Lugu Hollywoodi filmitööstuse piloodist, kes kukkus vulkaani ja jäi ellu
Hollywoodi filmitööstuses piloodina töötav Craig Hosking on filminud palju märulistseene ülimenukates filmides, kus tegelasteks näiteks James Bond, Batman või Indiana Jones. See oli tema unistuste töö, sest ta oli lapsest saati lendamise ja fotograafia vastu huvi tundnud ning tegi juba kuueteistaastasena ära helikopteripiloodi load.
1992. aastal palkasid ta filmitegija Mike Benson ja kaameratehnik Christopher Duddy. Neil oli vaja filmi „Sliver“ jaoks filmida kaadreid põlevast laavast ja selleks olid nad välja valinud Kilauea, Hawaii saare viiest vulkaanist kõige aktiivsema.
Kaks meest plaanisid veeta ühe laupäeva, lindistades umbes kolmekümne meetri sügavuselt Pu’u ’O’o nimelise vulkaani kraatrist tulevat suitsukoonalt ja põlevat laavat.
Hosking lennutas kaameratiimi mitu korda ligi kahesajameetrise kraatri sisemusse, kuid kolmandal korral kaotas kopter madalalt tõusma hakates justkui võimsuse. Juhtumit kirjeldab David Longi raamat "Eluga pääsenud".
Sharon Stone ja William Baldwin filmis "Sliver", mille võtete ajal õnnetus juhtus.Foto IMDb
Hoiatustuli läks juhtpaneelis põlema, kuid viga oli nii äkiline, et kolm meest kisti kohe tihedasse vulkaani suitsu- ja aurupilve. Mõne hetke pärast pilvest välja saades, mõistis Hoskins, et tal ei ole muud võimalust, kui kopter otsekohe maandada.
Vaid sekundid, et tegutseda, enne kui helikopter võimsuse täielikult kaotab, ütles Hoskingu asjatundlik vaist talle, et kopteriga vulkaanist välja lendamine oli mõeldamatu. Ta teadis ka, et ta ei tohi maanduda põlevale laavale liiga lähedale. Kui ta seda teeks, võiks järsu kallaku tõttu helikopter ümber kukkuda ja alla veereda, mis tapaks kõik kolm meest hetkega. Ainuke valikuvõimalus oli maanduda lamedale pinnasele, mis oli kraatri keskosa lähedal.
Hoskingu plaan polnud sugugi täiuslik, aga ta arvas, et see võib töötada siis, kui ta väldib pulbitsevat laavat ja teist suurt ala, kuhu lendasid kivid. Kahjuks läks kopteri peamine rootor järsul laskumisel vastu kraatriseina ja tuli kopteri küljest ära. Hosking suutis küll kopteri ühes tükis maandada, aga kolm meest olid nüüd ligi 45 meetri sügavusse vulkaani hätta jäänud.
Kui nad välja tulid, kopterivraki nägemisest vapustatud ja šokis, vaatasid nad justkui stseeni mõnest katastroofifilmist, mida nad ise olid teha aidanud. Õhk oli lämmatavatest mürgistest gaasidest paks ja sulanud kivi pinnale pulbitsemise heli tegi hirmsa vaatepildi ainult jubedamaks. Vahepeal tegi see justkui õõnest kõhukorina häält, järgmisel hetkel oleks nagu lained randa jõudnud. Oma sünges ja kivises vanglas jälgisid nad põleva laava taustal kõhedakstegevat tulevärki.
Kõik kolm mõistsid, et neid ümbritsevad gaasid on ülimalt ohtlikud. Need sisaldasid väävelvesinikku (mis on mürgine, tugevasti söövitav ning põlemis- ja plahvatusohtlik) ja toksilist ärritajat, mida nimetatakse vääveldioksiidiks. Tundus, et ülevalt kraatriavast tuli pisut värsket õhku, aga lämbumine oli täiesti reaalne võimalus, kui nad kiiresti vulkaanist välja ei pääse. Veel ei olnud ühtki märki päästemeeskonnast, nii et Duddy ja Benson otsustasid vulkaaniseinu uurida, et leida pääsetee välja. Hosking otsustas jääda oma helikopteri juurde, lootuses, et tal õnnestub viga saanud raadio parandada ja abi kutsuda.
Duddy ja Benson said ruttu aru, et vulkaaniseinast ülesronimine on närvesööv ettevõtmine – mitte kummalgi neist polnud varasemat kogemust, rääkimata mingisugusest asjatundlikkusest. Rabedad kraatriseinad lagunesid ja iga hooletu liigutus võis vallandada varingu, mis oleks mehed kohe palju suuremasse ohtu pannud. Väga aeglaselt ja ettevaatlikult sammudes jõudsid nad üles kraatri ääreni, kuid vajusid peagi teineteisest lahku, eraldi vallidele, mis jäid kraatri servast üle viieteistkümne meetri kaugusele.
