Kuidas tunda ära kerget, mõõdukat või rasket depressiooni?
Depressioon, ärevushäired, stress ja läbipõlemine on laialt levimas kogu maailmas. Kuidas depressiooni ära tunda, mida selle keerulise seisundi puhul ette võtta ja kuidas sellest vabaneda? Nendele küsimusetele vastab Brandon Bays raamatus "Valgus tunneli lõpus".
Depressiooni mõiste hõlmab endas tervet hulka erinevaid kogemusi ja sageli jääb selle tähendus ebaselgeks. Et paremini aru saada, mida depressioon endast kujutab, kirjeldan sellega seonduvaid sümptomeid.
Nende abil on teil võimalik paremini mõista, mida hetkel kogete või mida olete kogenud minevikus või mida kogevad inimesed teie ümber. Palun ärge arvake, et see nimekiri on lõplik, ja mingil juhul pole selle eesmärgiks depressiooni kliiniline diagnoosimine. Alustame kergest depressioonist. Millised seisundid seda siis iseloomustavad?
Kergekujulise depressiooni sümptomid
Kerge või nõrga depressiooni korral võime tunda rahutust ja üldist rahulolematust oma olukorraga. Tunneme, et miski meie elus on tasakaalust väljas või vajab muutmist, kuigi me isegi ei oska täpselt öelda, milles asi. Tunneme kurbust või masendust; tajume end teistest inimestest või elust eraldatuna, elutuna, jõuetuna, loiuna ja väsinuna. Meie eesmärgid ja püüdlused pole enam jõulised või on muutunud ebamääraseks, ja meie oskus haarata kontroll enda kätte, et seda olukorda muuta, libiseb käest. Muutume passiivsemaks ja negatiivsemaks, isegi küünilisemaks elu ja selle võimaluste suhtes. Selles staadiumis võib esineda ka ebaselget ärevust, üldist närvilisust või veidi halba enesetunnet. Võime muutuda letargiliseks ja hakata rohkem magama, või siis vatupidi – tekivad raskused uinumisega ja lamame ärkvel, paanitsedes ja muretsedes. Võime hakata rohkem sööma ja kaalus juurde võtma, istudes aina televiisori ees või mängides videomänge, selle asemel et õue jalutama või siis trenni minna. Mõnikord võib tekkida tunne, et ei hooli enam millestki või et asjad pole enam õigesti, et midagi on lahti nii minu endaga kui kogu eluga. Need kergekujulise depressiooni sümptomid võivad tulla ja minna. Need võivad korraga kesta kas päevi või nädalaid; aga samas ka aastaid või isegi kümneid aastaid. Aga need võivad ka päris ära kaduda – enamasti kaovad need siis, kui toimuvad positiivsed muutused kas suhetes, kodus, tööelus või rahaasjades. Selle astme depressioonist suudame me end kergemini välja aidata kui teistest keerukamatest seisunditest. Kuigi enamiku inimeste puhul on üsnagi tõenäoline, et need sümptomid annavad endast varem või hiljem taaskord märku nagu vanad tüütud ja piinlikkust tekitavad sõbrad. Aga see pole vältimatu, et selline seisund halveneb – see võib jääda samalaadsele tasandile, nii et sümptomid muutuvad halvematel hetkedel lihtsalt akuutsemaks.
Mõõduka depressiooni sümptomid
Rahulolematus ja rahutus muutuvad sügavaks kurbuseks, tühjusetundeks ja kaotusevaluks, tunneme end eksinuna. Elu võib hakata tunduma mõttetuna ja meil puuduvad igasugused eesmärgid. Eraldume sotsiaalses mõttes, väldime sõpru ja kössitame kodus. Meie seksuaalsed soovid kahanevad ja võime hakata lähedust vältima. Arenema võib hakta ohvrimeelsus ja tekib tunne, et oleme hüpiknukud küünilise elu käes, kes meid nööridest sikutab. Mõõduka depressiooni korral tunneme, nagu vajuks masendus meile justkui tekina peale; nagu kaitseksime end elu poolt põhjustatud valu eest, kattes end paksu ja umbse energeetilise kaitsekihiga. Oleme tuimad ja justkui rohtude mõju all, miski ei ulatu enam meieni, miski ei puuduta meid enam, kuna oleme end metafoorses mõttes justkui ravimeid täis toppinud. Võib juhtuda, et hakkamegi end sõna otseses mõttes ise ravima, sööme lohutustoitusid, tarvitame alkoholi või kasutame lõõgastumiseks narkootikume, et seda ebamugavustunnet leevendada. Enne pelgalt taustal olnud ärevus ja närvilisus võivad hakata pead tõstma, väljendudes arututes, mõttetutes ja korduvates tegevustes, mille eesmärgiks on tõmmata tähelepanu kõrvale sellelt, kuidas me end tegelikult emotsionaalselt tunneme.
