Olavi Pihlamägi Eurovisioonist: Iisraeli lauljatar Netta muneski kaagutades kuldmuna
Viimati olin Eurovisioonis tõsiselt pettunud 2014. aastal, kui võitis Austria habemega naine Conchita Wurst. Õudne oli vaadata, kuid laul ise oli tegelikult võimas. Täna võtame seda naiste kleidiga nähtust kui paratamatust... Tundus, et ega hullemaks enam minna ei saa, aga sai küll ja kuidas veel.
Enne eilset finaali oli juba selge, et tõeliseks rebimiseks läheb kahe naise – Iisraeli kaagutava trulla ning Küprose läikivas trikoos tantsulõvi vahel. Ennustused lubasid esikohta siiski täiuslikule tantsunumbrile ning žüriide arvates oli parim hoopis Austria tumedanahaline Cesar. Kuigi proffidest kokku pandud žüriidki leidsid Iisraeli laulus paljut hindamist väärivat. Lausa imelik või piinlik? Ja kui need rahva hääled tulema hakkasid, sai järjest selgemaks, et kanaema on oma kaagutamisega Euroopa keskmise vaataja hinge üles äratanud ning tänulikkust jätkuski esikohaks! Kuid milline on see kuldmuna, mis muneti?
Iisraeli võidupidu. Foto Andres Putting
Muusikast rääkida oleks suht kohatu, aga esitusele värvivaesust ette heita ei saa. Võib-olla olen mina liiga rikutud, et tahan sellelt Euroopa suurimalt muusikaürituselt kvaliteeti ja laule, mis mind puudutaks? Pärast eelmise aasta kauni ballaadi võitu oli tänavugi mitmeid hingeminevaid esitusi. Näiteks Leedu lauljatari hingestatult kaunis laul „Kui oleme vanad“, millele ennustati kõrget kohta, kuid ebakindel esitus jättis kauni noore artisti 12. kohale. Paljusid puudutas ka Iirimaa laul, kuid jällegi oli rahva hinne suhteliselt kesine ja 16. koht. Oli ka rajumat ja kargemat muusikat. Näiteks Taani „Metsatöll“ Rasmussen või Albaania rokipoiss Eugent.
Ungarlaste AWS oli isegi minu jaoks liiga raju ja Eurovisiooni jaoks vist ka?
Ja nüüd püüan endalt veelkord küsida, millega Iisraeli laul „Toy“ („Mänguasi“) tervet Euroopat suutis võluda? Ja jään vastuse võlgu, sest minu arvates mitte millegagi peale teadmise, et Nettat oli koolis kiusatud ja ta tahab end tunda võrdväärsena teiste seas. Kas see on see eriline? Kui arvestada maailma vallutanud ahistamisskandaalidega, siis oma looga lagedale tulla polnud vale. Ma tahaks nüüd küsida – kaua veel? Kas meie tulevik ongi ühel pool tänavat häbelikult hiilivad mehed ja teisel pool jalutavad naised – peaasi, et keegi ei saaks juba eos kahtlustusi esitada. Ja jumal küll, kui kahekesi koos naisterahvaga lifti satute, on parem sealt halvima vältimiseks põgeneda. Me oleme absurdi äärel ja sellel äärel on ka tänavuse lauluvõistluse võidulaul. Äkki selle piiri kompamises ongi tema erilisus? Samas ei saa ma eirata vägisi pähe kerkivat mõtet, et poliitiline kokkumäng võis seekord saada võidu kultuuri üle. Kuidagi väga langevad kokku Iisraeli pealinna ja USA saatkonna kolimine. Ja pea momentaalne teade, et järgmisel aastal viiakse võistlus läbi Jeruusalemmas. Tavaliselt ikka viisakusest mõni aeg kaalutakse erinevaid variante.
