Depressiooni juured: isegi siis, kui tundsin hirmu või ohtu, tegin näo, et olen rahulik ja muretu
Depressioon on emotsioonide pidevast allasurumisest ja endassesulgumisest põhjustatud seisund, väidavad Kevin Billett ja Brandon Bays raamatus „Valgus tunneli lõpus“. Kevin Billet kirjaldab siisn enda kogemuse põhjal, kuidas ta hirmu tõttu summutas oma viha ja raevu, kuid seetõttu hakkas maha suruma ka häid emotsioone.
Juba varasest lapsepõlvest alates teadsin, et on olemas tunded, mida minul ei ole lubatud ei tunda ega välja näidata. Meenub eelkoolieelne aeg, kui ma olin umbes nelja-aastane.
Mängisin kooliõues ja nägin, kuidas üks minuvanune laps tõstis üles raske metallist kanalisatsioonikaevu luugi. Ja igavene heategija, nagu ma olen, sööstsin tema juurde, et õnnetust ära hoida. Haarasin kaanest, et teine viga ei saaks, aga selle peale laskis tema kohe kaanest lahti. Kaas mürtsatas tagasi metallraami, lömastades mu pöidla. Oli vahetunni aeg ja üks õpetaja, kes lähedal seisis, tõttas mulle appi.
Mu pea käis valust ringi, kui ma oma kätt vaatasin. Pöial oli lömastunud, verine ja küüs oli muutunud juba sinakasmustjaks. Nuuksusin valust, kui õpetaja viis mu majja sisse, helistas mu vanematele ja sidus mu pöidla kinni.
Mu isa tuli mulle kohe järele ja tassis mu süles autosse ning viis arsti juurde. Doktor Morris võttis sideme ära ja uuris pöialt. Ta rääkis vaikselt mu isale: „Asi on küllaltki tõsine. Ta küüs peab ära tulema – muidu võib ta pöidlast ilma jääda. Ma võin selle kohe ära võtta, nii oleks parem.“
Isa hoidis mind õrnalt kiigutades kätel ja keeras mu pea eemale. Võin ainult ette kujutada, mida tema tundis, teades kui valus on ta väikesel pojal ja mis ootab veel ees.
Arst võttis mu käe ja pritsis pöidlale kohalikku tuimastit, etüülkloriidi. See tekitas kõrvetavat valu ja mõjus kohe, külmutades ära mu pöidlaotsa. Isa hoidis mind kindlas haardes, samal ajal kui arst võttis tangid ja tõmbas jõuga ära mu küüne.
Vaatamata tuimestusele tekitas see kohutavat valu. Ma visklesin ja karjusin, aga mind hoiti tugevalt kinni ja ma ei saanud põgeneda.
Kui see oli möödas, seoti haav kiiresti kinni ja ma nutsin ja nuuksusin kõvasti. Mu isa andis oma parima, et mind rahustada, öeldes, et nüüd on kõik möödas, kõik on korras.
„Läheme Memme juurde,“ ütles isa mind autosse viies. „Ta teeb meile tassi teed. See teeb su olemise paremaks.“ Ma armastasin oma vanaema ja noogutasin nõusolevalt.
Isa tassis mu Memme majja, hoides ettevaatlikult mu haiget saanud kätt. Memm nägi sidet ja hüüatas: „Jumal hoidku! Mis juhtus? Kas kõik on korras?“
„Jaa, temaga on kõik korras,“ vastas isa. „Ta vigastas kooliõues oma pöialt ja me pidime minema arsti juurde. Tal tõmmati küüs ära, aga ta oli nii julge ... Tead mis? Ta isegi ei nutnud! Kas saaksime tassikese teed, et tuju paremaks läheks?“
Tundsin oma nelja-aastases kehas ebamugavustunnet, süüd, aga mängisin tummaks jäädes selles pettuses kaasa – ma olin ju karjunud ja viselnud ja röökinud, aga mu isa valetas kõige selle kohta.
