Kuidas male maailmameister Bobby Fischer tiitli Anatoli Karpovile kinkis
Male maailmameister Bobby Fischer, kellel seisis ees tiitlimatš Nõukogude maletaja Anatoli Karpoviga, saatis rahvusvahelisele maleföderatsioonile kirja: „FIDE on langetanud otsuse minu osalemise vastu 1975. aasta male maailmameistrivõistlustel. Seetõttu loobun FIDE maailmameistri tiitlist. Siiralt Bobby Fischer.” Niisugune otsus kajas vastu kogu maailmas. Kuidas niisugusesse seisu jõuti, sellest kirjutab Frank Brady raamatus „Lõppmäng”.
Kahvatu, lühikest kasvu ja kleenuke kahekümne kolme aastane Leningradi ülikooli majandusüliõpilane Anatoli Karpov, kes nägi alati välja nii, nagu oleks tal kiiresti asja juuksuri juurde, ei tundunud üldse tõenäolise pretendendina, kes võiks heita kinda Bobby Fischerile, kolmekümne kahe aastasele omaaegsele Brooklyni imelapsele ja atleedi kehaehituse ning kuninga enesekindlusega maailmameistrile.
Aga ometi oli just Karpov kvalifitseerunud Bobby vastaseks, võites kolm kandidaatide matši, mille jooksul ta mängis nelikümmend kuus kurnavat partiid ja kaotas neist ainult kolm. Võrreldes sama vana Bobbyga, oli ta oma maleliste oskuste poolest kaugemale jõudnud ja paljud maletajad – ning mitte ainult nõukogulased – ennustasid, et kui ta veel küpseb, võib temast saada isegi Bobbyst suurem tegija. Bobby varasemast ürgvastasest Botvinnikust oli nüüdseks saanud Karpovi juhendaja.
Lootuses, et nendegi matšist kujuneb teine Reykjavík – seda vähemalt ajakirjanduse tulise huvi, kui mitte lõpptulemuse poolest –, tegid linnad üle kogu maailma oma taotlusi saada matši korraldajaks. Selle nimekirja tipus oli Manila, mis tegi jalustrabava pakkumise – viis miljonit dollarit –, sest see summa, kui matš toimunuks, oleks teinud sellest ühe kõigi aegade tulutoovaima spordisündmuse (kui male muidugi on sport). Oli ainult üks probleem: Bobby Fischer.
Ta esitas FIDE-le taotluse saata Reykjavíkis kehtinud reeglid, millega võitja selgitati kahekümne neljast partiist koosneva matšiga, sisuliselt prügimäele. Vana meetod nägi ette, et kui kõik partiid on mängitud ja seis viigiline, säilitab senine maailmameister tiitli. Bobby pakkus välja uudse lähenemise, mille puhul matši partiide arv oleks piiramatu ja esimene vastastest, kes kogub kümme võitu, ongi võitja. Viigid arvesse ei lähe ja seisu 9:9 puhul säilitab maailmameister tiitli.
FIDE nõustus kümne võidu ideega, aga hääletas 9:9 reegli maha. Samuti, selle asemel et kiita heaks mõte mitte piirata partiide arvu, vähendati seda siiski kolmekümne kuueni, mis juhul kui viigid arvesse ei lähe, oli Bobby meelest häbemata väike arv. Kompromiss see vaevalt et oli. Bobby väitis, et tema süsteem vähendab tegelikult viikide hulka ja annab rohkem partiisid, kus vastased riskivad enam, püüdes saavutada rohkem võite kui punkti poolitada.
Fischer teatas FIDE erakorralisele nõukogule Hollandis, et tema matši korraldustingimuste üle „läbirääkimisi ei pea”. Samuti juhtis ta ajakirjas Chess Life & Review tähelepanu asjaolule, et tema nõudmised pole enneolematud ja neid on kasutatud varem mitme suure maailmameistrimatši puhul: „Steinitz, Tšigorin, Lasker (temagi), Gunsberg, Zukertort … kõik nad mängisid kümne võiduni (ja mõnes matšis kehtis 9:9 klausel). Kogu asja mõte on panna osalisi pingutama nii et ninast veri väljas ja pakkuda pealtvaatajaile vaatemängu, mis väärib nende raha.”
USA maleföderatsiooni tegevdirektor kolonel Edmund B. Edmondson üritas asjatult veenda FIDE-t oma arvamust ümber hääletama või Bobbyt meelt muutma. Lugu kõigest sellest, kuidas üritati, et maailmameistrimatš Fischer-Karpov toimuks, on küllalt pikk täitmaks tervet raamatut – ja seda on tehtud! –, aga selle üksikasjad pole tagantjärele vaadates kuigi dramaatilised.
Fischer järele ei andnud: FIDE peab muutma reegleid ja tema nõudmistele vastu tulema, muidu ta lihtsalt ei mängi. Sõpradele tegi ta seoses matšiga juba avaldusi, mis olnuks sobivad jumalale: „Ma karistan neid ega mängigi”, justkui oleks niisugune karistamine tema ainuõigus. Tähtaeg minna ettevalmistustega edasi või matš ära jätta oli juba päris lähedal ja jõudiski kätte … ning möödus, ilma et maailmameistrist olnuks kippu või kõppu. FIDE andis Bobbyle veel ühe päeva meelt muuta. Viimaks saatis Euwe talle telegrammi:
TEIE PROFESSIONAALSUS, VÕITLUSVAIM JA SILMAPAISTVAD OSKUSED VAIMUSTASID KÕIKI AASTAL, KUI VÕITLESITE MAAILMAMEISTRITIITLI NIMEL. FIDE PEAASSAMBLEE PALUB VEEL KORD KAALUDA VÕIMALUST TIITLIT KAITSTA.
