Gustaf Mannerheim: Talvesõja puhkemine oli nii kibe pettumus kui ka kinnitus sellele, mida ta oli ennustanud juba 20 aastat
Hoolimata kisendavast puudujäägist relvastuses oli Soome armeel talvel 1939–1940 käes kolm trumpkaarti: tugev kaitsetahe, raske maastik ja erakordselt külm talv. Ja kuna Stalin oli kõrgemas ohvitserkonnas läbi viinud veriseid puhastusi ning Soome armee võitlusvõimesse suhtuti üleolevalt, oli sõda ettearvatust tasavägisem, kirjutab Henrik Meinander Soome sõjaväe ülemjuhataja eluloos „Gustaf Mannerheim. Aristokraat maavillases”.
Soome suutis Nõukogude vallutuskatse tõrjuda ja sõlmida 13. märtsil 1940 rahulepingu, milles Soomet sunniti loovutama ligemale kümnendik oma territooriumist Nõukogude Liidule.
Olnud sunnitud esimestel päevadel mitmes rindelõigus kiiresti taanduma, tugevdasid Soome väed vähehaaval vastupanu. Punaarmee edasiliikumine Karjala kannasel peatati ja lõpuks piirati Laadogast põhja pool ümber terveid Nõukogude diviise, tekitades vaenlasele suuri kaotusi.
Edukaimad mottilahingud (piiramislahingud) peeti Kainuus Suomussalmel ja Raattees, kus vastane sai nii valusalt lüüa, et Stalin hukkas mitu selles rindelõigus tegutsenud välikomandöri. 1940. aasta veebruaris alustas Punaarmee siiski Karjala kannasel suurpealetungi ja rinne nihkus aina lähemale Viiburile. Märtsi alguses õnnestus ühel Nõukogude diviisil ületada Viiburi laht üle erakordselt paksu jää ja luua sillapea 20 kilomeetrit Viiburist edelas. Selleks ajaks oli teineteisega mõõtu võtvate armeede juba algusest peale ebavõrdne jõuvahekord muutunud nii ilmselgeks, et Soome valitsus nõustus Mannerheimi õhutusel Moskva ränkade rahutingimustega.
Objektiivselt hinnates on väike ime, et Soomel sandimini ei läinud. Rootsi valitsus polnud arusaadavatel põhjustel valmis sõtta astuma, kuid riik andis Soomele ohtralt materiaalset abi, saates nii relvi kui ka muud vajaminevat. Lisaks võttis Rootsi vastu ligi kümme tuhat evakueeritud last. 1940. aasta veebruari lõpus võttis enam kui 8000 rootsi vabatahtlikust formeeritud väekoondis koos 700 norralasega üle Salla rindelõigu Ida-Lapimaal.
Lääneriikidelt omakorda võis Soome kiiruga osta sõjalennukeid ja muid relvi. Tegelikkuses ei abistanud ükski teine Euroopa riik Soomet ligilähedaseltki nii palju kui Rootsi, mis jäi sõja ajal ja järel sageli kahe silma vahele, sest Soomes tunti pettumust seepärast, et Rootsi armee appi ei tulnud.
Hoolimata kisendavast puudujäägist relvastuses oli Soome armeel talvel 1939–1940 käes kolm trumpkaarti: tugev kaitsetahe, raske maastik ja erakordselt külm talv. Ja kui Punaarmee lahingukõlblikkus oli lisaks oodatust nõrgem, sest Stalin oli kõrgemas ohvitserkonnas läbi viinud veriseid puhastusi ja Soome armee võitlusvõimesse suhtuti üleolevalt, sai sõjast ettearvatust märgatavalt tasavägisem arveteklaarimine. Tuleb veel mainida, et soomlastel oli sporditerminoloogias väljendudes koduväljaku eelis ehk nad oskasid vaenlasest palju paremini ära kasutada maastikku, mida Punaarmee üritas vallutada. Vastasutatud vabariigis täiskasvanuks saanud Soome rindesõdurid olid kasvanud ühiskondlikus õhkkonnas, milles Nõukogude Liitu peeti Soome ainsaks võimalikuks vaenlaseks. Selles olid muidugi eri meelt soomlastest kommunistid, kuid nende poliitiline tegevus oli 1930. aastal kriminaalseks kuulutatud ja need, kes otsisid seejärel turvapaika Nõukogude Liidust, langesid enamikus Stalini terrori ohvriks. Ülejäänud elanikkond oli siiski üsna veendunud, et Nõukogude okupatsioon tähendanuks maa iseseisvuse ja lääneliku kultuuri lõppu. Sama käsitus oli üldine ka sotsiaaldemokraatlikus töölisliikumises ja seda tugevdas Punaarmee kallaletung, mis oli teravas vastuolus Moskva propagandaaparaadi varasemate rahu ja sõpruslubadustega.
