Mis maa see on? Luuletused räägivad Eesti lugu
Doris Kareva koostatud värske isamaaline luulekogu „Eesti tunne“ sisaldab üle 400 luuletuse ja lauluteksti. Esindatud on üle saja Eesti autori läbi ajaloo. Raamatut võib lugeda ka sirvides, kuid eriliseks teeb raamatu see, et moodustub algusest lõpuni tervik - luuletused on järjestatud sisu järgi nii, et nad põimuvad omamoodi sujuvaks ajalooliseks romaaniks.
Kolm esimest luuletust.
Peeter Volkonski
Mis maa see on?
Mis maa see on? Siin pole ühtki mäge,
vaid metsad lõputud ja laukasood.
Kuid siinne rahvas täis on imeväge
ja kummalised nende laululood.
Mis maa see on? Kord öö sööb ära päeva,
kord päev on nõnda pikk, et neelab öö.
Ühtmoodi mõlemad siin mööda läevad –
kui võõras puhkab, kohalik teeb tööd.
Mis maa see on? Kas tõesti üksnes orjaks
veel ainult kõlbab inimene siin?
Kes selle valu ükskord kokku korjaks,
et tuleks armastus ja lõpeks piin?
Mis maa see on, kus halastus on ohus,
kus vabadus on maasse kaevatud,
kus on siin õiglus, kus on rahukohus,
kust õiglust otsima peaks vaevatud?
Mis maa see on? Kaastunne siin on roostes,
on roostes häbi südameta rind.
Siit põgeneda võiksin lausa joostes,
kuid miski hoiab tagasi veel mind.
Mis maa see on, mis saab mind kinni hoida,
ja millega ta seda teeb, ei tea.
Ta ju ei kata mind, ta ju ei toida,
kuid ometigi endaga mind veab.
Mis maa see on? Kas suudan teda mõista?
Kas suudan enam olla temata?
Mis maa see on? Kuis ometigi võis ta
Kõik oma lapsed jätta emata?
Mis maa see on? Siin pole ühtki mäge.
Vaid metsad lõputud ja laukasood.
Kuid siinne rahvas täis on imeväge
Ja kummalised nende laululood.
Kalev Kesküla
See on see maa
kus päike ei läe iial looja
hommiku ja õhtu taevatelk
ühtmoodi punane vein
päikese vereämber
valuvalged hingekirjatuvid
kurjailma kureparvedeks paistab
plagupunaseks pleegitab
punavalguse pimedal piiril
rebib rahe
neilt tiibade purpursed purjed
langevad kui tulised taevakivid
muld matab
vihm nutab
pihlakad kahvatavad
punase hämaruse maal
aga varesed saavad valgeks
ja laulavad ühte laulu
Andres Agasild
Üks imelik maa
Siin ilm on alati halb
liiga külm või soe
siin talvel pime on päev
ja suvel valge on öö
siin süüa saab metsast
laps teab kust tuleb piim
See on üks imelik maa
Siin memm paneb kartuli maha
sest nii on ju alati olnud
siin taat teeb ikka ise õlut
poest ju paremat ei saa
siin metsa rohkem kui maad
ja eilne päev püsib meeles
See on üks imelik maa
Ilus keel mis ise laulab
hästi hoitud saladus
kogu rahvas ühel väljal
laulab hingedes ühendus
siin kõrgel hoitakse lippu
taevast, mulda ja homset ka
See on üks imelik maa
Nõel maailma heinakuhjas
ja just sellepärast nii armas
Nii vaene ja ometi rikas
Nii väike ja väärikas ikka
See on üks imelik maa
ja las ta jääbki nii
"EESTI TUNNE". Koostas: Doris Kareva. Rahva Raamat 2018