Kui selline seisund süveneb, võib tekkida tunne, et oleme justnagu lõksus; abitu ja rõhutud olek võimendub veelgi. Keskendume nüüd intensiivselt oma sisevõitlusele näiliselt lahendamatute probleemidega. Kui olukord läheb veelgi halvemaks, võib meie enesetaju veelgi häiruda, tekitades depressioonile omase „kurikuulsa“ hoiaku probleemide suhtes: kõik probleemid hakkavad näima meile isiklikud, kõikehõlmavad ja kestvad. Sellele seisundile järgneb juba peagi sügav jõuetuse ja lootusetuse tajumine. Selles staadiumis hakkab meie keha juba tõsiselt kannatama: füüsilise energia tase langeb järsult, väsimus võtab jõuliselt võimust ja seni peidus olnud ebakindlus ning hirmud hakkavad aina selgemalt esile tulema. Keha immuunsüsteem hakkab väsima, sagedamini jäädakse külmetus- ja nakkushaigustesse, kuni selleni välja, et pidevalt on mingit sorti haigus kallal. Sümptomite ägenedes on aina raskem end uuesti kokku võtta ja positiivsemalt mõtlema hakata. Vaatamata sellele, et inimesed, kes meist hoolivad, soovitavad meil aktiivsemalt tegeleda oma huvialadega või leida uusi tegevusi, millele keskenduda, on aina keerulisem leida efektiivseid ja kestvaid abinõusid stressi leevendamiseks. Mõõduka depressiooni intensiivsus võib kõikuda – kuigi oma kogemuste põhjal saan öelda, et kui juba olete kord sellele allunud, siis harva kaob see ära päris iseenesest. Meie igapäevased kogemused võivad emotsionaalse kvaliteedi poolest märkimisväärselt varieeruda, aga kui juba olete seda allakäiguspiraali pidi laskunud sellele valutasemele, siis mingil määral jääb see alatiseks taustale kummitama. See jääb meid varitsema, jälitades meid märkamatult, et meid taas ootamatult rünnata.
Raskekujulise depressiooni sümptomid
Kordan veelkord, et alati ei pruugi asjad halvemaks minna. Aga kui lähevad, siis raskekujulise depressiooni poole liikudes muutub elu veelgi vaevalisemaks. Teile võib näida, nagu tiritaks teid järelejätmatult süngesse pimedusesse. Eksistentsil puudub igasugune mõte, kõikjal on tühjus. Oleksite nagu keeristormis, kust väljapääs puudub, või nagu pimedas tunnelis, mille lõpus pole valgust. Olete segaduses, ei oma enam kontakti ümbritsevaga või parasjagu valitseva olukorraga; miski ei jõua teie teadvusesse. Teisalt võite aga hakata meeletu tempoga rutiinseid tegevusi tegema nagu orav rattas, kuna püüate iga hinna eest vältida reaalsusega silmitsi seismist ja enda valulisi emotsioone. Ja mida rohkem me enesesse sulgume, seda domineerivamaks ja kõikehõlmavamaks muutub lootusetusetunne. Meie füüsiline tervis võib kiiresti halvenema hakata, kui me ei söö ega hoolitse oma põhivajaduste eest. Võime hakata end karistama või vigastama. Meie keha lakkab tasapisi funktsioneerimast ja biokeemia saab tõsiselt häiritud. Füüsilised vaevused tugevnevad; vaimsed võimed langevad ja muutume töövõimetuks. Kõige suuremas madalseisus võime mõelda ja plaanida enesetappu; halvimal juhul see õnnestub ja võtamegi endalt elu. Oeh! Kuigi neid mustreid on ausalt ja sügavuti uurida väga valus (kõiki neid asju, loomulikult välja arvatud enesetapp, olen ma ise minevikus kogenud), arvan ma, et on oluline tunnistada, et termin „depressioon“ hõlmab endas tervet hulka erinevaid seisundeid, alates vaevumärgatavast masendusest kuni valulise ja ahastust tekitava pimeduse ning piinava ja eluohtliku äärmusliku lootusetuseni.
Selle meetodi abil, mida ma siin raamatus kirjeldan, on pikaajalise praktiseerimise järel saadud häid tulemusi just kergekujulise depressiooni puhul. See pole üldse mõeldud neile, kes kannatavad raskekujulise depressiooni tõttu tekkinud füüsiliste ja/või vaimsete häirete käes. Kui kahtlustate või saite loetu põhjal aru, et kannatate raskekujulise depressiooni käes, siis otsige meditsiinilist abi ja laske endale diagnoos panna ning järgige nõuandeid, mida teile antakse. Ja siis, kui teie seisund on stabiliseerunud, võite uuesti selle raamatu kätte võtta ning proovida läbi teha neid harjutusi ja ülesandeid. Seega, kui ma kasutan edaspidi tekstis sõna „depressioon“, siis pean ma silmas eelkõige kergekujulist ja mõõdukat depressiooni, vastavalt eelpool olevatele kirjeldustele
Brandon Bays "Valgus tunneli lõpus. Vabanemine stressi, läbipõlemise ja depressiooni tõelistest põhjustest". Kirjastus Pilgrim 2018
