Malegeenius Bobby Fischeri pöörased aastad ja maised lõbud maailmameistrina
Bobby Fischer võitis 1972. aastal male MM-tiitlimatšis Nõukogude maletajat Boris Spasskit ja temast sai 29aastaselt male maailmameister. Kui Bobby jõudeelu pärast Reykjavíkki oli veninud juba peaaegu aastapikkuseks, jõudis ta järeldusele, et ennekõike tuleks teenida veel rohkem raha muidugi tema tingimustel. Nii kutsus ta koostöös ülemaailmse jumalakiriku peanõuniku Stanley Raderiga augustis 1973 kokku pressikonverentsi, et rääkida avalikult oma plaanidest.
Frank Brady kirjeldab raamatus "Lõppmäng” Bobby tõusu malemaailma tippu ja langemist hullumeelsuse piirile.
Bobby Fischeri pikka, peaaegu mungalikku pürgimust maailmameistri tiitli poole ei saa nimetada küll täiesti kasinaks, aga üldiselt ei jätnud see talle kuigi palju aega luua suhteid naistega. „Tahan kohtuda naistega,” oli Bobby öelnud, kui asus 1973. aastal elama Los Angelesse. „Elusate, suurte rindadega naistega.” Ta oli kahekümne üheksa aastane ja kuigi tal olid olnud mõned põgusad juhuvahekorrad, ei olnud tal kordagi tekkinud sügavamat ja tähendusrikkamat romantilist suhet. Nüüd, kui ta oli Reykjavíkis teeninud hulga raha ja tal oli uus elukoht – korter, mille tagasihoidliku 200 dollari eest kuus üüris talle ülemaailmne jumalakirik –, oli tal tunne, et algab uus elu. Ta tahtis lugeda rohkem – mitte ainult maleajakirju –, teenida rohkem raha, jätkata usualast tegevust ja vahest ka kohata kedagi, kellesse armuda. Kokku tähendas see tungivat vajadust korraldada ümber oma emotsionaalne ja vaimuelu.
Tal ei tulnud siiski kokku puutuda üksnes altruismi ja ülekeevate tunnetega, lõivu tuli maksta ka elu proosalistele külgedele. Bobby võõristav hoiak ajakirjanduse suhtes põhjustas jätkuvaid probleeme. Tal olid halvad suhted mitme Ühendriikide maleelu organisaatoriga (ta ei rääkinud enam USA maleföderatsiooni tegevdirektori Edmondsoniga) ja lähitulevikus terendas uus mõõduvõtt nõukogulastega, kelle puhul ta aimas järjekordseid ebaausaid konkurentsivõtteid.
Kui Bobby jõudeelu pärast Reykjavíkki oli veninud juba peaaegu aastapikkuseks, jõudis ta järeldusele, et ennekõike tuleks teenida veel rohkem raha, seda muidugi ikka tema tingimustel. Nii kutsus ta koostöös ülemaailmse jumalakiriku peanõuniku Stanley Raderiga augustis 1973 kokku pressikonverentsi, et rääkida avalikult oma plaanidest.
Rader oli advokaat ja Armstrongi lähim nõuandja. Peanõunikuna oli ta kiriku heaks töötades saanud rikkaks ja palju temaga seotut jättis Bobbyle sügava mulje: tema Ferrari, tema autojuhiga limusiin, tema paleed meenutav härrastemaja Beverly Hillsis ja tema isiklik reaktiivlennuk. Rader vastutas kiriku 70 miljoni dollari suuruse aastasissetuleku – suuremas osas laekus see liikmetelt saadavast kümnisest – kasutamise eest. Bobby ise oli andnud kirikule rohkem kui 60 000 dollarit oma Islandil teenitud rahast, lõpuks aga moodustas tema kirikule antud kümnis peaaegu 100 000 dollarit.