Mannerheimile oli sõja puhkemine nii kibe pettumus kui ka kinnitus sellele, mida ta oli ennustanud juba kakskümmend aastat. Valitsuse jäik kurss oli ajanud riigi Nõukogude Liidu vastu sõtta, milleks ei valmistutud tema meelest kaugeltki piisavalt.
Kui sõda oli juba tegelikkuseks muutunud, neelas ta oma vimma siiski kähku alla ja laskis 1. detsembril 1939 avaldada päevakäsu Soome sõdureile, milles rõhutas, et alanud sõda polnud midagi muud kui „meie Vabadussõja jätk ja lõppvaatus”. Polnud kuigi läbimõeldud kasutada nii selgelt kodanliku maigu saanud mõistet „vabadussõda” just siis, kui tähtsaim olnuks tugevdada rahvuslikku üksmeelt ja kaitsetahet. Mõiste võttis siiski üsna hästi kokku selle, mida arvasid Mannerheim ja tema variautorid sõjast ja Venemaa kommunistlikust juhtkonnast.
Sellest alates, kui Mannerheim naasis 1917. aasta hilissügisel Soome, oli ta pidanud seda kõige suuremaks ohuks kogu euroopalikule tsivilisatsioonile. „Teie tunnete mind ja mina tunnen Teid ja tean, et igaüks Teist on valmis täitma oma kohust kuni surmani välja,” tõdes Mannerheim samas päevakäsus, mis tõi esile teise tema kesksetest põhimõtetest. Ta polnud juhatanud sõdivat armeed 21 aastat, kuid võttis ülemjuhataja ohjad algusest peale tugevalt kätte. See sünnitas peagi hõõrumisi tema ning mõne rindelõikude eest vastutava iseteadva kindrali vahel. Mannerheim nõudis tingimusteta kuuletumist, kuid neil oli selgelt nooremate ja formaalselt paremini koolitatud ohvitseridena raske taluda Mannerheimi kannatamatut juhtimisstiili ja otsuseid, mis polnud alati lõpuni läbi kaalutud. Esimene ja võib-olla tuntuim neist võimuvõitlustest peeti maha Talvesõja esimesel nädalal.
Kui Punaarmee alustas detsembri alguses pealetungi Karjala kannasel, nõudis Mannerheim, et katteväeosi, mis olid moodustatud eelnenud sügisel väliarmee hargnemise kaitseks varem ettevalmistatud kaitseliinidele, tuleb tugevdada ja need peaksid hoidma oma positsioone piiril ja hilisemaid vahepositsioone võimalikult kaua. Tema nõudmised olid siiski vastuolus peastaabi plaanidega, mis olid koostatud aegsasti enne sõja puhkemist ja milles võeti arvesse, et katteväeosadel oli puudujääke, sest need koosnesid kergerelvastuses vanemate aastakäikude reservistidest. Kui siis Mannerheimi nõudmisi soovitud viisil ei järgitud, vaid katteväeosad tõmmati aegsasti ettevalmistatud Mannerheimi liinile, viis Mannerheim ühe katteväeosade eest vastutanud välikomandöridest üle teisele tööle.
Nii tembeldati üks ohvitser süüdlaseks strateegia eest, mille oli välja töötanud ja viis Kannase armee juhatajana ellu kindralleitnant Hugo Österman. Hiljem tingis usalduskriis selle, et ka Österman saadeti teisele tööle. See juhtus 1940. aasta veebruaris, kui Punaarmee alustas Karjala kannasel uut suurpealetungi ja Östermani rahulolematus Mannerheimi kaitsestrateegiaga jõudis punktini, kus ta palus üleviimist. Mannerheim andis Kannase armee juhatamise kindralleitnant Erik Heinrichsile, ja Österman sai pärast seda ainult administratiivseid ja diplomaatilisi ülesandeid. Alles siis, kui sõda juba täie hooga käis, hakkas Mannerheim kasutama oma kolmes varasemas sõjas kohandatud juhtimismeetodeid.
