Depressiooni ei loo puudus, vaid ebareaalsed ootused
Depressioon ei ole haigus, vaid emotsioonide pidevast allasurumisest tekkiv seisund, kirjutavad Brandon Bays ja Kevin Billett raamatus
"Valgus tunneli lõpus". Veel kirjutavad nad kahest nähtusest, mis ei ole küll depressiooni põhjuseks, aga muudavad välja kujunenud depressiooni talumise veelgi raskemaks.
Esimest tegurit nimetan ma ebareaalseteks ootusteks – see tähendab, et meie teadlike ja alateadlike ootuste vahel on erinevus; et meie ootused ja tegelik elu on erinevad, meie ideaalid ja reaalsus pole vastavuses. Teist tegurit nimetan ma ülekoormatuseks. See juhtub, kui inimese tavapärased toimetulekumehhanismid on liigse surve all ja ta ei suuda nendele enam toetuda, mis omakorda põhjustab emotsionaalset endassesulgumist, mis veelgi süvendab valu.
Puudus ei loo depressiooni
Selge on see, et depressioon on üldine ja kasvav probleem. Kuid kas see on nii kõikjal maailmas? Pigem mitte. Selle õppetunni sain täiesti teisel moel ühel teisel kontinendil.
Olin New Delhis, Indias, ja ükskord läks sõbra Raviga vesteldes meie jutt vaesusele Indias. „Vaesusel on mitu erinevat astet,“ ütles ta. „See, mida sa näed teeservades, kerjused ja invaliidid, see pole tegelik vaesus. Need inimesed näitlevad turistide jaoks; tegelikult saavad nad hakkama. Aga kas sa tahad näha tõelist vaesust?“ Olin šokeeritud tema väitest, et kui olin näinud neid räbalates inimesi, kes elasid lagunenud varjualustes ja sildade all, vaevu teismelisi lapsi tassimas süles beebisid, ja kohutavate puuetega inimesi, kes kerjasid mu autoakna taga, polnud ma tegelikult näinud tõelist vaesust. „Kindlasti,“ sõnasin ma väriseval häälel. „Ma arvan, et ma tahan seda näha.“ Ja me sukeldusime tema autologuga New Delhi hullumeelsesse liiklusesse. Läbisime teedelabürindi täis veoautosid, väikseid autosid, rollereid, rattaid, inimesi, koeri ja lehmi. Rühkisime jalgsi mööda ülerahvastatud kõrvalteid, siis mööda tolmuseid prahiseid radu ja jõudsime lõpuks hiiglasliku prügimäe juurde. See oli kaetud kilekottide, toidujäätmete ja räpaga. See haises mäda ja lagunemise järele. Nägin eemal inimesi ja hädiseid tokkidest ning kilest tehtud varjualuseid.
Lähemale minnes nägime mitmeid naisi maas kükitamas. Neil olid käes vanad konservikarbid ja nad kühveldasid midagi. „Mida nad teevad?“ küsisin. „Ah, nad koguvad vett,“ vastas Ravi. „Eile õhtul sadas ja nad koguvad lompidest vett. Nad keedavad selle läbi ja kasutavad seda siis toidu valmistamiseks ja joomiseks.“ Mul läks süda pahaks. Mul hakkas halb. Imestasin, et kuidas on selline asi võimalik? Kuidas saavad nad üldse ellu jääda, kui nad mitte ainult et ei ela sellises mustuses, vaid ka joovad-söövad seda. Läksime lähemale. Nii naised kui mehed katkestasid oma toimetused ja vaatasid meie poole. Naised astusid mõne sammukese lähemale. Märkasin, et nende näod olid avatud, rahulikud, mõned isegi naeratasid. Kuid siis muutusin mina araks. Tundsin, et olen pealetikkuv, et tegelikult mõjuvad minu läänelikud riided juba solvanguna. „Kas tahaksid nendega lähemalt tuttavaks saada, nendega rääkida?“ küsis Ravi. „Ei, tänan sind, aga pole vaja. Olen juba piisavalt näinud.“ vastasin. Võtsin tal käest kinni ja tõmbasin teda tagasi auto poole minema, tahtsin tagasi selle turvalisusesse. Tagasi sõitsime vaikides. Ja kui ma aknast välja vaadates mõtisklesin selle üle, mida olin äsja näinud, meenus mulle üks teine hiljutine vestlus, ühe teise indialasest sõbraga. „Kas sa tead, mis on peamine erinevus indialaste ja lääne inimeste vahel?“ küsis ta. „Ei,“ vastasin, „räägi.“ „Meie Indias vaatame neid, kellel on vähem kui meil ja tunneme, et oleme õnnelikud, õnnistatud, tänulikud. Me oleme rahul sellega, mis meil on. Aga teie läänes vaatate neid, kellel on palju rohkem kui teil ja tunnete kadedust, puudust ja rahulolematust. Te pole kunagi sellega rahul, mis teil on.“ Need sõnad jäid mul kõrvus kõlama, liigutasid mind.