Hoskingul oli aga pisut rohkem õnne. Lämmatavas õhus töötades, pärast mitut tagasilööki, õnnestus tal lõpuks helikopteri hädaabiraadio parandada ja abi välja kutsuda. Kui üks kohalik julge piloot riskides vulkaani sisse lendas, sai Hosking pardale ronida.
Mike Benson, kes piloodi kutsus. Foto IMDb
Kahe teise mehe päästmine oli palju raskem. Benson otsustas, et kõige mõistlikum variant on paigal istuda ja abi oodata. Selles kõrguses oli õhk puhtam ja ta arvas, et ronimise jätkamine oleks liiga ohtlik. Selle asemel sättis ta end turvaliselt ühte kaljulõhesse ja jäi abi ootama.
Duddy valis teise tee. Veendunud, et ta sureb, kui veel kauemaks kraatrisse jääb, proovis ta kraatri servani ronida. Oma aeglasel tõusuteel sai ta ühel hetkel šoki – järsku kukkus temast mööda mehesuurune objekt, mis lendas gaasilisest pilvest läbi kraatri põhja. Oma õuduseks arvas Duddy, et see oli üks tema kaaslastest, kes kukkus hirmsasse surma. Tegelikult oli see aga tõestus, et käimas oli päästeoperatsioon. See suur objekt oli päästevahendite pakk, mis visati üle kraatriserva, lootuses, et see maandub lõksus olevate meeste lähedal.
See juhtum tegi Duddy rahutuks, aga ta jõudis lõpuks järgmise päeva lõunal kella poole kolme paiku kraatriservani. Mürgise õhu tõttu köhides ja hingeldades, kuid vähemalt pääsenud, nagu Hoskingki. Juhtunust enam kui kakskümmend neli tundi hiljem oli Benson aga endiselt kaljulõhes kinni ja kannatas.
Mõlema kaaslasega kontakti kaotanud, oli tema suurim hirm, et ta võis nüüd ainukesena elus olla. See, kas teda ikka päästetakse, ajas teda veel rohkem ärevusse ning allpool tegutseva vulkaani helid muutsid teda aina närvilisemaks. Ta püüdis oma mõtteid sellest eemal hoida, kasutades selleks trikke, näiteks tähestiku tagurpidi lugemist. Tal polnud midagi süüa ja ta polnud juba tunde söönud, aga kui ta käed välja sirutas, sai ta joomiseks pisut vihmavett koguda. Ühel hetkel hakkas Benson hallutsinatsioone nägema, kujutades ette, et ta näeb Pelet, Hawaii õelat vulkaanide jumalannat. Benson arvas, et jumalanna ulatub üle vulkaani tema poole, kuid õnneks oli mehes veel võitlusvaimu. Ta tõusis mitu korda püsti ja karjus, et jumalanna ta rahule jätaks.
Esmaspäeva hommikuks oli Benson endiselt lõksus, kuid siis äkki hajus suits ja vine. Paranenud nähtavusega õnnestus ühe teise helikopteri piloodil kadunud meest sekundiks või kaheks silmata. Suits tihenes taas ja Bensoni varjukuju kadus sama kiiresti, kui oli ilmunud, aga nüüd teadis päästemeeskond vähemalt mehe asukohta.
Veel ühe korra kraatrisse lendamist peeti nendes tingimustes liiga ohtlikuks. Selle asemel lasti kopterist vallini, kus ootas Benson, pea viiekümne meetrise kaabli otsas olev võrk. Selle õigesti manööverdamine võttis tükk aega ja nõudis piloodilt palju oskusi. Lõpuks õnnestus Bensonil sirutuda ja selle külge klammerduda. Keskhommikuks peaaegu kaks päeva pärast saatusliku helikopterilennu lõppu, oli ta kopteriga teel lähimasse haiglasse.
Umbes nädal hiljem köhis Benson veel valusalt, kuid imekombel said tema ja kaks teist meest vaid väikeseid kriimustusi ja sinikaid. Pärast tavalist avariimaandumist oleks see olnud eriliselt õnnelik õnnetus, kuid pärast aktiivse vulkaani sisse kukkumist, tundus see hoopis midagi enamat.
Helikopterivõtted Bondi-filmis "Spectre" 2015:
Lennukivõtted samast filmis:
Siin on nimekiri enam kui sajast filmist, kus Craig Hosking on töötanud:
David Long "Eluga pääsenud", kirjastus Helios 2018
