Arst: sinule, kes sa oled kroonilist valu põdeva inimese kolleeg või ülemus

Kroonilist valu põdeva inimese jaoks on valu peaaegu alati temaga, ühel või teisel moel. Isegi headel päevadel ei lähe valu tingimata meelest ja halbadel päevadel ei jäta see ruumi peaaegu millelegi muule. Helena Miranda on aastaid valu-uuringutega tegelnud Soome arst, kes pani oma ravikogemused ja nõuanded kirja raamatus „Võim valu üle”.

TÖÖKAASLASELE:

Krooniline valu ei paista tavaliselt välja, tundku inimene ennast kui tahes halvasti. Sinu töökaaslane, kes kannatab kroonilise valu käes, ei pruugi oma olukorrast ja enesetundest töökohas rääkida ja rasketel hetkedel võib ta lihtsalt seltskonnast kõrvale tõmbuda. Vaikimine ei tähenda seda, et valu põdev inimene ei taha oma muredest rääkida või et ta ei usalda. Tihti lihtsalt ei leita oma seisundi ja vaevuste kirjeldamiseks sõnu. Valupõdeja võib kõrvale tõmbuda kohvilauavestlustest, kui räägitakse turismireisi muljetest või firmapeol juhtunust. Nii olulised kui need vestlused hea tööõhkkonna jaoks ka on, ei suuda kroonilise valu kannataja oma halbadel päevadel teiste rõõmu jagada. Tema jaoks võis juba voodist väljasaamine sel hommikul suur asi olla.

Valupõdeja hindab seda, kui sa küsid tema enesetunde kohta ja teed seda temale sobival hetkel, kui te olete rahulikult kahekesi. Pole vaja haletsemist, kaastundlikku ohkimist või lahenduste pakkumist – aitab asjalikust ja rahulikust suhtumisest ja tema olukorra aktsepteerimisest. Arutage, kas tasuks teistelegi töökaaslastele rääkida olulisi asju krooniliste valude iseloomust ja üldiselt sellest, kuidas valu mõjutab igapäevaeluga toimetulekut (mitte tingimata isiklikest asjadest). Mõistev ja arusaav suhtumine kasvab koos teadmise lisandumisega. Suhtu mõistvalt ka sellesse, kui töökaaslane ei taha rääkida teistele midagi oma vaevustest.

Töölkäimine on su kolleegi jaoks tõenäoliselt palju parem lahendus kui kodus üksinda oma valude käes vaevlemine. Arutage koos, kas saaks tööd paremini korraldada ja jagada ülesandeid nõnda, et valupõdeja paremini toime tuleks. Eriti halbadel päevadel on töökollektiivi toetus hindamatu väärtusega. Parematel päevadel võib aga valu­põdeja nii indu ja energiat täis olla, et teeb endale liiga, mille tagajärjel võivad valud järgmistel päevadel ägeneda.

Meil kõigil võib elus ette tulla perioode, mil tervis hakkab jukerdama ja töövõime ajutiselt langeb. Siis oleme ise sellises olukorras, et vajame kolleegide tuge. Seepärast tasub õppida paindlikkust ning käituda osaliselt töövõimelise kaaslasega heasoovlikult ja abivalmilt, et leiaksime ka ise samasugust toetust, kui seda peaks kunagi vaja minema.

ÜLEMUSELE:

See on kindlasti juhitöö üks raskemaid probleeme: vajadus käituda õigesti töötajaga, keda vaevavad tervisehädad, nagu krooniline valu ja väsimus. Kuidas korraldada tööd, arvestades tema tervislikku seisundit ja vähenenud töö­võimet? Sinust võib aru saada, kui asi tundub sulle nii raske, et eelistad seda üldse mitte kõneks võtta ja suunad töötaja pigem haiguspuhkust taotlema. Mõni ülemus otsustab keelata alluval tööle tulla, kuni vaevused pole lõplikult kadunud ja töövõime pole täielikult taastunud.

