Maias kogemuste järele
“Ma ei ole olnud hea armastuskeemik. Kõike pole inimesele antud,” möönab ajakirjanik, kirjastaja ja meediaärimees Hans H. Luik (57).
Emadepäeva kuul tahaksin alustada sinu emast, kellega kuuldavasti oled väga lähedane. Mis on olulisim, mida ta on sulle õpetanud?
Ema ja isaga on mul vedanud rohkem kui neil teineteisega, mulle tundub. Meil oli patriarhaalne pere, sest nagu vanasti taludes, tehti meil kodus tööd. Isa töö oli kirjutamine ja tõlkimine ning ema lõi neid tõlkeid kirjutusmasinal ümber ja tõlkis mõnikord ka ise, kui pensionile jäi. Isamaja Kristiines oli täis kirjutusmasinate plõksumist. Muudkui jutud “millal käsikiri tuleb kirjastusse üle anda”, mis sünnitasid mu peas väljendi “vaeselapse käsikiri”.
Isa oli järsu loomuga ja tema käest ei olnud mingi kunst ka piki pead saada. Ometi kõlas meil kodus kogu aeg laul ja vile: isa vilistas peegli ees habet ajades American Music Halli lugusid, emal olid poplaulud huulil. Päris titeajast mäletan isa habet mu nägu kraapimas, hiljem aga hellitas mind ema – tema kallistuste eest hakkasin murdeealisena ära lipsama, häbenesin.
