Bobby Fischeri tee male maailmameistriks ja intriigid Boris Spasskiga mängitud tiitlimatši ajal
1970. aastal võitis USA parim maletaja Robert Fischer Palma de Mallorca tsoonidevahelise turniiri, jättes selja taha 23 maailma paremat maletajat. Et pääseda mängima MM-tiitlimatši Boris Spasskiga, pidi ta võitma ka tiitlipretendentide matšid. Veerandfinaalis alistas ta Nõukogude maletaja Mark Taimanovi ja poolfinaalis taanlase Bent Larseni kuivalt 6:0, mis olid esimesed nii ülekaalukad võidud suurmeistritevaheliste matšide ajaloos. Finaalis Tigran Petrosjani vastu võitis ta viis partiid, viigistas kolm ja kaotas ühe. Bobby Fischerist sai maailmameistri väljakutsuja ja rahvuskangelane.
Frank Brady kirjeldab raamatus „Lõppmäng“ malegeeniuse Bobby Fischeri silmipimestavat tõusu malemaailma tippu ja hilisemat langemist hullumeelsuse piirile. Frank Bradyl oli Fischeri sõbrana võimalus elada kaasa väga paljudele Bobby elu tähtsündmustele. Tema hinnangul kubises Fischeri elu paradoksidest.
---
Fischeri püüdlused ja karisma muutsid male mainet ja ühiskondlikku positsiooni nii Ameerika Ühendriikideskui ka teistes riikides. New Yorgis said suure nõudmise tõttu malendite järele laod tühjaks niisugustel kaubamajadel nagu Bloomingdale’s ja Macy’s. Samuti ei suutnud Bobby kaks raamatut, „Minu 60 mälestusväärset partiid” ja „Bobby Fischer õpetab malet mängima välja andnud kirjastus suurenenud nõudmist nende järele kuidagi rahuldada. Maleklubide liikmeskond suurenes kõikjal, Marshalli maleklubi liikmete nimekirjas oli juba üle kuuesaja nime, aga USA maleföderatsioon suurenes kümnete tuhandete võrra. Esmakordselt elus oli malemeistritel võimalik end maletunde andes hästi ära elatada, sest neil oli ühtäkki nii palju õpilasi. Malet mängiti töö juures, lõunavaheajal, restoranides, söögikohtade ees verandal ja tagaõues. Usaldusväärne statistika selle kohta puudub, kui palju inimesi matši Fischer-Spasski ümbritseva kära tõttu malest huvitus, aga mõne hinnangu kohaselt ulatub see arv miljonitesse.
Malelaua ümber möllavad kired seadsid Spasski (kes polnud nii harjunud olema tormi keskmes nagu Bobby) kahtlemata suure pinge alla. Ja see võis omakorda nüristada tema mõtlemisvõimet, sest viiendas partiis, kui ta tegi kahekümne seitsmendal käigul võib-olla kogu oma karjääri rängima vea, oli ta sunnitud alistuma, lõpetades nii ühe kõige lühema tulemuslikult lõppenud partii maailmameistrivõistluste ajaloos.
Fisheri ja Spasski tiitlimatš Reykjavikis. Foto: Islandi Maleliit
Sündmusi kõrvalt jälginud suurmeister Miguel Najdorf võrdles järgmist, kuuendat partiid Mozarti sümfooniaga. Fischer korraldas hävitava rünnaku ja punus Spasski kuninga ümber mativõrgu, mis sundis Spasski alistuma. Hiljem andis Fischer mõista, et see partii meeldib talle matšis mängitutest kõige rohkem, ja paljude suurmeistrite, näiteks Larry Evansi arvates oli partii nii elegantselt mängitud, et sellest sai matši pöördepunkt.
Fischer hakkas sõpradele rääkima, et tema arvates võib matš lõppeda tema võiduga juba kahe nädalaga. Ta muutus üsna seltskondlikuks ja üritas koguni teha kuiva, peaaegu briti huumorit. Augusti alguses, silmitsedes oma hotellitoa aknast põhjamaa lagedat maastikku, mida veelgi rõhutas hall ja karm ilm, teravmeelitses Bobby: „Island on kena koht. Peaks siia suvel tagasi tulema.”