Pressikonverentsile Raderi uhkes elutoas kogunes kümneid ajakirjanikke ja fotograafe. Kui mitte rääkida kahest esinemisest televisioonis kohe pärast Reykjavíkki, oli möödunud peaaegu kaksteist kuud sellest, kui Bobby tegi mingi avalduse või avalikkuse ees üles astus. Temast rääkivatesse ajalehelugudesse ilmusid sõnad „tagasitõmbunud” ja „eraklik”. Vaevalt mõni päev pärast võitu Islandil arutles pealkirja UUS MAAILMAMEISTER ON ENDISELT SALAPÄRANE all ilmunud kirjutis New York Timesis, kas ta veel kunagi üldse malet mängib. Associated Press asus samasugusele seisukohale, avaldades loo pealkirjaga BOBBY FISCHER PÖÖRAB SELJA KUULSUSELE JA EDULE NING VALIB ERAKLUSE. See väide oli kummaline, sest sel ajal polnud Bobbyl mingit kavatsust avalikkuse eest kõrvale hoida ja rahast loobuda, vaid ta mõtles pöörata rohkem tähelepanu oma eraelu tahkudele, mida ta aastaid oli tagaplaanile tõrjunud. Samuti olid male maailmameistrid viimasel ajal traditsiooniliselt kaitsnud oma tiitlit ainult kolme aasta järel. Kuigi avalikkus tahtis näha Bobby jälle malelaua ääres, ei olnud tema kõrvalejäämises malest vähem kui aastaks midagi imelikku.
Pressikonverentsil rääkis rohkem Rader ja seda ta oskas hästi, oli ta ju õigusteaduskonda lõpetades olnud oma kursuse parim. Konservatiivselt riietatud Bobby seisis mõnevõrra närviliselt Raderi kõrval. Fotograafid tegid kogu aeg pilte, Bobby aga näis iga kord panevat pahaks, kui välklamp sähvatas. Rader tegi ühtaegu kõlaval ja kaastundlikul, hetketi agressiivsel toonil teatavaks Fischeri kavatsuse pöörduda peagi tagasi 64-ruudulise laua ja 32 malendi juurde … üsna pea. „Käivad ettevalmistused anda järgmise aasta alguses hulk simultaane ja pidada mõni matš. Samuti on kavas demonstratsioonmatš, kus Bobby mängib üheaegselt kogu Hollandi olümpiakoondisega.” Üks reporter küsis: „Mida ütlete revanšmatši kohta?” Rader ja Bobby vahetasid kiire pilgu ja advokaat vastas: „See on üks võimalus.” Reporter jätkas kiiresti: „Kas see matš toimuks FIDE egiidi all?” Rader ei kõhelnud: „See pole tõenäoline, aga asja arutatakse.” Veel lisas Rader, et kõne all on ringsõit nii Nõukogude Liidus kui ka Lõuna-Ameerikas.
Reporterid tahtsid kuulda ka Fischerit. „Mida olete viimase aasta jooksul teinud?” oli üks esimesi küsimusi. Bobby pigistas endast välja vastuse: „Noh, olen lugenud, malet uurinud, mänginud mõne partii ja muud niisugust.” Esitati veel mõni üldisemat laadi küsimus, millele Bobby vastas lühidalt ja aplombiga, kuni keegi küsis, kas ta elab korteris, mille kasutamist toetab rahaliselt kirik. „See on isiklikku laadi küsimus,” teatas Bobby. „Niisugustele küsimustele ma ei taha vastata.” Üks reporter esitas küsimuse väidetava miljonidollarilise pakkumise kohta korraldada matš Spasskiga Las Vegases. Rader haaras siin sõnajärje: „Alustame sellest, et Las Vegase pakkumine polnud päris miljon dollarit. Nad pakkusid miljonit, aga see võib osutuda vähemaks ja Bobby ei kavatse nõustuda vähemaga kui puhtalt üks miljon.”
Rader märkis veel, et peale mistahes mitteametlike matšide toimub ametlik matš maailmameistri tiitlile 1975. aastal, kus Bobby kohtub kandidaatide võistluste võitjaga. „Kui ta kaitseb 1975. aastal tiitlit,” lisas Rader, „on tal palju parem end rahaliselt kindlustada.”
