Angela Merkel pagulaskriisi ajal: kuulujutud Saksamaa lahkest vastuvõtust ja heldetest toetustest levisid kiiresti
Sakslaste „külalislahkuse kultuur“ lõi 2015. aastal kogu maailmas laineid ning uudis pagulaste piiramatust vastuvõtmisest Saksamaal levis sotsiaalmeedias ja mobiiltelefonide uudistes kulutulena üle Lähis-Ida ning kogu Põhja-Aafrika araabiakeelsete riikide. 2015. aasta esimestel kuudel moodustasid suure osa, lausa kolmandiku saabuvatest „pagulastest“ Lääne-Balkani sotsiaalmigrandid, keda ahvatles väljavaade Saksa sotsiaaltoetustele. Cora Stephann kirjeldab kogumikteoses „Merkel. Kriitiline pilk" Saksamaa kantslleri Angela Merkeli tegutsemist 2015. aasta pagulaskriisi ajal.
Alles 2017. aasta märtsis ilmunud Robin Alexanderi raamatust „Die Getriebenen“ („Aetud“) selgus, et Angela Merkel oli 2016. aastal Türgiga sõlminud kokkuleppe suure hulga pagulaste vastuvõtmiseks, kusjuures salaja.
Märtsis 2016 leppisid Merkel, Hollandi peaminister Rutte ning Türgi toonane peaminister Davutoğlu kokku, et Türgi läkitab igal aastal Euroopasse 150 000 kuni 250 000 pagulast. Ametioskustega pagulased aga kavatseb Türgi endale jätta. „Nagu toona (septembris 2015), tegi Merkel sellegi otsuse omapäi. Saksa parlament ei ole kunagi otsustanud, et Ungari kiirteelt tuleb pagulased ja sajad tuhanded neile järele rändajad Saksamaale ära tuua. Ammugi pole parlament hääletanud kontingendi üle, keda Merkel tol ööl Brüsselis lubas“, kirjutab Alexander. See polnud esimene kord, mil Saksa parlament ise end marginaliseeris ja valitsusorganina oma ülesannete kõrgusel ei olnud. Sama oli juhtunud juba „euro päästmisel“.
Samal ajal kruvib Erdoğan üha kõrgemaks hinda oma toetuse eest rändevoolu pärssimisel ja ohjeldamisel. Ja järjest selgemaks saab, et viimaste aastate massilisest sisserändest – mis ei ole üldse veel peatatud – sündinud probleemid on alles kasvujärgus.
„Mis Merkelil üle jäi?“ küsitakse tihti, kui asja sõprade või poliitikute ringis arutatakse. Selle küsimusega eeldatakse, et alternatiivi ei olnud, et poliitikas on esmatähtis inimlikkus ning et „pagulasi“ ei saa ju nagunii peatada.
Kriis ei tulnud ootamatult
See, mis kulmineerus septembris 2015, oli kõike muud kui ootamatu. Tõukefaktorid olid teada: esmajoones Süüriat juba aastaid laastanud sõda, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriikide kaasvastutusel toimunud destabiliseerimis- ja lammutamistegevus Liibüas, mille diktaator Gaddafi oli seni taganud, et Euroopa ei pea massilise sisserände pärast muretsema. Lisaks oli ÜRO pagulaste ülemvolinik juba ammu tungivalt palunud, et lubatud vahendid lõpuks ometi üle kantaks, sest muidu ei ole võimalik kriisipiirkondade lähedusse rajatud pagulaslaagreid korralikult ülal pidada. Muret tundma oleks pidanud hakkama hiljemalt siis, kui laagrites toidunorme kärbiti.
Vähem tähtsad polnud aga ka tõmbetegurid, s.o iseäranis Saksamaa ja Saksa valitsuse poolt lähtuv külgetõmbejõud. Pelgalt kaitset said pagulased mujalgi, aga Saksamaale meelitas neid mitte ainult siseministeeriumi propagandafilm, kus Saksamaad reklaamiti varjupaigamaana, vaid ka de Maizière’i poolt „libastiimuliks“ nimetatud rahalised maksed varjupaigataotlejaile. Näiteks Berliinis maksti rõivatoetust kuus kuud ja taskuraha kuus nädalat ette. Nii juhtus, et veel 2015. aasta esimestel kuudel moodustasid suure osa, lausa kolmandiku saabuvatest „pagulastest“ Lääne-Balkani sotsiaalmigrandid, keda ahvatles väljavaade Saksa sotsiaaltoetustele. Kuulujutud Saksamaa lahkest vastuvõtust ja heldetest toetustest levisid kiiresti ka kõigis araabia ja Aafrika riikides. Registreerimata jätmised, kontrollide puudulikkus ning ametiasutuste ebapiisav koostöö aitasid igasugustel sulidel varjupaigataotlejatele mõeldud ja muid sotsiaaltoetusi välja petta.
Jääkuningannast ema Angelaks
Sakslaste „külalislahkuse kultuur“ lõi 2015. aastal kogu maailmas laineid ning uudis pagulaste piiramatust vastuvõtmisest levis sotsiaalmeedias ja mobiiltelefonide uudistes kulutulena üle Lähis-Ida ning kogu Põhja-Aafrika araabiakeelsete riikide. Ülejäänu tegid ära araabia migrantide selfie’d naeratava kantsleriga ja ka üks Bamfi Twitteri-säuts, mida võis tõlgendada nii, et „süürlased ainult tulgu“. Külalislahkuse kantsleriks moondunud Merkel sai hüüdnimeks „ema Angela“ (nii nimetas Spiegel teda ühe oma numbri kaanepildil, kus Merkel näeb välja nagu ema Teresa). Varem jahedaks peetud kantslerit kiideti nüüd vasakliberaalsetes ringkondades kui kaastundliku ja humaanse poliitiku eeskuju.
