Angela Merkeli kaks elu: miks ta püüab varjata Ida-Saksa minevikku?
Kui Angela Merkel sai poliitikuna tuntuks, korrutas meedia ikka ja jälle klišeed pastoritütrest, kes eitas Saksa Demokraatlikku Vabariiki. Mitte keegi SDV intelligentsist, ammugi mitte need, kes Angela Merkeli moodi vaimustusid suurest vennasrahvast idakaares, ei soovinud sotsialismi täielikult kaotada, kirjutab Ralf Georg Reuth raamatus „Merkel“.
Sõjajärgse Saksamaa ajaloos pole ühtegi kantslerit, kelle elust oleks teada nii vähe kui Angela Merkeli omast. Ajaloolased ning ajakirjanikud murravad seega pead selle üle, mis on kujundanud tema maailmapilti, küsivad, millised on tema poliitika maksiimid, ja mõnda tabab vastuseid otsides meeleheide. Merkel on „oskuse kõiki küsimusi vältida, mitte midagi ütelda, viinud säärase täiuseni, mida ei saavutanud isegi vana SED (Saksamaa Sotsialistlik Ühtsuspartei, Sozialistische Einheitspartei Deutschlands -toim) häälekandja Neues Deutschland,“ kirjutab ajakirjanik Matthias Krauß oma raamatus kantsler Merkelist ja jätkab, et kes tahab teada, mida Angela Merkel ise enda kohta avaldab, „jõuab kõigepealt lihtsa tulemuseni: parema meelega eimidagi“. Jacqueline Boysen arvab Merkeli eluloo lõpus peaaegu resigneerunult: „See poliitik on maski kandmise oskuse viinud täiuseni.“ Merkel ei lase kellelgi selle maski taha piiluda.
Aga miks? Kas Angela Merkel kardab, et see rikub tema kui poliitiliste veendumuste ja väärtustega kristlik-demokraatliku liidukantsleri usutavust? Kas ta kardab, et inimesed, kes uurivad tema esimest elu SDVs (Ida-Saksamaa, Saksa Demokraatlik Vabariik, Deutsche Demokratische Republik – toim) ja tema ümberkujunemist selle lõppfaasis, märkavad ennekõike üht: tema uskumatut paindlikkust ja võimet vanadest veendumustest loobuda ning uute karjääri- ja võimušansside nimel uusi veendumusi omaks võtta? Kas ta kardab paljastust, et tema poliitika pole muud kui külmalt kalkuleeritud mäng võimu nimel?
Angela Merkeli mask – et pildis püsida – on pastoritütre oma. Mõistagi kuuluvad selle juurde kristlik maailmapilt ning iseäranis Läänes elava pooldajaskonna arvates eitav suhtumine SED-riiki, kus praegune 1954. aastal sündinud liidukantsler elas oma esimesed 35 eluaastat. Seda arusaadavat klišeed täiendas Merkel pärast Saksamaade taasühinemist mõne käibefraasiga. CDU brošüürides ning ajakirjanik Hugo Müller-Voggile antud intervjuukogumikus seletas ta, et on alati olnud sotsialismi vastu – nii reaalse kui ka 1980. aastate lõpus üritatud demokraatliku sotsialismi vastu. SDV pole kunagi olnud tema riik; sisimas olevat ta seda „otsustavalt“ eitanud. Ja noorusest peale olevat ta soovinud riiklikku ühtsust ja sotsiaalset turumajandust. Midagi muud CDU esimehelt ei oodatagi.
Pioneerisärgiga pastoritütar
Aga juba pilk Angela Merkeli tähtsaimale eeskujule, tema isale, näitab, kui vähe peavad paika tema sõnad iseenda kohta. Evangeelne pastor Horst Kasner, kes 1954. aastal kesk külma sõda ning veidi pärast 1953. aasta juuni rahvaülestõusu, kui sajad tuhanded SDV kodanikud läände põgenesid, kolis Hamburgist SDVsse, täpsemini Kirde-Saksamaal Uckermarkis asuvasse Templinisse, kuulus nimelt nende vasakpoolselt meelestatud protestantide sekka, kes pidasid sotsialismi inimsõbralikumaks sotsiaalpoliitiliseks kuvandiks. 1960. aastate alguses Templini teoloogilist seminari juhtima asunud ja kirikus punaseks pastoriks või punaseks Kasneriks kutsutud Kasner tegi SED režiimiga tihedat koostööd. 1960. aastail pidas SDV riikliku julgeoleku ministeerium Kasnerit SED kirikupoliitika tegevusplaanide teostamise kindlaks tugisambaks. Need plaanid nägid ette SDV evangeelsete kirikute eraldamise ülesaksamaalisest EKDst ning tema muutmise riigi tööriistaks loosungiga „kirik sotsialismis“.
