Olavi Pihlamägi Eurovisioonist: Rootsi tegi oma, Austraalia sai uue hingamise, aga favoriit on Küpros

Kuigi Eurovisiooni teine poolfinaal polnud meie jaoks eriti närvesööv, oli põnevust siiski, sest paljud kaardid olid ju laval välja käimata. Ja oli ikka vaatepilti ja tuld! Kõige võimsama hüppega maabusid minu jaoks finaali kaks riiki, mõlemad suhteliselt ootuspäraselt. Euroopas muusikatrendide loojaks saanud Rootsi ja üllatavalt hästi Eurovisiooniga sobituv Austraalia.

Just viimase esindaja Jessica Mauboy laul „We Got Love“ sai laval uue hoo ja hakkas kõlama täpselt nii, nagu autorid olid plaaninud. Võimas rütm ja veidike tuttavlik meloodia ning oskuslik lavastus. Muide – selle lavastuse tegi koreograaf Sasha Jean-Baptiste, naine, kes ka suurfavoriidi Küprose lavashow taga on! Tähelepanu vääriv on ka laulu autorite Anthony Egizii ja David Musumeri järjepidevus: see on nende kolmas järjestikune Eurovisiooni laul Austraaliale. Muide, autorid on end ühendanud lühendi DNA taha ja see paistab saavat uueks trendiks, siis loominguliste gruppide jõuline esiletulek. Äkki on nii tõesti kergem kui üksikult punnitada? Šokolaaditüdruk Jessica on Eurovisiooni laval kord juba Austraalia saadikuna käinud 2014.aastal, mil see eksootiline maa end Euroopale tutvustas. Siis talle punkte ei antud, seekord ennustan päris korraliku tulemust. Kihlveokontorite tabelites on Austraalia küll reede lõuna paiku 12. kohal, aga ma ei välista tema edasist tõusu.

Kihlveokontorid on tõstnud päris õigustatult Rootsi neljandale kohale, sest Benjamin Ingrosso „Dance You Off“ oli tõeline maiuspala nii kõrvale kui silmale. Kes näinud tema esinemist Melodiefestivaleni (ehk Rootsi võistluse) finaalis, ei märganud suurt vahet. Seda vahet ei olnudki, sest rootslased tulevad alati välja valmis produktiga ning ei hakka kohapeal jalgratast leiutama. See on toonud alati ka edu! Kui väga tähelepanelikult jälgida, siis väike erinevus oli – Benjamin ei flirtinud publikuga nii avalikult. Kuid finaaliks võib see flirt taastuda, mis oleks numbri mõttes hea! Lisaks Benjaminile on laulu autoriteks veel, oh üllatust, mitte rootslased, vaid kaks Los Angeleses elavat heliloojat K Nita ja Marco Daniel Borrero ehk MAG ning Austraalias elav endine Amsterdami noormees Louis Schoorl. Rahvusvahelises koostöös sündinud laul, mille pani lavale koreograaf Zain Odelstal. Kui Benjamini puhul tuuakse esile tema õnnetu armastus ja selle uuesti leidmine, siis minu jaoks on hoopis olulisem 20-aastase noormehe taust – tema ema Pernilla Wahlgreni ja tantsijast isa Emilio pojana oli ta maast madalast seotud muusikaga ja Eurovisiooniga, sest tema ema keerles kogu aeg sellel karusellil, kuigi suurele Eurovisioonile kahjuks ei jõudnudki. Poeg aga küll!

Kõige võimsam lavashow oli Maltal, kuid suhteliselt tagasihoidlik esitus ja laulgi polnud vaatamata rootsi tipplooja Thomas G:soni osalusele parimate killast. Ja Malta pole kahjuks ei esimene ega viimane riik sellel Eurovisioonil, kes toob esile tagakiusamise temaatika läbi lesbinaise silmade. Aga see kaart enam ei mänginud! Showd oleks tahtnud uuesti nautida, laulu pigem mitte!

