Mu vanemad olid noored sügaval nõukaajal. Mõne Aafrika ja Ladina-Ameerika riigi tudengitele anti stipendiume Moskvasse õppima asumiseks. Minu ema, kaunis heledapäine eestlanna, läks Moskvasse filmi õppima, nagu ka stipendiaadina filmitudengiks saanud Colombia noormees. Seal armulugu algaski. Nad käisid palju Eesti ja Moskva vahet ning õpingute lõpusirgel Tallinnas sündis nende lapsuke – mina.

Ema oli Nõukogude Liidu ülemvõimu suhtes protestimeelne. Ta jõudis tõdemuseni, et ei soovi oma lapsele kasvukeskkonda, kus ei saa vabalt mõelda ega rääkida. Vanematel õnnestus pageda Ida-Saksamaalt Lääne-Saksamaale, kaasas vaid paar pampu ja ühine kolmeaastane. Suund võeti Müncheni poole, kuhu oli kogunenud suurem grupp poliitilisi dissidente ning kus tegutses raadio Vaba Euroopa. Nad said poliitilise asüüli ning ema hakkas mainitud raadiojaamas tööle. Kasvasin väga põnevas, poliitilisest vaimust kantud seltskonnas.

Mulle lapsena ei mahtunud pähe, et NL on staatiline, et olukord on, nagu on, et me ei saa vanaema-vanaisa näha, et nende ja muu maailma vahel on müür. Vaba Eesti tundus palju loogilisem kui tollane sürrealistlik elu, kus saatsime eesriide taha alati kaks pakki kohvi, teades, et kui ühe saab tolliametnik, siis teine jõuab ehk kohale. Mäletan, et joonistasin ühele sugulasele mõeldud pildile Eesti lipu ja see jõudis üllataval kombel temani.