Kuigi sellest pole kunagi räägitud, sõitis blondi paruka ja moekate riietega maskeeritud Regina Fischer Inglismaalt Islandile ja külastas Bobbyt Loftleiðiris, et tõsta veelgi tema tuju ja õnnitleda peaaegu kindla maailmameistritiitli võidu puhul. Regina ei soovinud, et keegi ta ära tunneks. Talle tundus, et ajakirjanike huvi tema isiku vastu võib lihtsalt tuhmistada tema poja tähetundi. Ta magas ühe öö Bobby sviidis, aga ei läinud Laugardalshölli vaatama, kuidas poeg mängib, vaid sõitis hoopis järgmisel päeval Suurbritanniasse tagasi.
Mitmes mõttes osutus õnnetusttoovat järjekorranumbrit kolmteist kandev partii matšis Fischer-Spasski pöördepunktiks. Selles üheksa ja pool tundi kestnud maratonis oli Fischeril enametturist hoolimata raske seis kuni partii katkestamiseni. Öösel koduses analüüsis ei leidnud ta head võimalust oma olukorda parandada ja oli mängu jätkates sunnitud otsima mingitki viigivõimalust. Kuuekümne üheksandal käigul nähtavasti väsinud Spasski eksis. Kui ta mõistis oma viga, ei suutnud ta enam lauale vaadata ja pööras pilgu alandatud ja nördinud ilmel kõrvale.
Teinud käigu, millega võttis Spasski kingituse vastu, nõjatus Fischer oma tooli seljatoele ja jäi venelast tükiks ajaks süngel pilgul uurima. Ühe pika, väga pika hetke jooksul ei pööranud ta Spasskilt silmi. Fischeri pilgus oli pisut kaastunnet, mis tegi kogu vahejuhtumi sarnaseks tõelise aristotelisliku tragöödiaga: Spasski jahmatus läbisegi Fischeri kaastundega. Spasski tegi viimaks oma käigu, aga alistus seitsmekümne neljandal käigul.
Kui matš oli jõudnud niikaugele, loobus Fischer riskidest, mis on sageli partii võiduks hädavajalikud. Tema ebahariliku ettevaatlikkuse tõttu lõppesid järgmised seitse partiid, neljateistkümnendast kuni kahekümnendani, kõik viigiga. Pärast matši selgitas Fischer, et ta ei mänginud otseselt viigile, aga sai aru, et kolmepunktiline edu on matšivõiduks küllaldane, kui ta ei lase Spasskil ühtki partiid võita.
Pärast kahekümnendat partiid oli seis 11½:8½ Fischeri kasuks. Tal oli vaja saada järelejäänud neljast partiist kõigest kaks viiki või üks võit, et tiitel venelaselt ja Nõukogude Liidult ära võtta. Fischeri tulevik oli ilmselge.
Veidi enne matši viimase nädala algust tegi Nõukogude delegatsioon pika ja naeruväärse avalduse, milles süüdistatakse, et Fischer võib „mõjutada” maailmameistri mängu mingite „keemiliste ainete, kui mitte elektrooniliste vahenditega”. Uskumatu, aga Reykjavíki politsei ja Islandi teadlased asusidki asja uurima. Spasski tool vaadati üle, kontrolliti röntgenikiirtega ja isegi analüüsiti lavaruumi õhku. Vaatepilt, kuidas turske politseinik longib tühja kilekotiga mööda lava, et koguda õhku, oli otsekui kaader Chaplini komöödiast. Spasski toolist leiti üks asi, mida polnud Fischeri muidu täpselt samasuguses toolis. Paraku osutus see salarelv täiteaine puntraks, mis oli sinna pandud tootmise käigus. Fischer puhkes laginal naerma, kui sai kõigest sellest kuulda, ja tähendas, et ta oleks oodanud venelastelt teistsugust taktikat.
