Angela Merkel pagulakriisi ajal: kuidas ta kuulutas Saksamaa riigipiirideta maaks
Pagulaskriis sügisel 2015 tekitas vabariigis ärevust ja ebakindlust ning viimaks lõhestas selle. Üks osa elanikkonnast oli tulijate vastuvõtmisest vaimustuses, teine osa reageeris kontrolli minetamisele ja ettenähtavatele lõimumisraskustele kasvava kohkumusega, kui iga päev valgus üle Saksa piiri kümneid tuhandeid migrante.
Märtsis 2017 ilmus raamat, mis teeb isegi naiivsetele selgeks, et nad elasid septembris 2015 kaasa pretsedenditule valitsemisnurjumisele. Raamat võiks kinnitada nende kartust, et neid on otsast otsani petetud ja vaigistatud. Robin Alexanderi raamat „Die Getriebenen“ („Aetud“) on suuteline purustama viimasegi usalduse Merkeli valitsuse vastu. Seejuures ei ole „võimu telgitagustest jutustav“ autor ise midagi sellist vist kavatsenud. Ta pole pidanud jutlust, et „Merkel peab lahkuma“ või „Merkel on süüdi“, kirjutanud mitte midagi „populistlikku“, nagu domineerivas keelepruugis tavatsetakse öelda. Alexander on ainult vaadelnud ja uurinud, niisiis teinud seda, milles ajakirjaniku elukutse õigesti mõistetuna seisnebki.
Enne raamatu ilmumist ilmus paar katket ajalehes Die Welt, samas kui „kvaliteetpress“ suures osas vaikis – sellest piisas, et raamat kerkiks ühe nädalaga Amazoni bestsellerite edetabelis esikohale. Robin Alexanderi raamatu „Die Getriebenen. Merkel und die Flüchtlingspolitik“ („Aetud. Merkel ja pagulaspoliitika“) edu meenutab veidi võidukäiku, mis sai osaks Thilo Sarrazini teosele „Deutschland schafft sich ab“ (tõlge eesti keelde: „Saksamaa käib maha“, 2013), mis pälvis lugejate poolehoiu hoolimata sellest, et meediaväljaanded selle kohati täielikult maha tegid (ning see lugejate kannatlikkuse korralikult proovile pani). Merkeli ja pagulaspoliitika kohta kirjutatud raamatu menust võib kindlasti järeldada, et teema läheb endiselt korda väga paljudele ning 2015. aasta „Me saame hakkama“-eufooria on asendunud realistlikuma hoiakuga.
Plaanivaba kriisijuhtimine
Neid, kes julgesid toona arvata, et ohjeldamatu „rahvasteränne“ ei aita sugugi „vaesematest vaeseid“ või ennekõike meeleheitel emasid lastega, et tulekul on mitte ainult viletsusest aetud, vaid ka Saksa heaolu ihalevad migrandid, peamiselt noored mehed, et tulijate enamusel on äärmiselt vähe kooliharidust või kutseoskusi, millega oskustööjõupuudust leevendada, ja et ükski arukas isik ei laseks kontrollimatult maale inimmasse, kellest pole midagi teada, isegi seda mitte, kas nende hulgas on kurjategijaid ja terroriste – selliseid kahtlejaid ja tujurikkujaid tembeldasid külalislahkuse eufoorias meediaväljaanded ksenofoobideks. Omavahel suheldes käitusid inimesed sama drastiliselt.
Sündmused andsid õiguse – paraku – pessimistidele. Robin Alexanderi reportaaž kinnitab kõige halvemaid kartusi. Merkeli valitsuse kriisijuhtimist enne 2015. aasta septembrikuud ja selle jooksul iseloomustasid peataolek ja kõhklemine või, nagu asekantsler Sigmar Gabriel ametist lahkudes pisut ebaviisakalt ütles, liidukantsleri tormakus ja naiivsus. „Põikpäisust“ võib veel andestada, ent mitte „naiivsust“, eriti liidukantsleri puhul. Isegi rahandusminister Wolfgang Schäuble, SLV üks kogenumaid poliitikuid ja Merkeli parteikaaslane, tegi sügisel 2015 Merkeli otsuse aadressil piire mitte sulgeda kaudselt ränka kriitikat. Merkelit nimetamata arvas ta: „Ettevaatamatu suusataja võib mäenõlval lund segades laviini tekitada“. Muidugi oli ta selle kõnekujundi jõulisusest teadlik.