Kui Bobby ei vastanud ja ajakirjanikud Euwet seoses sellega küsitlesid, andis too asjakohase vastuse: „Praegusel hetkel oleme patiseisus.” Bobby aga oli otsustanud ise ennast matistada.
Järgmisel päeval saatis ta Euwele järgmise telegrammi:
FIDE ON LANGETANUD OTSUSE MINU OSALEMISE VASTU 1975. AASTA MALE MAAILMAMEISTRIVÕISTLUSTEL. SEETÕTTU LOOBUN FIDE MAAILMAMEISTRI TIITLIST. SIIRALT BOBBY FISCHER.
Niisugune otsus kajas vastu kogu maailmas.
New York Times avaldas kirjutise rahvusvahelise suurmeistri Robert Byrne’i sulest „Bobby Fischeri kaotusekartus”, milles ta avaldab järgmist arvamust: Bobbyt saatnud hirmud pole tal lubanud osaleda teatud turniiridel, sest talle tundub, et kui ta peaks kaotama alguses partii või kaks, on tal tee auhinnavõitjate hulka suletud. Kõige rohkem kardab iga tipptaseme maletaja, jätkab Byrne, „seletamatut viga, mille eest pole keegi kaitstud”, juhuslikku eksitust. Koguni Bobby advokaat Paul Marshall tegi juttu Bobby kartustest: „Bobby kardab teadmatust, kõike, mis ei allu tema kontrollile. Ta püüab välistada nii oma elust kui ka malest igasuguse juhuslikkuse elemendi.” Kõikidel jäi aga nähtavasti kahe silma vahele asjaolu, et malelaua taga ei kartnud Bobby kedagi. Ta ilmutas närvilisust enne mängu, nii nagu mõnigi suur näitleja on ärevuses enne rasket etendust, aga niisugust ärevust ei tohi segi ajada hirmuga. See ärevus oligi Bobby ettevaatlikkuse põhjus, see sundiski teda end kokku võtma ja andis eelise. Lõppude lõpuks oli just tema ülim usk iseendasse see, mis tegi temast suure maletaja.
Psühhoanalüütik, doktor M. Barrie Richmond kirjutas väitekirja „Bobby Fischeri otsuse tähendus”, milles vaidleb Robert Byrne’ile vastu ja väidab, et Fischerit tuleks võtta kui suurt kunstnikku, Picasso mõõtu fenomeni. See, et Bobby ei kaitsnudki oma tiitlit, räägib Richmondi väitel vastutusest, mida ta tundis maailmameistrina iseenda ees: tema katse kujundada, luua ja muuta reeglite maailma näitavat just seda ja sellel polevat midagi pistmist hirmuga.
FIDE president dr Max Euwe kuulutas Anatoli Karpovi, ilma et too oleks pidanud etturitki liigutama, 3. aprillil 1975 maailmameistriks. Selsamal päeval sai Bobby Fischerist kõigi aegade esimene maailmameister, kes vabatahtlikult loobus oma tiitlist ja võimalusest võistelda võitja osale viie miljoni dollari suurusest auhinnafondist … viie miljoni dollari! See oli suurim auhinnafond kogu spordiajaloo jooksul, millest keegi keeldus. Võitja oleks saanud 3,5 miljonit dollarit ja kaotaja oleks garanteeritult lahkunud 1,5 miljoniga. Ja sellest kõigest loobuti, põhjuseks vaidlus reeglite üle.
„Mul pole vähematki aimu, miks Fischer keeldus tiitlit kaitsmast,” ütles Karpov hiljem üsna külmalt. Ehkki ta oli nüüd maailmameister, puudus tal veenev taust, tema õiguse kanda malekrooni seadis kahtluse alla Bobby vari. Samuti oli ta ilma miljonitest dollaritest, mis ta matši toimumise korral oleks saanud. Karpov oligi pahane: „See on pretsedenditu juhtum male ajaloos.”
Et sellest kõigest vabaneda – nii maailmameistrivõistlustega seotud segadustest kui ka teda kogu aeg jälitavatest reporteritest ja fotograafidest –, võttis Bobby ette kaks kuud kestnud sõidu ümber maailma. Varem ette võetud laevasõidud Euroopasse ja tagasi ning Filipiinidelt Hongkongi kaudu Ameerika Ühendriikidesse olid mõjunud väga kosutavalt: keegi ei helista, keegi ei saada kirju, keegi ei tule tülitama ja pealegi serveeritakse maitsvaid roogi päev läbi. Taevalik elu. Nüüd, kui ta oli kasvatanud endale habeme, ei tundnud enamik inimesi teda ära ning ta sai jälle nautida rahu ja vaikust nagu esimestel sõitudel. See tagas talle meelerahu vähemalt sõidu ajaks. Aga ta ei pääsenud siiski rassi- ja religiooniprobleemidest ning kirjutas ühel hetkel Ethel Collinsile, et talle meeldib Indoneesia, kus ta peatus mõnda aega ühes farmis, kuni laev käis Bali saarel dokis. Enamik sealseid asukaid olid küll muslimid, aga Bobbyle näis meeldivat, et nad olid säilitanud oma kultuurilise puhtuse, nagu ta ütleb. New Delhis ostis ta 15 dollari eest väga kaunilt töödeldud aromaatsest sandlipuust reisimalendid, aga ta tundis end lausa süüdlasena, et selle eest tuli maksta nii vähe. Ta sai väga hästi aru, et need valmistanud käsitööline sai müügihinnast arvatavasti ainult murdosa endale.
Frank Brady „Lõppmäng. Legendaarse malegeeniuse BOBBY FISCHERI silmipimestav tõus ja langus imelapsest hullumeelsuse piirile“. Kirjastus Varrak 2018