Muidugi, mõtlesin ma. Meie privilegeeritud lääne ühiskonnas on rõhuasetus puudusel, miski on alati puudu. Ilma materiaalse omanduseta, milleta meie habras heaolutunne justkui puruneks, tunneme end ebaadekvaatse ning väärtusetuna. Me arvame, et peame kõike saama, mida tahame … ja oleme ikka õnnetud, sest mõnel teisel on ju rohkem, ja see pole aus. Oleme õnnetud isegi siis, kui võidame väga suure summa, hakkame rohkem teenima või saame päranduse, sest meie isusid pole võimalik rahuldada, oleme nagu narkomaanid, kes tahavad aina enam ja enam. Meie rikastes privilegeeritud ühiskondades on meil märkimisväärselt suured ootused, mis lahknevad sellest, milline on meie tegelik elu. Ja see ootuste lahknevus toidabki meie depressiooni. Uurimused näitavad, et deprssioon on laialdasemalt levinud – ja algab nooremas elueas – just pigem rikastes kui vaesemates riikides. Rikkuse ja depressiooni vahel on pöördvõrdeline seos. Vaesus iseenesest ei põhjusta depressiooni ja rikkus või privileegid ei ravi sellest terveks.
Olgem oma ebareaalsete ootustega ettevaatlikud
Seega, massiline depressioon on igati kaasaegne nähtus ja rohkem levinud pigem rikastes riikides. Mis siis on muutunud? Ja miks on see pigem seotud rikkuse kui vaesusega? Vastus mõlemale küsimusele on see lahknevus – meie ootused on muutunud, me ootame elult rohkem, kui meil on. Mõelgem hetkeks kaasaegse massimeedia rollile, kuidas see loob ja kujundab mitte üksnes eeskujusid, vaid suures osas kogu meie reaalsustaju. Telesaated, arvutimaailm ja raadiosaated, ilusa värvilise kujundusega ajakirjad, dramaatilised ja emotsionaalselt laetud filmid – kõik need pommitavad meid ahvatlevate sisendustega, et vajame neid kõikvõimalikke tooteid, et olla „enamat“, saada tervikuks.
Meile sisendatakse, et peame ostma just neid ja neid kaubamärke, et olla õnnelik, et meie pere oleks rahul ja kiidaks meid heaks. Meil olevat vaja just neid ja neid kalleid riideid, et olla enesekindel, kuuluda kuhugi; neid jumestustooteid ja parfüüme, et meeldida oma partnerile; ehteid, kellasid, autosid, mööblit, puhkusereise … See nimekiri on lõputu ja sõnum jääb alati samaks: „Õnne peab omandama, ostma. Sinu elust puudub miski – sa leiad selle neid ja neid asju omandades!“ Isegi siis, kui jääme reklaamikuulutajate sõnumite suhtes küüniliseks, kui me ei usu nende toodete vajalikkusesse või väärtusesse, isegi siis imbub see kuidagi meie alateadvusesse.
Hakkame ikkagi uskuma, et õnn on ilmtingimata seotud „asjadega“ ja elustiiliga, mida need endaga toovad. Oleme hakanud uskuma, et üks asi tingib teise ehk teisisõnu, me usume, et selleks, et saada midagi, mida elult soovime – tunda end hästi, olla õnnelik, enesekindel, harmooniline ja rahul – peame ostma kõiki neid asju, mida keegi teine tahab meile müüa. Ja selles õnne ostmise tuhinas on saanud meist tühjad tarbijad: tühjad, kuna alati ihaldame midagi uut, uut asja, mis pakuks meile tõelist rahulolu; tühjad, kuna ükski asi ei saa iial seda tühimikku täita. Mõelgem siinkohal kõigile nendele levinud telemängudele, mis on maskeeritud „talendi“-saadeteks, ja milles pakutakse vähestele väljavalitutele ühe hetkega kuulsust ja sära. Olen neid mõnikord vaadanud ja üks asi on neis alati silma torganud. Asi pole mitte erinevate võistlejate vahelises ebavõrdsuses, ega ka „mina, mina, mina“ suhtumises sel egode paraadil. Isegi mitte selles, et sinna on kutsutud ka mõned inimesed, kel pole tibagi annet, et teised saaksid nende üle irvitada ja neid naeruvääristada – ainuüksi selleks, et saate reitingut tõsta. Mis mind kõige enam imestama paneb, on see, et peaaegu kõik arvavad, et kuulsus ja raha saavad neid päästa. Kõik osalejad usuvad üksmeelselt, et tunnustus ja edu on terve elu kogetud valule palsamiks ja et see lahendab kõik probleemid ja teeb nad hetkega igavesti rõõmsaks. Ja meie, vaatajad, usume samuti seda pettust, kannustame neid emotsionaalselt ja maksame hääletamise eest, et meie lemmikud ikka jõuaksid tippu ja saaksid oma unistusi täita.
Tahame meeleheitlikult, et nad sooritaksid läbimurde ja saaksid edukaks; et nad leiaksid lohutust oma valule, sest osaliselt igatseme ka meie samasugust lahendust oma elu probleemidele. Tahame, et muinasjutt osutuks siiski mingil moel tõeks. Tahame säilitada enda rõõmsat meelt ja loota, et ühel päeval saame ka meie oma valule midagi vastukaaluks. Tahame säilitada oma illusioone, klammerdudes nende külge, nagu oleks tegemist elu ja surma küsimusega. Ja kaasaegsed reklaamist ja turundusest läbi imbunud ühiskonnad mitte ainult ei soosi nende illusioonide tekkimist, vaid pumpavad need üle mõistuse suureks, üle igasuguste ootuste.
Brandon Bays, Kevin Billett "Valgus tunneli lõpus. Vabanemine stressi, läbipõlemise ja depressiooni tõelistest põhjustest", kirjastus Pilgrim 2018
