Pudelisse püütud kunst

Täiusliku parfüümi valmistamine on aeganõudev ja loominguline protsess. Kui suurtööstuse lõhnades kasutatakse osaliselt või täielikult sünteetilisi komponente, siis nišiparfüümid põhinevad ehedal looduslikul toorainel, valmides lõhnameistrite originaalretseptide järgi ja nende valvsa pilgu all.

Laias laastus on lõhnamaailma loojad jaotatud kaheks: suurtootjad ja käsitöö- ehk nišiparfüümide valmistajad. Käsitööparfüümidel on massiturule suunatud lõhnadega võrreldes hoopis teine maine, staatus ja väärtus. “Nišiparfüüm on nagu kunstiteos – ükski ei sarnane teisega,”sõnab Renalko turundus- ja müügijuht Margot Kihulane.

Väärikas ajalugu

Ei maksa arvata, nagu oleksid nišiparfüümid tänapäeva parfümeerias hetketrend või uus mood. “Nišiparfümeeria on teada sadu aastaid,” jätkab Kihulane. “Oma isiklikud “lõhnaninad” ehk parfümeerid olid suursugustel isikutel: aadlikel ja kroonitud peadel, nagu Napoleon, kuninganna Victoria ja kuninganna Elizabeth I, kellele loodi spetsiaalseid ühekordseid parfüüme ja parfüümi lõhnaaineid. Viimaseid peeti kunstiteosteks. Parfüümieksperdid kujundasid meisterlikult kauniks ka pudelikesed.”

19. sajandil arenes keemiatööstus ülimalt kiiresti. Aimé Guerlaini 1889. aastal valmistatud lõhnaõli Jicky peetakse esimeseks tänapäevaseks parfüümiks – esimest korda ühendati looduslikud ja sünteetilised lõhnakomponendid. Siiani oli parfüüme loodud vaid naturaalsetest koostisosadest, nagu lilleõite kroonlehed. Jicky, mille sünteetilisteks molekulideks olid näiteks meeldiva heinalõhnaga ühend kumariin, tonkaoa derivaat ja okaspuidust ekstraheeritud vanilliin, väljendas samal ajal kontrastsust ja duaalsust, värskust ja sügavust, ühendades aromaatsed ja orientaalsed noodid. Siit sai alguse parfüümide masstootmine, mis alandas hindu ja muutis lõhnaõlid kõigile kättesaadavaks.