Robin Alexander, nädalalehe Welt am Sonntag pealinnakorrespondent, on viisakas mees, kes püüab valitsusele ja kantslerile õiglast hinnangut anda. Aga just seepärast ongi tema järeldus tõeliselt halastamatu. See on järgmine: kõige rängema sõjajärgse kriisi ajal, septembris 2015, polnud valitsuses kedagi, kes oleks vastutuse enda kanda võtnud. Riigil lasti tõkestamatult kaosesse libiseda – mitte häda pärast, mitte olukorra väljapääsmatuse pärast või seetõttu, et „alternatiivi“ ei olnud, ammugi mitte humanitaarsetel põhjustel, vaid seepärast, et ei tahetud teha otsust peatada sadade tuhandete inimeste sisseränne või seda vähemasti reguleerida. Kainelt ja detailselt loetleb Alexander, mis juhtus septembris 2015 – ja sedagi, mis toimus enne, kui kantsler kuulutas Saksamaa (ja kaudselt terve Euroopa) riigipiirideta maaks ning kutsus kõiki süürlasi sisse rändama – magus kingitus passivõltsijaile ja inimkaubitsejaile.
Varaseid hoiatajaid ei võetud kuulda
Miski polnud täiesti „ettenägematu“, saatuslik või ärahoidmatu. SLV politseiameti juht Dieter Romann käis kevadel 2015 enda kõrvetatud DVDga Berliini poliitikute vahet ja näitas kõigile, kes tahtsid, millised inimhulgad mööda Balkanit liiguvad – Saksamaa suunas. Need, kes seda näha tahtsid, olid ammugi taibanud, et ÜRO abiorganisatsioonidel ei olnud raha, millega Süüria kriisikollet ümbritsevaid põgenikelaagreid talutavalt ülal pidada. Laagrite toidunorme kärbiti 2014. aastal drastiliselt. Ja Merkeli kantsleriametis ei teatud sellest midagi? See oli täielik üllatus? See on kas vale või, mis veel hullem, omamoodi poliitilise unitõve sümptom.
Aga Alexander ei lasku etteheidete tegemisse, ta ei ole poleemik, keda huvitab „süüküsimus“, talle lähevad korda mehhanismid, mis viivad otsusteni või neid takistavad. Ta jääb oma eseme, võimu ja otsustusvõimetute otsustajate juurde.
Nii Angela Merkel kui ka Austria kantsler Werner Faymann (SPÖ) kuulutasid Ungarist saabunud migrantide läbilaskmise 4. septembril tagantjärele spontaanseks, humanitaarseil ajendeil tehtud otsuseks. Alexander näitab usutavalt, et see otsus polnud üldse selline, vaid arvab, et mõlemat valitsusjuhti „tõukas selle otsuseni Ungari valitsuse hoolikalt kavandatud ja ettevalmistatud tegevus“: kuna Faymann ei tahtnud Orbániga rääkida, saatis too põgenikud Ida-Ungarist bussidega Austria piirile, lasi neil seal väljuda ning teekonda jalgsi jätkata – näete, tegi Ungari peaminister süütut nägu, Austria tõi migrandid ise kohale. Baierisse lubati migrandid ilma, et Baieri peaministrilt oleks selle jaoks nõusolekut küsida vaevutud.
Selle otsustuskaosega kaasnes, et kümned tuhanded põgenikud jäid Baieri piiril registreerimata. Tänaseni pole teada, kes kõik Saksamaale saabusid.
Korraldus riigipiiri turvamiseks oli valmis – Merkel ei söandanud allkirja anda
Alexanderi uurimuse põhirõhk ei asetse aga tollel esmasel kontrollikaotusel, millega asjaosalised on nii toona kui praegugi võib-olla valmis leppima. Võtmeküsimus on: miks ei pandud riigipiiri kinni nädal hiljem? Sest ei saanud, nagu liidukantsler oktoobris 2015 Anne Willi jutusaates kinnitas, riigipiiri lihtsalt sulgeda? Või, nagu ta ütles hiljem, 28. veebruaril 2016: „Kui üks defineerib oma piiri, peab teine kannatama. See pole enam minu Euroopa“?