Ta varjas seda, teeseldes, et ma olin „väike vapper sõdur“, kuid tegelikult olin ma ju argpüks. Ja minu noor mõistus sai sellest nii aru, et on väga halb ja häbiväärne nutta nagu beebi, kui sul on valus, ja seepärast peab valetama. Peame teesklema, et oleme vaprad; peame teesklema, et me ei tunne neid kohutavaid tundeid.
Ja ma ajasin end püsti, lükkasin rinna ette ning muutusin ajapikku „karmiks“, blokeerisin füüsiliselt ära oma haavatavuse ja nõrkustunde ja surusin alla tekkinud ebamugavustunde ning teesklesin, et mul polegi valus, et minuga on kõik „hästi“.
Sain haiget, tundsin valu ja lõpuks ka häbi – aga energeetiliselt surusin kõik need emotsioonid maha. Ja ma muutsin ka oma hoiaku vastavaks – „Olen karm kutt ja saan hakkama“ – ning panin oma keha seda kinnitama. Mõjutasin oma füsiloogilisi reaktsioone, et näiks nii, nagu ma polekski saanud viga, nagu need sündmused ei puudutakski mind ega jõuakski minuni.
Sellel sündmusel olid kaugele ulatuvad tagajärjed: hakkasin edaspidi vastu oma kõige sügavamatele tunnetele, eriti neile, mis olid seotud hirmu, haavatavuse ja kaitsetusega. Isegi siis, kui tundsin hirmu või ohtu, tegin näo, et kõik on okei, olen rahulik ja muretu. Karmistasin ka reaktsioone kehaliste vaevustega seoses, teesklesin, et olen „mees“, mitte mingi hädapätakas või plika.
Tunnete vallas võtsin omaks suhtumise „mul on kõik korras“, teeseldes, et ma ei tunne end kunagi haavatavana või hirmununa.
Nende sündmuste ajal, lapsena, ei olnud ma muidugi teadlik sellest, et kõigel toimuval on oma tagajärjed – et mulle saab harjumuseks välja lülituda ja tunnetele vastupanu osutada, neid vältida.
Meie keha ja meel ei suuda paraku eristada ühte kindlat emotsiooni, et seda siis ainsana maha suruda. Kui me mõnda tunnet eitame, lämmatame, selle alla neelame või veename end ümber, siis manipuleerime tegelikult terve grupi emotsioonidega.
Kui ma hakkasin alla suruma viha ja raevu, vaigistasin maha ka terve hulga teisi emotsioone. Hirmu tõttu summutasin oma viha ja raevu, kuid seetõttu hakkasin maha suruma ka häid emotsioone. Peagi kogesin aina harvem rõõmu, põnevust, kergust. Tundsin end nõrgemana, enesekindlus vähenes ja positiivsust mu elus jäi aina vähemaks. Selle asemel kogesin nn keskpäraseid tundeid – ükskõiksus, eraldatus, ebamäärasus, tuimus ja üldine hallus – mitte midagi eredat, mitte midagi suurt, mitte mingeid elamusi. Kõik mu emotsioonid olid summutatud.
Ja kui ma osutasin vastupanu sellistele tunnetele nagu hirm ja haavatavus, siis olin ettekavatsematult muutnud end tuimaks ka mitmete teiste sügavate tunnete suhtes. Püüdsin olla karmim ja sulgusin ka nendele emotsioonidele, mida lausa igatsesin tunda, mida tahtsin kogeda. Hakkasin kartma füüsilist lähedust, ei tahtnud enam kallistada, automaatselt ütlesin ära õrnusest, empaatiast, lähedusest, isegi armastusest. Loomulikult ei teinud ma seda teadlikult, kuid emotsionaalses mõttes olid sellel kaugele ulatuvad tagajärjed.
Peagi tundsin end elust isoleerituna, eraldatuna, eemale tõugatuna – olin nagu kõrvaltvaataja, mitte elus osaleja. Tundus, nagu oleks miski mu elust puudu, kuid mul polnud aimugi, mis.
Kevin Billett, Brandon Bays „VALGUS TUNNELI LÕPUS. Vabanemine stressi, läbipõlemise ja depressiooni tõelistest põhjustest“. Kirjastus Pilgrim 2018