Ma olin vaimustunud paljudest lauludest ja eriti hea meel oli selle üle, et „suure viisiku“ kaks liiget, Saksamaa tuli neljandaks ning Itaalia viiendaks. Saksa poiss Michael Schulte meenutas laulumaneerilt Ed Sheernit ja välimuselt meie noort näitlejat Hendrik Toomperet. Itaallased on kogu aeg ähvardanud Eurovisioonilt viletsa tulemuse puhul ära minna, kuid õnneks suudetakse nende huvi veel praegu ülal hoia. Prantsusmaa tõeliselt kaunis ja hea duett lapsukesest nimega Mercy oli pikka aega edetabelites esiviisikus. Kuid 13. koht oli ju täpselt keskel! Korraldajamaa Portugal jäi viisakalt viimaseks, lubades enda ette Soome, kelle täht Saara Aalto kisas ikka väga kiledalt. Ja britid 24. kohal vaatamata lavale tormanud ja mikrofoni rabanud mehele rahva hulgast. Peab tunnustama telemeeskonna ülimat professionaalsust, kes hetkega suutis pildi katta ning laul läks pea märkamatult edasi. Ma ei usu, et see vanamoodne marsilaulu tüüpi laul paremat kohta vääriski. Kahju brittidest, kes Eurovisiooni vastu oma huvi juba ammu kaotanud ja saadavad võistlusele suhteliselt juhuslikku rahvast. Pole siis imestada, et tulemusedki tagaritta jäävad.
Mina ei suutnud tunda vaimustust Tšehhi noormehe Mikolas Josefi seljakotist, ei tema laulust ega tagumikuga tehtud jõnksudest, kuid noored neiud olid ekstaasi äärel ning peamiselt nende hääletega see võimlemiskava 6. kohale tõusiski. Kas salto sooritus on lauluvõistlusel kohustuslik? Sama oleks võinud ju küsida ka Hollandi country-stiilis laulu saateansambli mustanahaliste poiste kohta. Mis te võimlete?
Teist korda Eurovisioonile sõitnud norrakate laulev viiuldaja Alexander Rybak tundus väsinuna ning algselt esikümnesse paigutatud mees pidi leppima 15. kohaga.
Kahjuks pidi ainult 20. kohaga leppima särtsakas Austraallanna Jessica Mauboy. Laul oli tempokas ja hea, esitus korralik, aga punkte ei tulnud.
Teine tantsuline etteaste – rootslase Benjamin Ingrosso „Dance You Off“ kogus žüriidelt korraliku kapitali, kuid rahvas tõmbas tema edule piiri ette, andes vaid 21 punkti. Kokkuvõttes – 7. koht pole paha, kuid välja tuldi suuremate lootustega.
Küprose tantsulaul „Fuego“ („Tuli“) tuli teiseks ning punktide vahe Iisraeliga oli päris muljetavaldav 93. Ja Austria Cesar kogus 342 punkti. Mulle oli lohutav, et Iisraeli Netta sai võrreldes eelmise aasta võitja Salvador Sobraliga võrreldes oluliselt väiksema punktiskoori – 758 (aegade kõrgeim) ja 529. See lisab usku, et kõik pole ehk lootusetult kadunud.
Ja lõpuks meie Eesti esitus. Elina esines paremini ja kindlamalt kui poolfinaalis. Arvatult saime punkte rahvuslikelt žüriidelt, kellest kolm, Makedoonia, Moldova ja Portugal meid maksimumhinnetega premeerisid. Praeguste andmete kohaselt (hinnetetabelid täituvad kahjuks internetis väga aeglaselt) andsid kahe riigi televaatajad meie laulule täispunktid – need on Leedu ja Soome. Kokkuvõttes 245 punkti, millest 102 tulid televaatajatelt. Selline igati korralik keskmine tulemus, mille üle peab uhkust tundma, sest meid hinnati võrdselt nii proffidest žürii kui televaatajate poolt! Kaheksas on esikümne väärikas koht ning mingit piinlikust tunda ei tohi! Paistab, et ka Lissaboni sõidutatud esineja ja asjameeste arvukas kaaskond jäi oma pika reisiga kevadele ärkavas linnas rahule. Ma pole nii suurt seltskonda Eurovisioonil enne nagu tähele pannudki, ehk oli see Mart Normeti lahkumiskingitus oma lemmikutele ja teamile?
Igal juhul jääb seegi Eurovisioon meelde – iseasi, kuidas kellelegi…
