Migreeniga elamine: kui ma üleüldse sellest kellelegi räägin, siis üksnes vaikselt omaette podisedes
“Olen kuulnud, et igal lõunatunnil oled sa õe kabinetis pikali,” lisab Elliot.
“See oli üks kord, nädalaid tagasi, reedesel hilisõhtul,” vastan mina. Lihased kaela taga tõmbuvad iga minutiga aina rohkem pingule ja mul hakkab tekkima peavalu, tuim tuksatus kõrvade taga, mida on aina raskem ignoreerida. Kuna käimasoleva vestluse põhjuseks ongi ilmselt need peavalud, siis otsustan selle targu pigem hetkel mainimata jätta. “Sa pole viimasel ajal enam endine,” kehitab Elliot õlgu.
“Jah … on raskusi olnud, aga kõik saab korda,” ütlen mina. “Kõik on korras.” Loodan, et kumbki neist ei märka, et minu parem käsi on nüüd, sõrmed risti, laua all peidus. Seda tehes püüan ignoreerida randmes tekkivat värinat. “Kuule,” jätkab Elliot, “sa pole sellest ajast saadik, kui sa siia tööle tulid, kordagi puhkust võtnud, ja sellest on nüüd neli aastat möödas, eks ju? Uuel aastal on meil uus kord – kui sa puhkust välja ei võta, siis kaotad selle. Ja sul on kaksteist nädalat saada ...“ “Te tahate, et ma kolm kuud ära oleksin?” Tuba on järsku närvilist ärevust täis ja ma pean mõlemad käed lauale toetama, et rahu säilitada.
“Ei,” ülteb Elliot, vaadates Sidile otsa. “Keegi ei väida seda.” “Võta äkki …?” Sid libistab nimetissõrmega mööda oma kitsehabet sellisel moel, et see tekitab judinaid. “Üks kuuke.” “Kuu aega! Jätke nüüd nali, poisid.”
Tunnen, kuidas mu kurk äkki kuivab. Mõtlen kokat lonksates, mida veel öelda, ja purk tühjeneb järsku äkilise lurpsatusega. “Aitäh, et minust hoolite, aga nagu ma juba ütlesin, mul oli tõesti raskeid aegu, kuid nüüd on kõik korras. Ja isegi siis, kui mul pole kõige parem enesetunne, olen ma ikkagi tööl kauem kui enamus teisi töötajaid.” Elliot vaatab Sidi poole, kes ikka veel oma kitsehabet kammib. “See on tõepoolest nii,” möönab ta. Sid noogutab ja kehitab õlgu. “Viive, palun ulata mulle oma pastakas.” Ulatan selle talle, murdes pead selle üle, mis mind tema käitumises vaevab ja alles siis saan aru, et ma pole teda kunagi varem kuulnud sõna palun ütlevat.
Sellise sõna kasutamine näib nii mõttetu palve puhul raiskamisena. Sid kritseldab midagi oma märkmikusse ja Elliot ütleb: “Me tahame sind ainult aidata, Viive.” “Ja ma olen selle eest tänulik, poisid,” vastan pingutatud naeratusega. “Ma tõesti olen.” “Jääb siis kolm nädalat?” küsib Sid. Heites mulle pilgu, ütleb Elliot: “Okei, kaks nädalat. Mine, toibuta end üles ja tule siis puhanuna tagasi.” “Kindlasti,” kinnitab Sid. “No pagan, vii oma abikaasa reisile. Minge Balile. Praegu on seal suurepärane.”
Vabanemistunne tuksub mu soontes; kaks nädalat – see on tähistamist väärt, nagu oleksin võitnud Pulitzeri või koogiküpsetamisvõistluse.
“Ja kui tagasi tuled, too arstilt tõend, et oled võimeline edasi töötama,” lisab Sid. “Mida?” küsin ma ja mu vabanemistunne on haihtumas. “Vajame tõendit, et su arst lubab sul töötada,” kordab Sid. “Aga mis siis, kui ma ei saa arstilt mingit tõendit? Mul pole isegi mingit enda arsti.” “Viive,” Sid muljub, silmad suletud, oma ninajuurt. “Kuidas on võimalik, et sul on krooniline haigus ja polegi oma arsti?” “No jätke nüüd,” ütlen pingutatud naeratusega. “See pole küll mingi krooniline tõbi.”
