Madis Mark: arstid ütlesid mu vanematele, et tõenäoliselt ei kõnni ma enam mitte kunagi
Oli aeg, mil ma ei suutnud selles olukorras kübetki ilusat ega head näha, kuid nüüd ma tean, et sellel on olnud tähendusrikas eesmärk. Olen oma eluteel avastanud imelisi aardeid, mida tahan ka sinuga jagada. Vaid mõned aastad tagasi tundus raamatu kirjutamine mulle kauge fantaasiana. Aga mida rohkem ma kirjutasin, seda reaalsemaks see muutus. Iga blogipostitus paar aastat tagasi loodud veebilehel aitas mul näha, et see on võimalik. Iga kirjutis aitas kasvatada minus enesekindlust ja usku, et minu sees on palju väärtuslikku, mida maailmaga jagada. Olen saanud piisavalt tagasisidet, et mu sõnum on inspireeriv ja oluline. Elu hõikab: tegutse!
- - -
Ma veedan vähe aega mõtiskledes oma mineviku üle ja kohati tunduvad need mälestused olevat isegi kellegi teise elust. Ma olen aastate jooksul nii palju muutunud, et tihti imestan, mis müstilisel kombel ma praegusesse punkti jõudsin. Olen niivõrd harjunud enda uue isiksusega, kuid seletada seda sisemise muutumise protsessi on vahel keeruline. Kõik on kujunenud nii loomulikuks, et kui keegi küsib, kuidas ma saan nii õnnelik või rahumeelne olla, siis võib-olla ei oskagi ma koheselt põhjuseid välja tuua. Tundub lihtsalt ilmselge, et õnn ongi inimese loomulik seisund. Miks ma peaksin õnnetu olema?
Siiski oli selline suhtumine aastaid tagasi minu jaoks täielik utoopia ning ma tundsin ennast kõige õnnetuma ohvrina maailmas. Selleks, et jagada oma lugu ja inspireerida teisi elama ning ennast aitama, pean ma vajalikuks meenutada, mis minuga juhtus ja kuidas ma pimedusest lõpuks valguseni jõudsin.
- - -
Siia ilma sündisin ma Rakvere äärelinnas, kus elasin mitmekorruseliste majadega ümbruskonnas. Minu ema ja isa läksid lahku, kui olin 4-aastane, elasin koos ema ja kahe vanema vennaga. Isaga sain ma kokku harvemini, kuid ta oli siiski olulisel kohal minu elus ja süstis minusse rohkelt spordihuvi. Rõõmsameelsus ja loovus olid minu loomupärased omadused ning mulle meeldis päevad läbi õues mängida. Kunagi ei esinenud taolist asja, et keegi ei viitsinud toast välja tulla või midagi polnud ette võtta. Mäletan, et tõusin varakult üles, sõin hommikusöögi ära ja tahtsin otsekohe õue seiklema minna.
Saatuslik õnnetus
Aga ühel saatuslikul päeval lendas mu senine elu täielikult vastu taevast. See oli 2001. aasta septembrikuu esimene päev. Olin 9-aastane ja käisin kooli aktusel, pärast mille lõppu oli mul piisavalt vaba aega. Üks minu parimaid sõpru pidas sel päeval sünnipäeva ja mina otsustasin üksinda koju jääda, kuigi mu pere kutsus mind Järvamaale vanaema juurde, kes samuti sünnipäeva tähistas.
Et aega parajaks teha, läksin ma lähedalolevasse poodi snäkke ostma. Seal kohtasin ma paari sõpra, kes soovisid midagi põnevat teha. Kuna sünnipäevapeoni oli veel kaks tundi, siis otsustasin nendega kampa lüüa ja mängima minna. Lähedal asus turvamata ja lõhutud taraga Rakvere MEK-i ehitusplats, kus vedeles palju erinevaid betoonplokke. See oli meie tüüpiline mängimiskoht, mida olime külastanud juba kümneid kordi. Mõnikord käisin selles kohas isegi piknikku pidamas või mängukindlust ehitamas. Sellel päeval otsustasime seal neljakesi peitust ja luuramist mängida. Jagunesime kaheks meeskonnaks ning pugesime ehituspaneelide vahele ja sisse peitu. Ühendatud betoonblokid meenutasid labürinti, seega oli nende sees äärmiselt põnev roomata. Me liikusime luurates vaikselt ringi, kergitades vahel pead, et uurida, kus teised poisid asusid. Tundsin enda sees väga suurt põnevust nagu tavaliselt.
Miski ei tundunud sellel päeval teistmoodi. Aga äktiselt... kui mu mängukaaslane, kes seisis ühel betoonpaneelil, et kaugemale näha, sealt järsku alla hüppas, hakkas paneel kummuli kukkuma. Ma olin täpselt otse selle all ega suutnud reageerida. Kui olin juhtunust aru saanud, lebasin ma juba kõhuli maas ja nägin vaid tolmu ringi lendamas. Betoonplokk, mis kaalus umbes 1,5 tonni, oli kukkunud minu seljale. Mul pole aimu, kuidas see võimalik oli, aga mu pea koos ülakehaga jäid puutumata. See oli ime, et ma eluga pääsesin.