Tervis ja töövõime pole aga 0- või 100-protsendiline kas-või-seisund, mis võimaldaks määratleda inimest kas terveks või haigeks, kas täiesti töövõimeliseks või täiesti töövõimetuks. Tervis või töövõime on kontiinum, üleminevate seisundite jätkuv jada. Selles jadas on lõputu hulk erisuguseid ilminguid, punkte, mille vahel inimene liigub. Inimese oma hinnang oma tervisele ja töövõimele ning arsti ja ülemuse arvamused võivad paikneda sellel kontiinumil täiesti eri kohtades. Ent meie ühiskonnas lähtutakse on-off- ehk kas-või-mõtteviisist. See ongi üks olulisi põhjusi, miks nii paljud soomlased muutuvad töövõimetuks. Töötaja enese tunnet ja hinnangut oma seisundile tasub kuulata – sellest nähtub väga tõenäoliselt asjade edasine käik.

Peatükis „Tööta” on põhjalikumalt juttu, kuidas krooniline valu mõjutab töövõimet ja kuidas töötamine mõjutab valu. Töötamise jätkamine kroonilisest valust hoolimata toetab ja edendab tänapäeva käsituse järgi tervist. Kodus passiivselt oodates vabanetakse valunähtudest ülimalt harva. Tööst ja tööelust kõrvaletõmbumine võib hoopis haigust süvendada. Kõige tähtsam on leida õige töö, mida parajal määral tehes valupõdeja toime tuleb ning mis kõige paremini toetab ta valutalitsemisvõimet ja tervist.

Esineb päevi ja perioode, mil uuringute, diagnooside ja ravikatsetuste kõrval pole töö unetuse, väsimuse ja jõuetusega võitleja jaoks täiesti arusaadavalt esmatähtis asi. Siis üritab inimene vaid igapäevaeluga hakkama saada. Teisalt, kui inimene pikaks ajaks tööst täiesti kõrvale jääb, võib ka töövõime tagasisaamine ja tööle naasmine samuti tähendada kõva võitlust.

Töökollektiivi juhi ülesanne ja kohustus on toetada valukannatava inimese töövõimet niivõrd, kui see on vähegi võimalik töökorralduse ja muude abinõudega. Aruka juhina tasub sul õppida märkama ja ära tundma valusid põdeva töötaja enesetunde halvenemise sümptomeid ning töö- ja teovõime muutusi. Julgusta ka teda ennast rääkima oma olukorrast. Arutage koos, missugused ajutised muutused ja kohandused aitaksid tal tööga paremini toime tulla. Võite kasutada raamatus antud soovitusi valupõdeja töö korraldamiseks.

Krooniline valu sööb jõudu ja eneseusaldust. Töökollektiivi juhina on sul võimalus suurel määral toetada ja tugevdada oma töötaja positiivset tööidentiteeti ja eneseusaldust. Anna talle tagasisidet selle kohta, et hoolimata pikaaegsetest tervisehädadest teeb ta head tööd ja on hinnatud töötaja.
Anna talle märku, et sinu juhitavas üksuses valitseb avatud ja usalduslik õhkkond. Töökollektiivi tasub õpetada ja juhendada toetama valukannatava kaaslase töövõimet ja toimetulekut. Teiste töötajate negatiivne või skeptiline suhtumine näitab tavaliselt informeerimatust või hirmusid. Võid paluda töötervishoiuasutusest spetsialisti rääkima valust ja töövõimega seotud asjadest. Kollektiivist võib ehk leida ka tugiisiku, kellel on samalaadsed kogemused. Sellise praktika kohta on häid kogemusi näiteks Norrast, kus on avaldatud ka selleteemalisi uurimusi. Niisugune toetus töökohas näikse isegi vähendavat haiguspäevi.

Vaimne toetus on tähtis, aga see üksinda, ilma praktiliste abinõudeta ei aita. Kavanda koos valu põdeva töötajaga konkreetne plaan, milliseid töökorraldusi proovida, millal seda teha ning kuidas jälgida ja hinnata selle tulemusi. Kasuta ka töötervishoiu, eriti tööfüsioterapeudi oskusteavet. Kui rakendatud tugimeetmed ei aita, siis proovige midagi muud.

Töötegija on oma töölõigus parim asjatundja, mistõttu tasub kuulata tema mõtteid ja arvamusi. Arvesta ka oma suutlikkust ning vajadusel hangi endale tuge ja teavet töötervishoiust. Juhtimistöö nõuab õppimist ja harjutamist, ja õpitut tuleb korduvalt värskendada. Seda vaeva tasub näha, sest õpitu mõjutab otseselt nii sinu enda kui ka su alluvate heaolu.

Helena Miranda „Võim valu üle. Uued teadmised valuga toimetulekuks”, kirjastus Varrak 2018