Pole teada, et Angela Kasneril oleks oma vanematega olnud poliitilisi lahkarvamusi. Isa poliitilisele hoiakule vastavalt ei suhtunud tütar algusest peale SED riiki sugugi eitavalt. Eeskujulik õpilane ühines noorpioneeridega ning seejärel SED noorteorganisatsiooniga FDJ. Pastoritütar FDJ sinises särgis oli toona pigem erand ja see, et too pastoritütar tegi tolles noorsooühingus veel ka õhinal kaasa ning täitis juhtivaid ülesandeid, isegi suur erand. Pole niisiis ime, et Angela Kasneril lubati astuda keskkooli kõrgemasse, kaheaastasse järku, mis valmistas ette kõrgkooli astumiseks, ja sai koha ülikoolis loodusteaduste õppimiseks, mida ka ta isa oli soovitanud. Süsteemi kriitiliselt suhtuvate pastorite, näiteks Joachim Gaucki lapsi ülikooli ei lubatud.
Angela Merkel, nagu teda pärast abiellumist 1977. aastal kutsuti, oli Leipzigi Karl Marxi Ülikoolis füüsikalist keemiat õppides samuti aktiivne parteiorganisatsioonides. Eduka õppetöö kõrval tegi riigitruu ühiskondlik tegevus Angela Merkelile võimalikuks doktorikraadi saavutamise Berliin-Adlershofis SDV Teaduste Akadeemia füüsikalise keemia keskinstituudis, kus ta asus jälle täitma FDJ juhtimisülesandeid. Merkel oli agitatsiooni- ja propagandasekretär FDJ-grupis, mida akadeemia SED kreisidelegaatide konverents nimetas eeskujulikuks. Selles grupis vastutas Merkel nn õppeaasta eest, mille vältel tuli FDJ ajalehe Junge Welt sõnul „omandada põhjalikud marksistlik-leninistlikud teadmised, et uute, soliidsete argumentidega pidada igapäevast poliitilist arutelu“. Nii grupis kui ka Ida-Saksa ametiühingute liidu juhatuses, kus Angela Merkel samuti tegev oli, oli 1980. aastate alguses põhiteemaks võitlus nii Poola sõltumatu ametiühingu Solidaarsus kui ka NATO relvade SLVsse paigutamise vastu.
Asjaolu, et Angela Merkel oli üles kasvanud pastoriperes, ei jäänud läbinisti ratsionaalseks peetava füüsiku puhul enam kellelegi silma. Tema ühiskonnapoliitiline mõtlemine oli sotsialistlik. Ja SDV intelligentsi seisukohalt oli sotsialism igatahes kapitalismist parem. Sellegipoolest vajas see sotsialism nende meelest pidevat uuendamist. See teema tõusis 1980. aastatel järjest enam päevakorda, kuna riiklik bürokraatia ja plaanimajandus ähvardas teaduse ja tehnika arengu SDVs täielikult halvata. Lääs oli Idast juba niigi ammu ette rebinud. Tehnilisest mahajäämusest ja reformide vajalikkusest polnud keegi teadlikum kui Teaduste Akadeemia füüsik ning tema uus elukaaslane Joachim Sauer, keda SED usaldas sedavõrd, et lubas naisel 1986. ja 1989. aastal, mõnda aega enne Berliini müüri langemist, SLVsse sõita ning mehel seal lausa kuus kuud teadustööd teha.
Vastavalt suur oli nende ja üldse SDV teadlaskonna vaimustus, kui 1980. aastate teisel poolel, NLKP uue peasekretäri Mihhail Gorbatšovi ajal, näisid sotsialismileeris glasnosti ja perestroika loosungite all algavat reformid. „Nõukogude Liidult õppimine tähendab võitma õppimist,“ kõlas uueks saanud vana lööklause. Tundub, et Angela Merkelile oli see lause iseäranis südamelähedane. Ka seeläbi oli ta hea tütar oma isale Horst Kasnerile, kes pidas Nõukogude Liidust, hitlerlikust fašismist vabastajate riigist, ülimalt lugu ning sai venelastega eriti hästi läbi.
Vene keelt oli Angela Merkel koolis suure õhinaga õppinud. Enda sõnul armastas ta vene keelt, kuna see oli nii tundeküllane. Tänagi meenutavad tema õpetajad vaimustusega koolitüdruku entusiasmi, mis aitas tal võita SDV vene keele olümpiaadi. Ja auhinnaks oli 1970. aastal sõprusrongiga sõit Nõukogude pealinna Moskvasse. Sellest sündmusest sai alguse Merkeli eriline suhe riigiga, kus ta käib tihti. Seda märkavad ka kantsleriameti külastajad: seisab ju Merkeli töötoas kirjutuslaual Saksamaalt pärit tsaarinna Katariina Suure portree, kes laiendas Venemaa võimusfääri nii, nagu ei ükski valitseja enne teda.