Kui 1500. Eurovisioonil kõlanud lauluga „That´s How You Write A Song“ avas II poolfinaali valgevenelasest Norra Kuningriigi kodanik Alexander Rybak, oli selge, et 2009. aasta esikohta ta kaitsta ei suuda. Paraku on kunagistel võitjatel vaja harjuda karmi tõdemusega, et võidusära tahavad ka teised. Vaid iirlasel Johnny Loganil on kahel korral lauljana ning korra heliloojana õnnestunud võidukarikas endale saada. Dana International Iisraelist ega sakslaste Lena seda teisel korral ei suutnud ning ei suuda ka Alexander. Kui jõuab esikümnesse, polegi tulemus halb.
Kõige ootamatum oli Venemaa esindaja Julia Samoilova mittejõudmine finaali. Vaatamata poliitilistele tuuletele on Venemaal alati olnud häältesaaki, kuid selles poolfinaalis toetajaid lihtsalt polnud. See oli esimest korda, kui Venemaa finaali ukse taha jäi! Inimlikult oli mul Juliast, sellest sügava füüsilise puudega lauljast kohutavalt kahju, sest eelmisel aastal Venemaa poolt poliitilise trumpässana Ukraina vastu välja käidud kaart oli tänaseks oma uudsuse täielikult kaotanud. Laul kesine ja esituski tagasihoidlik. Venelased võivad olla uhked, et nad täitsid lubaduse Julia Eurovisioonile saata, kuid kas see tasus selle inimese kannatusi? Ja veel üks seik, mis painama jäi – mis mõju oleks olnud meie laulul, kui näiteks Julia ja Elina oleks sattunud finaalis kõrvuti esinema? Lavaline kuvand on ju sarnane?

Suhteliselt kindlalt astus finaali taanlaste Metsatöll ehk Rasmussen. Klanitud poiste kõrval võimas viikingite kuvand ja suured ning karvased mehed! Aga kui hästi nad veel laulsid!
Moldova tsirkuseline number vene superstaari Filip Kirkorovi taktikepi all pole küll muusikaline maiuspala, kuid selles kirevas pakendis oli päris üllatav ja hoogne. Sai finaali ja hakkab seal üles soojendama Rootsi poissi.

Kuidas küll endise Jugoslaavia riigid suudavad omavahel seljad kokku panna, et keegi finaali hääletada, jääb suureks mõistatuseks. Nüüd said nii edasi Sloveenia, kelle laulus mingigi iva oli, ja Serbia, mis parimal juhul paneb vaid õlgu kehitama.

Hõimurahva ungarlaste hevibänd AWS oli õige raju ning viskus selg ees publikusse. Kui meie Daniel Levi oli vähemalt oma püüdjad saali paigutanud, siis ungarlaste hüpe oli ikka pauk pimedusse, mis oleks võinud ka õnnetult lõppeda. Aga ei lõppenud ja finaalis nad on ilmselt kavalamad. Kui räägime eurolauludest, mida saaks terve Euroopa kaasa laulda, siis soovitan just seda laulu oma häälepaelte treeninguks. Muide, finaalis heidavad nad end publikusse just enne Iisraeli kaagutavat lauljannat Nettat, kes praegu on oma lauluga Küprose järel ennustustes teisel kohal.

Suurima kaotaja tiitlile jäävad selles poolfinaalis pretendeerima San Marino, kelle naisduett oli taas naiste ebavõrdsuse ja tagakiusamise temaatikas ning laul „Who We Are“ esitatud lihtsalt küündimatult. Ega lehvitavad robotikesed ka laval suutnud palju juurde anda.
Läti multikultuurse taustaga lauljanna Laura Rizzotto läks oma esitusega kahjuks päris rappa. Mitte ei saanud aru, milles asi, kuid segadust oli laval selgelt tunda. Tore oleks ju olnud finaalis näha kolme Balti riigi naisi esinemas?

Praegu aga kaks. Ning võistlusmoment on nende vahel äge - tagareast kihlveotabelites meie ette asunud Leedul on head võimalused oma südamliku lauluga suurt häälesaaki loota. Ega meilgi poleks põhjust peljata, kui mitte finaalis ei esineks meie ees Austria mehine laulja Cesar ning kohe meie järel ei tuleks Norra kogenud viiuldajast kalamees Rybak. See esinemiskoht nende kahe mehe vahel pole kõige parem, sest ei anna meie laulule aega särada. Kahjuks!!! Ka esinemisnumber 6 pole aegade jooksul suurt edu toonud. Alguse elevusest toibunud publik hakkab asja rahulikumalt võtma ning enne lõpu ärkab uuele elule.

Küpros on praegu esikohasoosik. Foto Andres Putting

Selles mõttes on kõige parem stardipositsioon Küprosel, astuda lavale eelviimasena. Sellelt kohalt on kõige rohkem tõustud võidule – see on vaid statistika! Ja vaadakem, kes on ennustustabelite liider? Küpros!

Kas ma peaksin veel ennustama? Ma ei küta üles eufooriat, et meiegi tänavasse võib saabuda võit. Kui tuleb, oleme õnnelikud, kui mitte, oleme samuti, sest ainuüksi pääs finaali on võit ja kui veel esikümnesse pääseme, seda enam!
Tänaseks piisab, sest homme tuleb pikk ja põnev õhtu.