Kogenud ohvitserina ei kõhelnud Mannerheim distsiplineerimast oma alluvaid ootamatute üleviimiste ja irooniliste märkustega, mis kutsusid kindralid kiiresti korrale ja lämmatasid tõhusalt nende soovi seada kahtluse alla tema seisukohti ja järeldusi. Taustal oli ka põlvkondadevaheline lõhe. Sõja alates oli Mannerheim juba 72aastane, samas kui suurem osa tema kindraleist polnud veel viiekümnesed – nad oleksid võinud olla tema pojad. Ta oli küll endiselt täies jõus ja oli püüdnud riigikaitsenõukogu esimehena püsida kursis sõjatehnika arenguga. See polnud siiski sama asi kui suuta teha ööpäev läbi kiireid, kuid läbimõeldud otsuseid väliarmee juhatajana.
Mannerheimil ei olnud kindralstaabikoolitust, mis polnud Esimese maailmasõja ajal tema tegevust otsustavalt seganud. Teise maailmasõja ajal tõi tema puuduv koolitus kaasa selle, et otsuste tegemine Mikkeli peakorteris erines märgatavalt töökorraldusest, milleks peakorteri staabiohvitserid olid välja õpetatud. Mannerheimi otsused ja käsud ei sündinud teisisõnu mitte ühise nõupidamise tulemusena nii, et staabiülem tegi esmalt mitmeid alternatiivseid ettepanekuid parasjagu arutusel oleva olukorra või operatsiooni kohta, mille järel staabitöötajad arutasid küsimust kõigepealt üheskoos, enne kui ülemjuhataja otsuse tegi. Selle asemel tuli staabi ülemal leppida asjaoluga, et nii tema kolleegid peakorteris kui ka rinde komandörid raporteerisid otse Mannerheimile. Selline käitumisviis kahjustas staabi sisekommunikatsiooni ja tekitas häireid käsuliinis.
Ülalt alla toiminud juhtimisel olid siiski ka omad plussid. Tänu sellele oli Mannerheim paremini kursis küsimustega, mida oleks muidu käsitletud ainult madalamatel tasemetel. Lisaks oli tal otsesem ühendus rindekomandöridega ja parem arusaamine armee madalamatel tasemetel valitsevatest meeleoludest, kuid samas läks ka nõnda, et paljude meelest soosis ta liialt teatud ohvitsere või hindas teisi liiga passiivseks või araks. Seepärast jõudis ajaloolane Lasse Laaksonen Mannerheimi juhtimismeetodeid käsitlevas põhjalikus uurimuses järelduseni, et Mannerheimi juhtimisstiil rajanes eelkõige tema tingimusteta autoriteedil ja isiklikel suhetel, mitte sõjaväelisel hierarhial ja vormilisel käsuliinil. Samas tõdeb Laaksonen, et sõda sünnitas kindral konnas paratamatult tugevaid isiklikke konflikte ja seisukohtade lahknemist.
Nii nagu rindesõdurite puhul, ilmnesid ka kindralite tegelikud võimed alles lahingusituatsioonis. Seepärast ei viita miski üheselt sellele, et sisekliima olnuks peakorteris parem, kui Mannerheimi asemel oleks ülem juhatajana tegutsenud Hugo Österman või keegi teine tema ealistest jäägrikindralitest. Peakorteri otsuseid oleks siis ette valmistatud kindlasti professionaalsemalt, kuid ülemjuhataja autoriteet kindralkonnas ja armees laiemalt oleks seevastu rajanenud nõrgemal põhjal. Halvimal juhul oleks sama ealiste jäägrikindralite vaheline võistlus viinud hävitavate tagajärgedega võimuvõitluseni, mis oleks raskendanud ühendust maa valitsusega, ja ka välisjõud oleksid võinud lahkhelisid ära kasutada. Kuidas oleks jäägritaustaga ülemjuhataja näiteks suutnud 1944. aastal Saksamaast lahku lüüa ja tüürida riigi lõpuks sõjast välja nii, et see säilitas iseseisvuse? Sellistel alternatiivajaloolistel mõtisklustel on muidugi omad puudused. Raske on ette kujutada, et ükski teine ohvitser oleks suutnud hankida endale nii lühikese ajaga samasugust austust ja autoriteeti, kui oli Mannerheimil aastal 1939.
Henrik Meinander „Gustaf Mannerheim. Aristokraat maavillases“.Kirjastus Argo 2018. Tõlkinud Andres Adamson.