Suure kivimüraka all lebades ei kaotanud ma kordagi teadvust ega tundnud mingit valu, kuid ma olin täiesti liikumatu. Alguses üritasin end kätega välja tõmmata, aga see oli lootusetu. Mu meeskonnakaaslane oli samuti oma jalga vigastanud, kuid ta oli juhtunust niivõrd šokeeritud, et jooksis ära. Ma karjusin appi, kuid teised poisid arvasid kaugemal, et ma teen kõigest halba nalja, ega tahtnud enda asukohta reeta. Mõne aja pärast nad õnneks siiski saabusid ja seejärel tormasid poodi, et kiirabisse helistada. Ma jäin sinna hirmunult üksinda. Kõigepealt märkasin seda, et ma ei tundnud enam oma jalgu, kui neid kätega puutusin. Ma polnud midagi taolist kunagi kogenud, nii et see poolenisti surisev ja tuim tunne tundus mulle väga imelik. Ma proovisin veel paar korda ennast välja aidata, aga sellest polnud kasu. See kõik tundus lihtsalt nii ebareaalne. Ma puhkesin kahetsusest ja kurbusest nutma, ning kartsin, et mu elu oli igavesti lõppenud. Erinevad mälestused hakkasid silme eest läbi sähvima ja ma mõtlesin oma lähedastele, kellega hakkasin ükshaaval hüvasti jätma. Oodates elu lõppu laususin oma viimaseid sõnu ja palusin enda perekonnalt andeks. Olin peaaegu valmis juba elust lahti laskma, kui äkitselt kuulsin kiirabi sireeni, mis muutus aina valjemaks ja valjemaks.
Peatselt saabusid mu sõbrad koos päästemeeskonnaga, mis hakkas kohe minu väljaaitamisega tegelema. Nad kasutasid suuri õhkpatjasid, et peale kukkunud betoonplokk ettevaatlikult üles kergitada. See oli esimene kord, kui ma juhtunu ajal valu tundsin. Kuigi mu närviimpulsid alaseljast varvasteni olid toimimise juba lõpetanud, tundsin ma siiski pöörast luuvalu oma seljas, kui kivimürakas aeglaselt üles tõsteti. Ma karjusin nagu ma oleks põrgus olnud. Tuli välja, et õnnetus toimus täpselt sellises paigas, kus paiknesid mõned puupakud, mis takistasid ehituspaneeli allavajumist ning päästsid mind täielikust puruks muljumisest. Kui ma lõpuks välja pääsesin, oli mu keha nii deformeerunud ja pinges, et ma nägin välja nagu konn. Mind ei olnud võimalik kuidagi liigutada ega painutada, nii et nad tõstsid mind ettevaatlikult autosse, mis sõidutas mu haiglasse. Ma olin suurtes valudes, kuid vaadates seinal olevat kella, oli minu ainsaks mureks see, et ma olin hiljaks jäänud sünnipäevapeole, kuhu minna lubasin. Mul polnud aimugi, mida mu õnnetus tegelikult tähendas.
Mäletan, et kui mu vanemad haiglasse mind vaatama jõudsid, siis ma lihtsalt naeratasin neile ja mõtlesin, et küll kõik saab korda. Ma olin ju siiski varem igasuguseid kukkumisi ja õnnetusi läbi elanud. Miks pidi see juhtum teistest erinema? Mõne aja pärast peale esmast diagnoosi viidi mind autoga Tallinnasse, sest kopteriga liikumine oleks väidetavalt liiga ohtlik olnud. Seal tehti mulle kohe kõhuoperatsioon, mis aitas mu üles muljutud siseelundid õigesse kohta paigutada. Hiljem opereeriti minu selga, kus oli alumine L3 lüli täiesti kildudeks purunenud. Mul oli ka palju roidemurdusid ja kaks murdunud jalga, kuid need vigastused olid kõige pisemad. Arstid ütlesid mu vanematele, et tõenäoliselt ei kõnni ma enam mitte kunagi ja võib-olla jään isegi voodisse lamama. Nad olid loomulikult väga šokeeritud, kuid mina ei saanud tol hetkel toimuvast midagi aru, vaid tahtsin hoopis magada ning operatsioonidest taastuda.
See oli päev, mida ma kunagi ei unusta. See lõpetas minu rahuliku ja seiklusrohke lapsepõlve ning muutis mu elu igaveseks. Aga tol hetkel ei suutnud ma veel ette kujutada, kui suur oli selle õnnetuse tegelik mõju. Plaanisin haiglas viibida kõigest lühikest aega ning seejärel jätkata oma elu nii nagu alati.
Madis Mark "Valu kingitus". Kirjastus Pilgrim 2018
Pilgrimi kirjanduskonkursil Bestseller võitis "Valu kingitus" aimekirjanduse valdkonnas II koha.