“Eelmisel nädalal luges minu abikaasa ajalehest, et migreen on üks levinumaid haigusi terves maailmas,” vastab Sid. Ta naine pole mulle kunagi meeldinud. “Ja mis siis saab, kui ma ei saa seda tõendit?” küsin seepeale. “Sinnapoole on ju see asi juba pikemalt tüürinud, Viive,” lausub Elliot. “On või?” “Meil kõigil on oma mured,” jätkab Sid. “Ja sina pead ise oma hädadega hakkama saama, kas pole nii?”
Elliot vaatab terve minuti keskendunult üle minu õla. Ta näib vanem kui nelikümmend. Kuid Sid näib üsnagi rõõmus, üks käsi lebab süles ja teine kompab kaela. Mõnikord näib, et ta suudab vaevu enese puudutamist talitseda. Need kaks mõmisevad veel midagi arusaamatut ja jätavad mu siis üksi mu süngete mõtete küüsi.
Kujutlen, kuidas ma Sidi tema kikilipsuga ära kägistan ja peale mõningate kättemaksufantaasiate haudumist nõjatun tooliseljale, närvid ikka veel pingul, imelik ärevus kehas. Hingan välja, mu hingetõmme kostub kui väsinud ohe. Mul on vaja tööd teha, kuid ma ei suuda keskenduda oma helisevale telefonile ega teha ka midagi muud vähegi produktiivset. Selle asemel lasen pilgul mööda kabinetti rännata, nagu oodates seintelt mingit lahendust. Tegelikult pole see midagi enamat kui üks kuubik, millel on küll neli seina, aga lagi puudub; kõigest petukabinet. Selles võltskabinetis ei saa isegi teha ühtki erakõnet. Seinad on täis meie loomingulise osakonna poolt valmistatud häirivalt positiivseid plakateid, mis ülistavad selliseid voorusi nagu VILGAS. KOOSTÖÖALDIS. MÕJUKAS.
Minu kirjutuslauaks on odav Skandinaavia disainmööbel, mu tool on rahustavat beežikat tooni ja betoonist põrand pärineb 19. sajandi lõpust, kui siin oli veel tööstus, kus kasutati tõenäoliselt lapstööjõudu. See ruum on hiiglasuur – kakskümmend tuhat ruutjalga kahel korrusel Toronto Hiinalinnas Adelaide tänava ja Spadina avenüü kandis – avatud, väljapeetud ja modernne ning klassikaline samal ajal. Samas on see ka külm, ebamugav, täis tuuletõmmet. Enamuse ajast pean ma kandma tosse, sest betoonil kõndimine teeb mu jalad haigeks. Aga ülemused arvavad, et see ruum näeb kena välja ja see paistabki olevat asja eesmärk. Tegelikult pole kõik nii hull, pole vaja ärrituda ja üle mõelda. Kuid süda, mis põntsutab hooga vastu mu rinnakorvi, väidab midagi hoopiski muud.
Mulle meeldib koos Elliotiga töötada. Seni on ta minu ja mu karjääri suhtes väga toetav olnud. Ja ma vajan seda tööd väga mitmel põhjusel. Loomulikult on see fi rma samas ka selline, kus kõik ootavad, et keegi oma posti otsast alla kukuks ja veepinnale ilmuks n-ö veri. Jätame kõik ladna mulje, kuid see ei tähenda, et see tegelikult nii oleks. Vallandamises pole midagi tavatut ja kui see uudis, et mul paluti mõnda aega puhata, hakkab levima, siis mürgitab see siin minu jaoks kõik ära. Siin tähendab väga konkurentsivõimelist start-up’i koos tavapärase ego ja ande ja rumaluse kokteiliga, mis kaasneb kõigi uute nutikate äriideedega. Oleme agentuur, mis pakub digitaalseid lahendusi: kirjutame koode, tegeleme arvutite infrastruktuuriga, ja kõige selle ning turundusliku voodoo’ga püüamegi kliendid oma lõksu. Veenan end, et mul ei ole mingeid probleeme, aga terav valuvoog mu peas kinnitab, et ma valetan. Surun pöidlaga vastu vasakut meelekohta.