Sellega oligi pressikonverents lõppenud. „See on kõik, härrased. Tänan!” lausus Rader ja lahkus kiiresti koos Bobbyga. Ajakirjanikud vahetasid ürituse äkilisest lõpust jahmununa uskumatuid pilke. Kuna tegu oli sündmusega, kus midagi ei toimunudki, oli selle kajastus ajakirjanduses nullilähedane.
Raderil oli põhjust Bobbyt aidata. Kui Bobbyl oli võimalik miljoneid teenida ja kui ta annetab edaspidigi kirikule suuri summasid, võib temast saada üks suurimaid heategijaid. Pealegi, mida tuntumaks saab Bobby, seda tuntumaks saab ka kirik. Aga enne kui sellest kõigest asja sai, tuli juba rinda pista probleemidega.
Ahvatlevaid rahalisi pakkumisi tehti Bobbyle küll ja veel – neid tuli uksest ja aknast –, aga ükski neist ei rahuldanud teda:
• Warner Bros pakkus miljon dollarit, et salvestada seeria grammofoniplaate malemänguõpetusega, aga Bobby soovis seda ise sisse lugeda. Larry Evansi kirjutatud käsikiri tõlgiti mitmesse keelde ja kohendati nii, et Bobbyl oleks seda kergem lugeda. Paraku, kui ta oli esimese teksti sisse lugenud, ei meeldinud talle tema enda hääl, aga ta polnud nõus laskma seda enda asemel lugeda professionaalsel esitajal. Lõpptulemusena lükkas ta kogu projekti tagasi.
• Üks ettevõtja, kuulnud Hilton Corporationi miljonidollarisest pakkumisest korraldada matš Fischer-Spasski Las Vegases, lubas suurendada auhinnafondi 1,5 miljonile dollarile, kui vastased mängivad tema koduosariigis Texases. Sellestki ei tulnud midagi välja.
• Mingi kirjastuskompanii pakkus Bobbyle ajakirjanduses ilmunud teadete kohaselt „väikese varanduse”, kui ta kirjutab tiitlimatšist raamatu. Bobby keeldus.
• Televisiooniprodutsent soovis teha temaga sarja maleteemalisi filme, mida oleks võimalik müüa üle kogu maailma. Mingit kokkulepet ei saavutatud.
• Bobbyle pakuti 75 000 dollarit ja veel täiendavat honorari kordusesituste eest ning uut autot lihtsalt selle eest, kui ta ütleb reklaamis, et kasutab ainult seda marki autot, kusjuures see olnuks tõsi, sest see olnuks tema ainus auto. Ta lükkas ettepaneku tagasi.
• Kõige muinasjutulisema ettepaneku sai Fischer 1974. aastal kohe pärast Muhammad Ali ja George Foremani poksimatši (mis sai tuntuks kui „Kõmin džunglis”) Sairis.1 Sairi valitsus pakkus Bobbyle viis miljonit dollarit, kui ta peaks Sairis Anatoli Karpoviga kuu aega kestva matši maailmameistri nimele. „Liiga lühike aeg,” leidis Bobby. „Kuidas nad julgevad pakkuda mulle viis miljonit dollarit kuu aega kestva matši eest? Ali sai üheainsa õhtu eest kaks korda rohkem!” (Tegelikult ei saanud.) Pärast seda matši hakkas Ali ennast nimetama suurimaks ja siingi nägi Bobby probleemi. „Ali varastas selle minult,” kuulutas Bobby. „Mina kasutasin väljendit „suurim” enese kohta televisioonis ammu enne teda.”
Bobby võttis vastu ühe pakkumise, aga mitte miljonitele, vaid hoopis 20 000 dollarile. Ta kutsuti 1973. aastal aukülalisena esimesele Filipiinide rahvusvahelisele turniirile ja peale nimetatud honorari maksti kinni kõik tema kulud. Ta elas kuurordis Tropical Palast Manila äärelinnas kuu aega. Turniiril tegi ta tseremoniaalse esimese käigu ja mängis libapartii president Marcosega, mis lõppes libaviigiga pärast kaheksandat käiku.
rank Brady „Lõppmäng. Legendaarse malegeeniuse BOBBY FISCHERI silmipimestav tõus ja langus imelapsest hullumeelsuse piirile“. Kirjastus Varrak 2018
