet otsast peale ja ma olen väsinud nendest pidevatest laborirotiküsimustest, mida pean siis endalt küsima: kas see janu, peapööritus, väsimus, liigne higistamine on normaalne või on see uutest rohtudest? Kas ma kuivan või tähendab see janu midagi pahaendelisemat? Ma pigem keskenduksin näiteks sellistele küsimustele nagu kui palju šokolaadi suudan ma täna ära süüa?
Et mõtteid mujale viia, uurin sinikat oma teisel jalal. Õige nurga alt vaadates meenutab see Austraaliat. Sinna olen alati tahtnud minna ... “Halloo?” “Siin Viive Mc…” Ta lõikab vahele: “Miks te jälle minu liinil olete?” “Ma ei saanud õiget ühendust.” “Palun oodake.” “Halloo?” kostub torust, seekord hoopis teise naise hääl. “Mina olen Viive McBroom,” ütlen, püüdes ärritust varjata. “Ma võtan antikonvulsanti ja mul oli vist sellel nädalalõpul atakk...“ “Ma kahtlen selles,” ütleb hääl kuivalt. “Mida te võtate?” “Zunosoed, 100 milligrammi päevas. Seda on mainitud ühe kõrvaltoimena.” Järgneb paus ja seejärel on kuulda arvutiklahvide klõbinat. ”See pole küll tõenäoline. Olete seda ju alles nädal aega võtnud.” “Selge, aga see on kõrvaltoimena kirjas ja kui guugeldada...“ “Palun, ärge guugeldage,” jätkab hääl, “ärge püüdke end ise ravida. See on meie töö.”
Möödub hetk, mille jooksul püüan endale sisendada, et ära hakka jamama. “No igal juhul minestasin ma sel nädalalõpul ära ja kukkusin köögipõrandale maha. Oli see siis minestamine või siis atakk, aga...“ “Kui kaua see kestis?” “Mitu tundi.”
“No siis ei olnud see tõenäoliselt atakk.” Veel klahvide klõbistamist. “Mul on siin teie andmed. Igaks juhuks, muidugi… kui te tõesti tahate, siis saate uue retsepti, ühe teise antikonvulsandi.” “Endiselt antikonvulsandi või ehk võiks see olla midagi muud? Sest ma tunnen, et ...“ “See on sama tüüpi, aga sel on vähem kõrvaltoimeid. Andke oma apteegi telefoninumber.” “Üks hetk.” “Ma jään ootele.” Ta paneb käe toru peale ja hakkab kellegagi rääkima. Ma ei kuule neid hästi, aga tundub, nagu arutaksid nad, kuhu lõunale minna. Summutatud vestlus, mida läbivad hüüatused nagu “lillad ahvidega alukad” ja seejärel naer. “Apteegi telefoninumber?“ kordab hääl mõni hetk hiljem. “Teate, ma tunneksin end palju paremini, kui saaksin ikka kohale tulla ...“ “Doktor on järgmised paar kuud kinni. Mina olen tema intern ja ma vaatasin teie andmed läbi ja see on üsna tavaline protseduur. Kas te leidsite oma apteegi telefoninumbri?” “Jah,” ütlen ja loen numbrid ette. “Helistan neile kohe.” “Kas ma peaksin ...“ “Kõik saab korda, proua McBroom,” ütleb ta, nagu räägiks ta lapsega. “Mõnikord tuleb mitu korda rohtu muuta, enne kui leiame selle, mis toimib. Ja me ei saa teid aidata, kui te ei järgi meie juhiseid. Kuidas me saaksimegi?” Ja seejärel see nimetu, ilma näota isik teisel pool toru ohkab ärritunult telefoni: “Või on asi selles, et te ei tahagi meie juhiseid järgida?”
Kuulen ta hääles teatud alatooni ja ta teab seda väga hästi. On see inimene vast õel. Hingan välja, süda saapasääres. Nüüd liigume “allumatute patsientide” territooriumile ja kui nad teid juba sinna paigutavad, siis nad ei võta teid enam kunagi tõsiselt ja ei püüagi teid enam päriselt aidata. Mulle meenub see hetk, kui kohtusin dr Throckmortoniga ja ta oli nii kindel, et teab täpselt, mida ma tegema pean. Kuigi teda ümbritsevad krimpsus vastuvõtjad ja vihased nimetud internid, siis ma ikkagi ei saa kaotada seda usku, mis mul temasse oli. Pagan võtaks. Ärritus täidab mind, mu kael kuumab ja pisarad tikuvad silma. Vaikus minu ja interni vahel on muutunud inetuks, isegi pahaendeliseks. “Ei, muidugi mitte. Aga ma ...“ “Hästi,” lõikab ta reipalt mu lausesse vahele. “Ilusat päeva, proua McBroom.”