Mõne minuti pärast nõjatun taas toolileenile, võpatan, kui valuhoog mind taaskord läbistab ja tõmban siis lahti alumise parempoolse sahtli. Seal on mu minimigreeni hädaabikeskus, mis on täis kofeiinikapsleid ja valu vaigistavat geeli, käsimüügi valuvaigisteid ja mõned retseptiravimid mu perearstilt, kes on närviline kuuekümneaastane naine, kes tiksub pensioni poole. Haaran laualt veepudeli – see on tühi. Neelan kuivalt alla kaks valget tabletti, atsetaminofeen pisukese kodeiiniga – õnneks on see Kanadas käsimüügiravim – ja võtan välja väikse paki soolaseid küpsiseid. Märkan sahtli tagumises nurgas enda nimesilti: näib, nagu olekski juba selle õige koht seal.
Minu abikaasa Nate lasi selle mulle kahe aasta eest minu edutamise puhul teha. Mul on insenerikraad ja olen töötanud arvutite infrastruktuuri disaini ja rakendustega, kogu selle alkeemiaga, tänu millele mind edutatigi IT vanemjuhatajaks, amet, mis kindlasti aitab mul jõuda välja sinna, kuhu lõpuks tahan jõuda. Nimesilt on juba nädala jagu kadunud olnud ja ma võtan selle nüüd kätte, libistades hajameelselt sõrmedega üle nimetähtede. Mitte-eestlasi ajab mu nimi pidevalt segadusse, kuna see on eri rahvusest vanemate pärand, nimelt minu ema on eestlane, aga isa mitte.
No ja see kultuuride vaheline kommunikatsioon kinkis mulle naeruväärse nime Viive McBroom, mis on totakas segu millestki kanada- ja šoti- või iiripärasest ning millestki võõramaisest. See miski võõramaine on nimelt endine Nõukogude Liidu riik, skandinaavialik väikeriik Läänemere ääres, kus räägitakse täishäälikutest tulvil keeles, milles puudub tulevik. Asjaolu, mis minu arvates on isegi omamoodi lohutav. Meil pole aimugi, kas homne päev üldse koidab. Igatahes soovisid mu ema ja isa panna mulle nime, mida meie suguvõsas juba on ning seeläbi saingi ma vanavanaemaga sama nime. Mina oleksin tahtnud ühte lihtsalt hääldatavat kena Kanada nime. Ükskord küll tunnistas ka ema peale seda, kui oli Eesti Vabariigi aastapäeval liigselt viina võtnud, et võib-olla oleks tõesti mõni lihtsam nimi pisut parem valik olnud – aga seda vestlust eitab ta tänase päevani. Mu väikevend pääses ilma ühegi kriimuta oma Martiniga, asjaolu, millega ta uhkustab mu ees alates seitsmekümnendatest. Asetan nimesildi enda ette lauale ja ohkan raskelt. Küpsisepaki paber rebeneb, kui pakki avan, ja purud pudisevad lauale. Jõllitan neid ainitise pilguga. Kui peaksin, kas suudaksin kokku lugeda kõik need soolaküpsised, mille olen aastate jooksul ära söönud? Vist mitte. Need on parimad kaaslased, kui tahaks enesetunde üle kurta ja ka siis, kui rohtu on vaja koos toiduga võtta. Mina tean seda ju hästi, sest õppisin varakult rääkima ja seega ka hädaldama.
Viieaastaselt sain migreeni diagnoosi ja kaheksa-aastaselt olin juba jääkottide alal asjatundja. Kasvasin üles igasuguste erinevate piirangutega nagu näiteks une puhul: mitte liiga palju, mitte liiga vähe, mitte mingisugust liigset magamist nädalalõppudel, isegi mitte enda sünnipäeval mitte; toidu puhul: mitte mingit šokolaadi, juustu ega midagi muud mõnusat; ning mu elus puudus vaheldus, sest rutiin on migreenitüdruku parim sõber. Järele jäi ainult soolaküpsiste maitsetu lohutus. Ja siis muutus kõik veelgi hullemaks: mõni aasta pärast seda, kui olin kodust lahkunud, viis mu vend Martin mu kesklinna valukliinikusse, kus toimus nagu mingi omaette kultus. Need valuspetsialistid andsid mulle lootust ja seejärel torkisid, süstisid ja uimastasid igat millisentimeetrit minust, piinates mind kaks aastat, kuni ükskord magasin oma arstiaja maha ega läinud sinna enam kunagi. Ja nüüd, kui ma üleüldse oma migreenist kellelegi räägin – kaasa arvatud Elliot –, siis teen seda üksnes vaikselt omaette podisedes, mis tähendab, et elamisest valuga on saanud omaette normaalsus, ma saan hakkama, no tänan väga.
Maia Sepp "Migreenimaffia". Kirjastus Pilgrim 2018
