Ärevushäirete ravija: paanikahoo psüühilisi ja kehalisi hoiatussignaale peab märkama!
Esmase paanikahoo tekke peamiseks algpõhjuseks on allasurutud või tähelepanuta jäetud hoiatussignaalid, näiteks langenud taju- ja keskendumisvõime, näiliselt põhjuseta kurvameelsus või mao- ja soolestikuprobleemid. Paanikahoog ise on alles viimane aste ja seega psüühilise hoiatussignaali kõige ägedam vorm, kirjutab Klaus Bernhardt raamatus „Paanikahäired ja nendest vabanemine“.
Mis need hoiatussignaalid siis on? Enamasti algab kõik sellest, et te pole juba liiga kaua oma kõhutunnet kuulanud. Kõhutunne on teie alateadvuse kõnetoru, võiks ka öelda: teie psüühe. Ja mida sagedamini te oma teadlikku mõistust tülitate sellega, et leida veel üht argumenti, miks te ka seekord ei või oma kõhutunnet kuulda võtta, seda selgemalt proovib alateadvus jutule pääseda. Mitmesuguste hoiatussignaalidega, mis võivad olla nii psüühilise kui ka kehalise loomuga, püüab psüühe teid mõjutada muutma oma elus midagi, mis juba ammu ei tee teile head. Psüühilisteks hoiatussignaalideks loetakse näiteks järsku langenud taju- ja keskendumisvõimet, aga ka vähenenud algatusvõimet, jõuetust ja näiliselt põhjuseta kurvameelsust. Paanikahoog ise on alles viimane aste ja seega psüühilise hoiatussignaali kõige ägedam vorm.
Kehalisteks hoiatussignaalideks võib lugeda kõige muu kõrval nii mao- ja soolestikuprobleeme, nägemisvõime järsku halvenemist, nahaärritusi, tahtmatuid tõmblusi lihastes (nn tics'id) kui ka suurenenud urineerimistungi. On kindlaks tehtud, et isegi selgroohädad ja vöötohatis on sageli psühhosomaatilise aluspõhjaga ja kuuluvad seetõttu samuti nende hoiatussignaalide hulka. Kuidas need asjad kõik kokku käivad ja mida peaksite tegema teie, et oma psüühet sellest kõigest säästa, selle võtan ma põhjalikult käsile 2. peatükis.
Ained, mis võivad tekitada paanikahooge
Teatavasti on olemas ka medikamente, mis võivad põhjustada paanikahooge. Niinimetatud antipsühhootikum, mida manustatakse näiteks skisofreenia puhul, võib olla mõnikord ka kilpnäärmehormoon türoksiin, mida kilpnäärme alatalitluse puhul välja kirjutatakse. Eelkõige naised, kellel on diagnoositud Hashimoto türeoidiit (krooniline autoimmuunne kilpnäärmepõletik), võivad sünteetiliselt toodetud türoksiini vale doseeringu puhul reageerida paanikahooga. Igal juhul on siin soovitatav järele kontrollida, kas nad ikka õiget kogust võtavad. Mõnel minu patsientidest on häid kogemusi medikamentide asendamisest sea ehtsa kilpnäärmehormooniga.
Palju sagedamini vallanduvad paanikahood ikkagi uimastitest kui medikamentidest. Eelkõige toimeainest THC (tetrahüdrokannabinool), mida manustatakse hašiši mälumisel või suitsetamisel, aga oma rolli mängivad ka ecstasy, mida siin tähistatakse lühendatult MDMA, ja kokaiin. Ka psilotsübiin on psühhedeelne aine paljudes seeneliikides ja seisab paanikat tekitavate ainete nimekirjas üsna kõrgel kohal. Samuti uued sünteetiliselt toodetud narkootikumid, mis tänapäeval turu üle ujutavad. Kõik need ained sekkuvad massiivselt meie keha neurotransmitteri ehk neuromediaatori ehk virgatsaine majapidamisse ja kannavad hoolt selle eest, et kindlad aju kaitsefunktsioonid teatud ajaks välja lülituksid. Äärmiselt huvitav on aga see, et aju muutub seeläbi isegi teatud viisil töövõimelisemaks. Nii mõnestki kuulsast maalikunstnikust või kirjanikust, nagu näiteks bestsellerite autorist Stephen Kingist, on teada, et nii mõnigi suurteos on sündinud uimastite mõju all.
Uimasti manustamise järel välja lülitatud aju kaitsefiltrit võib ette kujutada sarnaselt, nagu oleks veevarustussüsteemist ära võetud puhastusfiltrid. Vesi hakkab voolama küll tunduvalt kiiremini, aga vees leiduv mustus jaotub nüüd kahjuks laiali kogu süsteemis ja võib teatud tingimuste olemasolul tekitada suuri kahjustusi. Üks võimalikest kahjudest ajus on näiteks selline, et seal moodustuvad kindlad neuronaalsed sidemed, mis vallandavad paanikahoo. Kui see on kord juba peale tulnud, tekib väga kiiresti oht ka järgmiste paanikahoogude tekkeks igal järgneval uimastitarbimisel. Juhul kui pärast esimest uimasti pruukimist tekib lähema 48 tunni kestel paanikahoog, peate koheselt nendest ainetest näpud eemal hoidma. Seejuures ei mängi vähematki rolli, kas olete seda uimastit pruukinud esimest korda või on juba aastatepikkused kogemused. Niipea kui keha reageerib mingile ainele paanikahooga, peab see aine muutuma teile tabuks. Eriti just siis, kui te jälle ennast hästi tunnete. Sest oht uimastite mõjul uue paanikahoo küüsi langeda on teie puhul eriti suur, kuna teie ajul on selle koha pealt teatud kogemus olemas ja see on juba ajusse salvestatud.
