Andesta… oma emale

Tütar, kes tegi koos emaga läbi andeksandmise riituse Tai buda kloostris, teab, et edasi minna saab vaid endas andestust leides – see muudab elu.

“Esimestel eluaastatel aitasid mind kasvatada vanavanemad. Suvevaheaegadel olin arstitudengist emaga, kes oli minu sündides kõigest kahekümnene. Tollal kardeti, et kui lapsega koju jääd, siis ülikooli enam ei lõpeta – ja siis ei tule sinust midagi,” jutustab säravate roheliste silmadega elurõõmust pulbitsev noor naine Anna Hints (35).

Nüüd, juba üksteist aastat ise ema, on temast tulnud just see, kelleks süda kutsunud – filmisüžeede looja ja režissöör. Oma loominguga tahab ta näidata hingevalu, mis kohati nii sügavale surutud, et eluspüsimiseks on vaja lahtimuukimist. Vabaks laskmist ja lepitust. Andestamist. See oskus ei tule filmikoolist. Anna teab, sest on läbi käinud pika tervenemistee.

“Sain emaks 24aastaselt. Tütar Leele tuli mu ellu nagu inglike, suure armastusega. Kogu teismeea kannatasin sotsiaalse ärevuse käes. Põdesin buliimiat, olin katki. Ei julgenud väljas käia... Tavameditsiin ja psühholoogia ei aidanud, mu probleeme käsitleti liiga mõistuslikult, tuumani jõudmata,” jutustab Anna.

Probleemide juured ulatuvad lapsepõlve. Kaheaastase Anna vanemad läksid lahku. “Mäletan igatsust isa järele, kes ei elanud enam meiega. Olin viiene, kui isa tuli mind üle pika aja vaatama ja tutvustas mulle budismi algtõdesid. Nende õpetuste kaudu oli isa minuga.”