Mul läheb terve igavik, enne kui mul õnnestub veenda end diivanilt üles tõusma ning apteeki minema ning mõned tunnid hiljem olen juba uue ravimi mõju all – Xamaxia, väikesed rohelised pärlikesed samast grupist, kuid mitte vähemate kõrvalmõjudega. (Jaa, jaa, ma guugeldasin.) Kui Nate koju jõuab, räägin talle kõigest. Ta näib rahul olevat, et ma ei võta enam seda eelmist rohtu. Ta arvab, et see, mis juhtus, oli kõige hullem, mis juhtuda sai, aga ta ei taipa, et see kõige hullem on tegelikult veel alles ees. Peale õhtusööki lõpetan ma mõned tööaruanded, vastan Manjiti ja Briani kirjadele – tegelikult on kontoris kõik korras, Jumal tänatud – ja siis ma püüan keskenduda ühele veebilehele, mida pidin lugema juba mõned nädalad tagasi. Peale seda, kui olen ühte ja sama lõiku lugenud mitu korda, panen arvuti sülest ära ja vaatan toas ringi. Kõht on õhtusöögist täis, janu on raugenud, kuid ma olen seletamatult väsinud. Mu pilk peatub diivanil oleval paberivirnal, mille pidin läbi lugema ja ma võtan paar asja ning sirvin neid laisalt. Peale mõnesid flaiereid ja kirju jõuan nende brošüürideni, mille doktor Thockmorton mulle andis. Ühele neist on kleebitud lootusrikas kleeps informatsiooniga migreeni toetusgrupi kohta, millest ta mulle rääkis.
Ma ei taha ikkagi ringis istuda ja hädaldamist kuulata, eriti kui selleks hädaldajaks olen mina ise. Kuid ühe hetke jooksul ma isegi kaalun seda. Seal teab igaüks, mida ma läbi elan ja need inimesed kuulaks mind. Mõtlen seltskonnale, kus mina oleksin normaalne ja Nate oleks erand ning juurdlen selle üle, millised tagajärjed võiksid seal käimisel olla. Minu perearst pole halb inimene, lihtsalt nii ta karjäär kui ka ta ideed on juba üsna väsinud. Helistan ja saan aja kella üheks.
Ootan peaaegu tunni, enne kui ta ilmub läbivaatusruumi. Kohtumine läheb umbes alljärgnevalt. Mina: “Vajan tõendit, kus oleks kirjas, et võin tööle naasta. Kas te, palun, saaksite kirjutada.” Arst: “Kas te suudate tööle naasta?” Mina: “Jah.” Arst kritseldab midagi arusaamatut oma blanketi peale, pobiseb midagi Briti Columbiasse pensionile mineku kohta ja läinud ta ongi.
Magamistoa põrand pole õnneks nii külm ega ka kõva kui köögis. Jumal tänatud, et siin juba vaip maas oli, kui me selle maja ostsime, me poleks kunagi selle panemisega ise hakkama saanud. Ma ei tea, kui kaua ma siin maas olen lamanud – ma nagu minestasin ja ei minestanud ka –, sulgen silmad, lootes, et mul hakkab parem. Sel arvamusel, et siis parem hakkab, pole küll mingit alust, kuid see annab mulle ometigi õigustuse silmad sulgeda. Äkki olen kosmoses, tsirkuses, vee all. Kujutlen teisi universumeid, eredavärvilisi kloune, Atlantist, mis asub Ontario järve põhjas, grilliõhtuid. Kujutlen peamassaaži ja mäetippe. Jooksen seni, kuni tee lõppeb mu jalge all. Metsas on ufod ja taevas kalad. Püüan neile seletada, et mu ainus soov on koju minna. Seal on olendid, kellel on plaastrid pea peal ja kes ainult noogutavad nõusoleku märgiks pead.
Maia Sepp "Migreenimaffia". Kirjastus Pilgrim 2018