Ükskõik, kuidas võtta, too teine märkus on kurjakuulutav. Schengeni ala Euroopas sõltub sellest, et tema defineeritud välispiirid on ka kaitstud. Kui ei ole, peavad Schengeni riigid oma piire ise kaitsma. Nii nähakse seda igatahes kõigis Euroopa riikides peale Angela Merkeli Saksamaa. Tema esimene märkus, et riigipiire ei saa kinni panna, oli aga lihtsalt vale.
Piiri oleks saanud kindlustada. Politsei oleks sellega igatahes hakkama saanud. Laupäeval, 12. septembril 2015, oli riigipiiri sulgemiseks kõik valmis. Dieter Romann oli koostanud 30-leheküljelise operatiivkäsu. Kõik üksused olid tegevusvalmis ning ootasid käsku, 21 sajaliikmelist üksust oli juba bussidega Austria piirile toimetatud, kohal oli juba rasketehnika. Pühapäeval, 13. septembril, pidi riigipiir uuesti kinni pandama. Puudus vaid viimane korraldus poliitiliselt juhtkonnalt. Aga seda ei tahtnud keegi teha – ei (vastutav) siseminister Thomas de Maizière ega ka kantsler, kes oli de Maizière’ilt palunud garantiisid, mida too anda ei saanud: „Minister ei saanud lubada, et see otsus jääb hiljem kohtutes vett pidama. Ja ta ei saanud lubada, et ebapopulaarseid pilte ei teki“.
Nii jäi piiri kindlustamine ära ja asjad kulgesid omasoodu. Saksamaa uks jäi mitmeks piinarikkaks kuuks avatuks. Tänaseni on ebaselge, kes kõik Saksamaale tulid. Korrigeeritud statistika kohaselt tulvas 2015. aastal maale ligi 900 000 migranti, 2016. aastal veel 300 000. Kui kindlad need arvud on, pole selge.
Sakslaste kiituseks olgu öeldud, et paljude kodanike ja ühingute abivalmidus ning liidumaade ja omavalitsuste organiseerimistöö varjupaigataotlejate majutamisel oli ja on imetlusväärne. Kuid isegi sellel, mis läks hästi, oli oma halb külg: Saksamaa Migratsiooni- ja Pagulasameti (Bundesamt für Migration und Flüchtlinge, Bamf) äsja ametisse nimetatud juhataja Frank-Jürgen Weise pidas olulisemaks hoolitseda saabujate kohese lõimumise eest – ilmselt mõtlemata üldse selle peale, et enamik saabujaid ei saa elamisluba ning ülejäänud peavad kriisi lõppedes lahkuma.
Kuude kaupa pumbati abiorganisatsioonidesse tohutult raha – omamoodi konjunktuuri soodustav meede oli seegi. Aga oluliselt kulukama ja rohkem aega nõudva isikute kontrolli, seega julge olekuabinõude rakendamata jätmine maksab täna kibedasti kätte. Isegi seal, kus riik toimis, ei saanud ta hakkama.
Kui Austria välisminister Sebastian Kurz (ÖVP), kes saavutas Balkani marsruudi sulgemise 2016. aasta märtsikuus, poleks südikalt tegutsenud, oleks Saksamaa olukord kujunenud veelgi täbaramaks, mida Angela Merkel pole paraku tunnistanud. Seda, et Balkanimaad ja Austria panid Balkani-marsruudi kinni, on Merkel avalikkuses teravalt kritiseerinud, ehkki seeläbi jäi ära kriisi teravnemine ning Merkeli enda reitingu langemine veel madalamale. Selle asemel, et Schengeni ja ELi riikidega ise piire kaitsta ning seeläbi kontroll rändevoolude üle tagasi saada, eelistas Merkel kokkulepet Türgiga. Sellega on ta teinud ennast sõltuvaks Türgi presidendist Erdoğanist, kes töötab selle nimel, et saada despoodiks. Robin Alexander on neist protsessidest rääkiva peatüki pealkirjaks oma raamatus pannud „Alistumine“ ja kirjeldab selles, millisesse sõltuvusse on Angela Merkel sattunud seepärast, et ta liiga kaua kõhkles ning solvas Erdoğani, kui see oleks veel demokraatliku reformijana läbi läinud. Nüüd on ta Erdoğani pantvang.
„Merkel. Kriitiline pilk”. Koostaja Philip Plickert. Kirjastus Helios 2018