Julge reformisotsialist läheb poliitikasse
Mitte keegi SDV intelligentsist, ammugi mitte need, kes Angela Merkeli moodi vaimustusid suurest vennasrahvast idakaares, ei soovinud sotsialismi täielikult kaotada. Pigem taheti sotsialismi uuendada, seda tõhusamaks ja inimsõbralikumaks muuta. Jutt oli „tööliste ja talupoegade riigi“ SDV glasnostist ja perestroikast. Usuti, et kolmandat, demokraatliku sotsialismi teed minnes saab Läänt võita. Septembris 1989 asus Angela Merkel tegudele. Ta võttis ühendust Demokraatliku Algusega (Demokratischer Aufbruch, DA) – tolle alles kujuneva reformiparteiga, mis sarnaselt teiste uute rühmitusega oli end just demokraatliku sotsialismi edendamisele pühendanud. „Kui me SDVd reformime, siis mitte SLV eeskujul,“ kuulutas Angela Merkel septembris 1989 täiesti enesekindlalt kirikumeestele SLVst, kes külastasid Templinis tema isa, kes olles pettunud SED raugastunud juhtkonna ning riigi- ja parteijuhi Erich Honeckeri reformitõrksuses, oli saanud üheks kõige entusiastlikumaks gorbatšoviliku reformipoliitika pooldajaks.
Angela Merkeli päritolu, ühiskondlik tegevus ning kiindumus Gorbatšovi-aegsesse Nõukogude Liitu, kes toetas SDV reformiliikumist alguses varjatult ning hiljem avalikult, meeldisid kahele mehele, kes soosisid tollel pöördelisel ajajärgul tema uut poliitilist karjääri. Üks neist oli advokaat, sinodiliige ning DA esimees Wolfgang Schnur. Ta määras Merkeli jaanuaris 1990 DA pressiesindajaks. Teine oli blokipartei CDU uus esimees Lothar de Maizière, samuti advokaat ja kirikutegelane. Selle isa Clemens de Maizière, Saksamaa praeguse siseministri onu, oli Horst Kasneri hea tuttav. Nad olid juba 1960. aastail sinodiliikmeina üheskoos võidelnud SED kirikupoliitika eest. Kui Lothar de Maizière 1990. aasta märtsis SDV peaministriks valiti, määras ta Angela Merkeli valitsuse pressiesindaja asetäitjaks. Kui noor Merkel oli pärast DA hävitavat valimiskaotust ühinenud CDUga, soovitas Lothar de Maizière teda Lääne-Saksa liidukantslerile.
Et nii Wolfgang Schnur kui ka Lothar de Maizière, keda Angela Merkel praegugi lähedaseks peab, olid Stasi pikaajalised mitteametlikud kaastöötajad, oli omane SED-le kui riigile, mis oli paljud kirikuasutused ja -tegelased oma tööriistadeks teinud. Angela Merkeli rolli puhul üleminekuajal on olulisem, et nii Schnur kui ka Lothar de Maizière kuulusid nüüd reformikommunistide hulka ning täitsid juhtnööre, nagu kinnitavad Stasi dokumendid. Vahetult enne oma surma 2015. aastal jutustas Schnur nende ridade autorile, kuidas ta oli saanud ülesande asuda parteijuhiks. Ka nemad tegutsesid üleminekuaja vaimus, mille olid algatanud riigiorganid, enne kui sündmused muutusid ühtsust ihaldava rahva tahtel eriti pärast Berliini müüri langemist 9. novembril 1989 ohjamatuks ja ülevaltpoolt plaanitud ümberkorraldamine muutus rahumeelseks revolutsiooniks altpoolt.
Kahtlemata valmistas mitte ainult Angela Merkelile elu ühe valulisema kogemuse see, et 1989. aasta sügisel alanud rahumeelse revolutsiooni tuules ei olnud peaaegu kõik enam sellest, mis seni oli õige olnud, enam üldse õige. Kõik, mida nii tema kui ka paljud teised reformisotsialistid intelligentsi ridadest esindasid ning mille nimel nad töötasid, oli ühtäkki mitte ainult iganenud, vaid täiesti pea peale pööratud: „demokraatliku sotsialismi“ asemel oli nüüd suund kapitalismile, kahe Saksamaa asemel pooldati nende ühendamist, Vastastikuse Majandusabi Nõukogust ja Varssavi paktist taheti astuda Euroopa Liitu ja NATOsse. Tänavatele tulvanud rahvamasside poolt kõrvalepühitud reformikommunistid lahkusid ridamisi poliitikast – nad ei tahtnud ju kaasa lüüa arengus, mida nad polnud kunagi soovinud. Nad jäid endale ja oma veendumustele truuks. Üks neist oli ka Angela Merkeli isa. Ta ei tahtnud liberaalset ja demokraatlikku, ühendatud Saksamaad SLV eeskujul. Veel aastaid pärast pööret ei varjanud see Moskvale orienteerunud kirikumees oma sügavat vastumeelsust tolle Saksamaa suhtes, ehkki tema tütar tegi sealsamas enneolematut karjääri.
„Merkel. Kriitiline pilk“, koostanud Philip Plickert. Kirjastus Helios 2018