Kas kõike seda oleks saanud ka teisiti teha? Teatava ettenägelikkusega, mida peaks valitsuselt oodata olema: jah. Mis puutub kaastundesse abivajajate suhtes, siis võib küsida, kas just Saksamaal pole kanda kinnitanud eksiarusaam, mis põhineb era- ja poliitilise sfääri segiajamisel. Kodanikuühiskonna tegevus külalislahkuse kultuuri kõrgajal väärib igal juhul imetlust. Poliitiliseks kategooriaks aga kaastunne ja „hea süda“ ei kõlba, tunnetega ei saa õigustada varjupaigaõigust reguleerivate lepingute ja seaduste kergekäelist rikkumist. Just see, kes tahab head teha, peab säilitama kaine mõistuse ning mõtlema tagajärgedele. Merkeli vastuvõtupoliitika aga kätkeb nii lühikeses kui ka pikas perspektiivis plahvatuslikku ohtu – neile, „kes siin juba kaua elavad“, aga ka kõigile juurdetulnutele.
Septembris 2015 saabusid Saksamaale põhiliselt terved ja läbilöögivõimelised noored araabia mehed, mitte põgenevad naised ja lapsed, nagu avalik-õigusliku ringhäälingu kajastuse põhjal oleks võinud arvata. Otsus võtta vastu sadu tuhandeid araabia noormehi, kelle kaasamine tööturule on küsitav, kätkeb erilist sotsiaalset ja kultuurilist lõhkeainet. Kõigil ajastutel ja kõigis kultuurides on kardetud nende noorte meeste vägivallapotentsiaali, kes ei ole „omad“. Sama käib hiljuti Saksamaale saabunute põhiosa kohta. Kultuuriliste erinevuste, enamjaolt väheste ametioskuste ning keele oskamatuse tõttu pole nende puhul kiiret lõimumist oodata. Seadusi aga, mille kohaselt tuleb kõik isikud, kellel pole õigust riiki jääda, riigist välja saata, Saksamaal ei täideta. See kõik tõotab püsivat, kasvavat konfliktipotentsiaali.
Kas kogu maailmas toimuvaid rändeliikumisi ning Lähis-Idast ja Aafrikast lähtuvat rahvastikusurvet silmas pidades on võimalik üldse massilist sisserännet jõukatesse Euroopa maadesse peatada? Küllap ikka. Piire saab kinni panna. Neid saab aga ka täienisti lahti teha. Esimesel juhul tuleb arvestada koledate piltidega. Teisel juhul tuleb ohverdada Saksa sotsiaalsüsteem, mis rajaneb riigi kollektiivsel solidaarsusel. Sellega langeks ära otsustav tõmbefaktor, Saksamaale rändamine poleks enam väga peibutav. Tõsi küll, nende jaoks, „kes siin juba kauem elavad“, oleks see ilmselt kehv lahendus.
Vähem kehv poleks ka stsenaarium, kus aeglaselt kaob kõik see, mis selle maa atraktiivseks teeb. Usaldus valdavalt rahumeelse avalikkuse vastu, usk tsiviliseeritud suhtlemisse ja lepingutest kinnipidamisse, usaldus institutsioonide vastu, usk poliitiliste otsuste ratsionaalsusesse. Isegi kui sellest rääkida ega kirjutada ei taheta: loomulikult on sakslaste „kaastundlik“ külalislahkuse kultuur maale toonud suure rahutuste ja vägivalla potentsiaali.
Ühel avalikul koosolekul kodanikega Rostockis kohtus kantsler 2015. aasta juulis 14-aastase Reem Sahwiliga, tüdrukuga, kes oli sündinud Liibanonis asuvas palestiinlaste põgenikelaagris ning kellel oli tähtajaline luba Saksamaal viibida. Kui liikumispuudega neiu jutustas nuttes kantslerile oma hirmust, et peab Saksamaalt lahkuma, kus ta ju õppida tahab, selgitas Merkel veidi jäigalt, ent täiesti korrektselt, et kõik ei saagi tulla ja jääda: „Sellega ei saa me hakkama“.
Sellele järgnenud shitstorm meedias osatas vana haava: „jääkuninganna“ Merkel (nagu teda oli suvel 2015 nimetanud ajakiri Stern tema väidetavasti range europoliitika pärast), oli „külm“, „tundetu“, „empaatiavõimetu“ ning „ebainimlik“. Järgnenud nädalatel ja kuudel hakkas ennekõike vasakliberaalne meedia üha rohkem arvama, et Merkel peab inimliku žestina varjupaigapoliitikat revideerima ning rohkem „põgenikke“ sisse laskma. Kantsler pidas seda arvatavasti rahva meelsuseks, mis on ju „postfaktiline“ ehk ajendatud mitte faktidest (ammugi tõest), vaid tunnetest.
Sellest meelsusega arvestamisest nähtub peaaegu katastroofiline arusaamine poliitikast. Jääb selline mulje, nagu kantsler langetaks pikaajalise mõjuga otsuseid puhtalt hetke ajel – nagu juba energiapöörde puhul. See oleks nukker loobumine ettenägelikust, vastutustundlikust ja kaugele ette mõtlevast poliitikast.
Kui Merkel oleks oma rändepoliitikas tõepoolest kartnud piiride kinnipaneku korral tekkivaid koledaid vaatepilte, siis oleks just tema kui kaine peaga mõtlev loodusteadlane parim näide poliitikust, kes teeb tunnete ja vaistu ajel valeotsuseid.
„Merkel. Kriitiline pilk”. Koostaja Philip Plickert. Kirjastus Helios 2018