Muide, kas teadsite, et enamik inimesi elab oma elu jooksul läbi kas ühe või kaks situatsiooni, mida tunnetab paanikahoogudena? Need on kord tugevamad, kord nõrgemad ja põhjused nende tekkimiseks võivad olla väga erinevad. Näiteks võib paanikahoo tekitajaks olla allergiline reaktsioon mõnele antibiootikumile, lühiaegne vitamiini B12 vaegus, toitumisest tingitud lühiaegne kilpnäärme alatalitlus või toidutalumatus. Ometigi just vitamiinide või ka muude toitainete vaeguse puhul hoolitseb meie keha reeglina ise selle eest, et see defitsiit saaks võimalikult kiiresti kõrvaldatud. Sellisel juhul tekib meil hundiisu mingi kindla toiduaine järele, mis sisaldab rikkalikult just seda kehas vajaka jäävat ainet ja paaniline tunne kaob sama kiiresti, kui on tekkinud.
Soovitus: taimetoitlastele ja veganitele, kes oma toitumistavade tõttu loobuvad paljudest B12-vitamiini allikatest, nagu seda on näiteks maks, liha, piim ja munad, soovitan paanikahoogude tekkimisel manustada vitamiini B12 toidulisandina.
Ka puhitust tekitavad toiduained ja talumatus gluteeni suhtes, mida sisaldub peaaegu kõikides teraviljatoodetes, võivad esile kutsuda paanikahooge. Süüdi on selles niinimetatud Roemheldi sündroom, mis sai nime oma avastaja Ludwig von Roemheldi järgi, kes 20. sajandi alguses tegi väga tähtsa avastuse. Tema leidis, et paljud inimesed, kes kannatavad puhituste või röhituste käes, räägivad tihti ka vaevustest, mis muidu esinevad esmajoones ärevushäirete käes kannatajatel: higistamishood, õhupuudus, südamekloppimine, hingeldamine, hirmutunne, peapööritus, unehäired ja niinimetatud ekstrasüstolid, mida pigem tuntakse südame rütmihäirena.
Kuid mis siis selle taga peitub? „Exaplan'is“, kliinilise meditsiini käsiraamatus, on seda nähtust kirjeldatud järgnevalt: „Seedetrakti kogunenud õhu tõttu surutakse vahelihas ülespoole ja see võib osutada nii otsest kui ka kaudset survet südamele. Sellest võivad tekkida mitmesugused südamekahjustused, nende seas ka valud, mis sarnanevad angina pectoris'e (rinnaahistuse) puhul tekkivatega. Raskematel juhtudel võib see viia isegi lühiaegse teadvuse kaotamiseni.“
Kui ka teid vaevavad üha enam puhitused või röhitused, siis on täiesti võimalik, et te kannatate „vaid“ Roemheldi sündroomi käes. Õnneks saab seda testi abil kiiresti kindlaks teha ja selleks kirjutatakse välja terve rida järeleproovitud koduseid ravimeid. Just arvatava ärevushäire algfaasis, kuni hirm ei ole veel struktuurselt aju sügavusse kinnistunud, on Roemheldi sündroomi jaoks rusikareegel: ei mingit survet vahelihasele, ei mingit hirmu.
Seetõttu oleks kõige lihtsam, et hakkaksite, nii nagu õndsa Lutheri aegadel oli kombeks, röhitsema ja peeretama nii palju, kui süda lustib. Puhitustel pole siis mingit võimalust avaldada vahelihasele nii suurt kaudset survet, mida oleks vaja nende ebameeldivate sümptomite tekkeks.
Kuna soovitatud hirmude kahandamise meetod siiski nii perekonnaliikmetele kui ka töökaaslastele hästi peale ei lähe, soovitan teil pigem teha muudatusi toitumises. Esiteks vältige 14 päeva kõike, mis puhitusi tekitab. Kui peaksitegi olema Roemheldi sündroomi küüsis, siis saate üksnes muudetud toiduvaliku abil märkimisväärselt ka oma hirmusümptomeid vähendada.
Nõks
Kontrollimise eesmärgil loobuge seitsmeks päevaks kõikidest gluteeni sisaldavatest toiduainetest, see tähendab kõigest, mis on valmistatud teraviljadest, nagu nisu, rukis, speltanisu, kaer või oder. Nimelt kannatavad paljud inimesed endalegi teadmata gluteenitalumatuse all. See tuleb sellest, et spetsiaalsed vereanalüüsid näitavad küll seda, kas teie keha toodab gluteenivastaseid antikehi või mitte, ent ei näita mingil moel, kuidas reageerivad teie aju ja keha üldisemalt. Kuid õnneks saate ka ise probleemideta seda järele kontrollida. Jälgige paari päeva jooksul, kui kähku te pärast söömist väsimust tundma hakkate ja kas seejuures kahaneb ka keskendumisvõime. Kuidas käitub näiteks teie tööjõudlus päevadel, mil sööte vaid köögivilju ja selle juurde kas liha või kala, võrreldes nende päevadega, mil te lisaks sellele sageli ka leivakorvi kallal käite? Mina täheldan selle koha pealt suurt erinevust. Kuna mulle meeldib väga värske leib ja sai, olen pärast sellist einet üsna kaua väiksema keskendumisvõimega ja ka töövõime jätab soovida võrreldes päevadega, mil olen loobunud gluteeni sisaldavatest toiduainetest. Ja ka mu seedimine on sellistel päevadel oluliselt pingevabam.
Klaus Bernhardt „Paanikahäired ja nendest vabanemine. Kuidas ärevushäiretest igaveseks lahti saada“, kirjastus Pilgrim 2018