Fischeri meeskonda kuuluv Donald Schultz oli juures, kui puidutükki röntgenikiirtega uuriti, ja nägi ka röntgenipilti. Ta nägi veel teistki pilti ja märkas, et seda tükki nüüd enam polnud. Paratamatult tuli talle pähe, et keegi nõukogulastest on selle ise sinna peitnud, et valmistada piinlikkust Bobbyle, aga mõtles siis ümber ja võttis selle tagasi, et nõukogulased ise ei satuks häbisse, kui tuleb välja, et see kõik on nende kätetöö.
Venelased nõudsid ka, et lava kohale paigutatud valgustusseadmed tuleb lahti võtta ja vaadata, kas sinna pole peidetud elektroonikaseadet, mis võib Spasski mängu mõjutada. Kui üks politseinik asus kerakujulist valgustit lahti kruvima, hüüdis ta redelilt alla, et seal sees ongi midagi. Nii venelased kui ka ameeriklased jooksid redeli alla kokku, kui politseinik oma saagiga alla ronis: „Kaks surnud kärbest!”
Vahejuhtum sai kuulsusetu lõpu ja oli selge, et nõukogulased, kes on jahmunud „oma” tiitli võimalikust kaotsiminekust, otsivad mingitki õigustust, mis vähendaks Bobby saavutuse suurust. Londoni Times võttis kogu selle maletsirkuse kokku humoristlikus, ehkki täpses võtmes: „Kõik algas nagu Becketti farsis „Godot’d oodates”. Siis läks toimuv üle Kafka tragöödiaks. Nüüd ületab see isegi Kafka. Ehk suudaks midagi niisugust Strindberg.”
Kahekümne esimene partii toimus 31. augustil ja mustadega mänginud Fischer käsitles lõppmängu hiilgavalt, kui partii katkestati, näis võit olevat tema päralt. Kui nii juhtub, oleks kahekümne esimene partii matši viimane. Et saada Spasskist jagu ja tulla maailmameistriks, oli tal vaja koguda 12½ punkti ja võit tagakski selle maagilise arvu.
Järgmisel päeval kohtus kontserni Time Life fotograaf, šotlane Harry Benson hotellis Saga Spasskiga. „Nüüd on meil uus maailmameister,” öelnud Spasski. „Ma pole kurb. See on ikkagi sport ja mina kaotasin. Bobby on uus maailmameister. Tahan nüüd minna jalutama ja hingata veidi värsket õhku.”
Benson sõitis kohe hotelli Loftleiðir ja helistas sisetelefoniga Bobbyle. „Kas on kindel, et asi on ametlik?” küsis Fischer. Vastuse peale, et on küll, kostis ta ainult: „Noh, tänan!”
Kell 14.47 ilmus Fischer Laugardalshölli lavale, et anda oma protokollile allkiri. Schmid teatas ametlikult: „Daamid ja härrad! Härra Spasski teatas kell 12.50 telefonitsi, et alistub. See on traditsiooniline ja seaduslik viis alistuda. Härra Fischer on võitnud kahekümne esimese partii ja võitnud ka matši.”
Publik läks pööraseks. Fischer naeratas, kui Schmid surus tal kätt, noogutas siis otsekui piinlikkust tundes kohmakalt publikule ja asutas minekule. Vahetult enne, kui lavalt lahkuda, ta peatus hetkeks ja vaatas veel kord publiku poole, justkui tahaks midagi öelda või lehvitada. Kadus aga siis kiiresti lava taha ja lahkus hoonest. Tema auto ümber, mida juhtis Bobby ihukaitsja Saemi Palsson, tungles palju rahvast. Tele- ja raadioreporterid sirutasid mikrofone ja kaameraid suletud akende poole. Lombardy istus tagaistmele ja kõik kolm sõitsid ära. Ainus, mida Fischer enesele lubas, oli lai poisikeselik naeratus. Ta oli maailmameister.
Hiljem ütles Bobby: „Kui järgmisel päeval ärkasin, oli mul teine tunne, justkui oleks mind tühjaks pigistatud.”
Frank Brady „Lõppmäng. Legendaarse malegeeniuse BOBBY FISCHERI silmipimestav tõus ja langus imelapsest hullumeelsuse piirile“. Kirjastus Varrak 2018
Siit näeb Fischeri ja Spasski partiisid:
