Kui naisel ja mehel oleks taas aega teineteisele, aga koosolemise oskus on ära kadunud
Kooselus tekib ikka teineteises pettumist, aga sageli ei räägi partnerid oma tunnetest. Kuidas hoida armastust alles? Kärt Kase jagab raamatus „Kuidas hoida armastust?“ oma pereterapeudi töö kogemusi igapäevaelus ettetulevate raskuste ületamiseks. Lugeja saab piiluda ka terapeuditöö telgitagustesse.
Vastuvõtule tulevad Indrek (40) ja Merje (37), kes on koos olnud 11 aastat. Indrek tegeleb IT-ga ja tema hobiks on vanatehnika, Merje on raamatupidaja, kel hobiks rahvatants.
Nad on abielus olnud kümme aastat ning neil on üheksa-aastane poeg, kellele meeldib isaga koos vanu autosid putitada. Kuna tundub, et aktiivne pool on pigem Merje, siis uurin esiti Indrekult, mis on tema jaoks suhteprobleem. Ta vastab, et Merje pahandab temaga, et ta on pidevalt kas tööl või garaažis.
Seda tuleb tihti ette, et teatakse, millised on teise etteheited, aga raskem on sõnastada, mis ennast suhtes kurvastab. Lõpuks tunnistab Indrek, et naise näägutamine on tüütu. Merje räägib sütitatult, kuidas tal on tunne, et ta on mehe jaoks tühi koht või lihtsalt perenaine, kes kõik ette-taha ära teeb, et siis on mehel mugav oma asju teha.
Kui Merje teeb vahel vihje, et võiks välja sööma minna, siis Indrek ei võta sellest kinni. Uurin, kas Merje jaoks on pere ja mehe eest hoolitsemine armastuse ja hoolimise väljendus. Ta hakkab nutma ning kurdab läbi pisarate, et miks ta siis seda kõike teeb – ikka selleks, et olla hea naine ja ema. Ta kinnitab, et ta saab hästi hakkama, aga lihtsalt tunneb ennast üksikuna. Küsin, mida ta siis teeb, kui end üksikuna tunneb. Nutab.
„Kas siis mees lohutab?“
„Ei, talle ei meeldi, kui ma nutan.“
„Nii et nutmine ei vähenda üksindustunnet?“
„Ei.“
Uurin Indrekult, kuidas Merje emotsioonid talle mõjuvad?
Mehe sõnul saab ta aru, et Merjel on mure, aga ta ei oska seda lahendada, sest ei tea, mida naine tahab. Ta on proovinud lohutada, aga selle peale läheb nutt valjemaks. Ta on küsinud naiselt, mida too soovib, mille peale naine on nuuksunud: „Sa tead väga hästi!“
Kuna Indreku jaoks on see situatsioon kokkuvõttes väga ebamugav, siis ta läheb parem mootorit lahti võtma – seda tehes tunneb ta ennast kindlana. Peegeldan paarile, et Merje saab nutma hakates vähem seda, mida igatseb, ning mees tahab teha neid asju, milles saab kindel olla, et need sobivad. Nad noogutavad.
Indrek väidab, et ta ei tea, kuidas Merjele rõõmu valmistada, ja Merje, et ta on sellest mehega rääkinud. Räägime siis korra veel, et oleks selge.
Merje seletab: tema jaoks on loomulik, et kui sa kedagi armastad, siis sa näitad seda välja: teed süüa, triigid särke, kallistad jne. Tõsi, Indrek pole kunagi olnud väga romantiline, aga viimasel ajal tundub, et ta lausa väldib naist. Äkki ta pelgab, et siis tekib kergelt olukord, kus Merje hakkab jälle nutma või näägutama, miks Indrek nii palju ära on. Võib-olla.
Räägime natuke pere arengufaasidest. Arutame seda, et pere fookus on aastaid olnud lapse kasvatamisel ja kõigel, mis sellega seondub, ning samuti tööl, et teenida piisavalt ja lubada lapsele võimalikult palju. Nüüd on poeg juba suur ja teeb oma asju, nii et vanematel oleks taas aega teineteisele, aga vahepeal on see koosolemise oskus justkui ära kadunud. Arusaadav. Palun Merjel rääkida mina-sõnumina Indrekule sellest, millest tema puudust tunneb, ja juhendan teda natuke sõnastamises.
„Ma nii igatsen seda sooja tunnet, mis minus tekib, kui sa koju tulles mind kallistad; kui sa õhtul enne magamaminekut mulle käe ümber paned; kui sa telekat vaadates mind kaissu võtad. Ma oleksin nii rõõmus, kui saaksin vahel sinult lilli või sa mind õhtust sööma kutsuksid.“
Vaatan Indreku poole – ta kuulab tähelepanelikult ja natuke kohmetunult. „Kas on võõras sellist juttu kuulata?“ küsin. Indrek tunnistab, et Merje ei räägi temaga kunagi nii. Teen spontaanselt Indrekule ettepaneku, et ta annaks nüüd kohe Merjele ühe ujutletava kingituse – ta saab ise välja mõelda ja öelda, mis see on. Indrek ei oska originaalne olla, aga lohutan teda, et ei peagi – võib ka lilli kinkida. Ta hingab sügavalt sisse, pöördub naise poole käsi ees ja ütleb: „Merje, ma kingin sulle kimbu tulpe. Palun!“ Merje tänab täiesti siiralt, võtab need vastu ja langeb mehele kaela teda kõvasti kallistades. Indrek kogub end hetke, vaatab nõu küsivalt minu poole, ma julgustan teda oma pilguga ja hetke pärast kallistab ta vastu. Nad unustavad justkui korraks, et ma seal olen… Mulle sobib.
Indrek hakkab Merjele rääkima, et ta hea meelega rõõmustaks naist, aga on hetki, mil ta on segaduses ja ei tea, mida naine temalt ootab. Ta ei julge ka küsida, sest siis võib ta nina peale saada: kuidas ta seda pärast kõiki neid ühiseluaastaid ikka veel ei tea. Ta ei julge midagi valesti teha, sest ei taha naist pahandada, ja nii ongi kergem mitte midagi teha. Kuna tööl on pidevalt probleeme, mis koju kaasa tulevad, siis vahel läheb aur sinna – asi ei ole alati isiklik ja naisega seotud. Merje on Indreku jutu peale siiralt üllatunud, sest ta oli üsna kindel, et mehel on temast ükskõik. Küll aga tahab ta meest uskuda.
Kui inimestel on probleem, siis varjutab see tihti kogu ülejäänud elu, ka toredaid hetki. Selleks et mustvalget pilti natuke värvilisemaks maalida, uurin, mida Indrek on teinud, et oma hoolivust välja näidata. Merjel tuleb meelde, et ükskord kutsus mees teda kinno romantilist komöödiat vaatama, mis tõenäoliselt ei olnud tema enda esimene eelistus. „See on väga hea näide,“ kiidan teda. Veel tuleb talle meelde, et iga õhtu õhutab Indrek korralikult nende magamistuba, sest teab, et naisele meeldib värske õhk toas. Suurepärane! Annan neile koduseks ülesandeks jälgida oma tavaelu ning kirja panna, mis on need hoolivust väljendavad tegevused, mida nad tahaksid jätkata.
Päevikukatked
Indrek
Käisime siis nõustamas ära. Kuna meil soovitati oma mõtteid kirja panna, siis teen seda. Ma ei osanud enne nii mõelda, et Merje teeb mulle seda sööki, mis mulle meeldib, sellepärast, et ta mind armastab. Ma enne üldse sellistele asjadele ei mõelnud. Oma särkide triikimist pidasin loomulikuks, et nii käibki. Mind ajas natuke naerma see, et pidin kujutletava lillekimbu kinkima, aga see oli suur üllatus, et Merje seda päriselt võttis. Ei oleks osanud arvata, et lilled talle nii olulised on. Püüan meeles hoida, et teda rohkem kaissu võtta ja kallistada.
Merje
Nõustamine pani mind nii mõnegi asja üle mõtlema. Ma tean, et Indrekul on töömuresid rohkem kui küll, aga ma ei osanud arvata, et vahel on ta ka sellepärast eemalolev ja mind üldse tähele ei pane. Oskasin mõelda ainult üht: ta ei taha minuga koos olla. Huvitav, millest see tuleb? Pean järgmisel korral vist terapeudilt küsima. Mul oli raske paluda ta käest kallistust ja sööma viimist – kuidagi alandav oli seda teha. Samas üllatusin ise oma reaktsiooni peale, mida nähtamatu tulbikimp minus tekitas – tundus, et ma olin seda nii kaua oodanud ja lõpuks olin jõudnud ära oodata: ometi jõudis see Indrekule kohale. Ok, tunnistan, et ma sellisel viisil enne ei rääkinud, mida temalt ootan – võib-olla see siis muutis midagi. Olen tähele pannud, et Indrek puudutab mind rohkem, just magamistoast väljas. Ma ei tea, kui kergelt see tal tuleb, aga mulle meeldib see. Seda ma temalt ei oota, et ta mulle väikseid märkmeid padjale hakkab jätma või sõnumeid sisuga, et olen kallis, aga kuulsin, kuidas ta poisiga rääkis, et kas on ok, et ta on ülehomme õhtul kaks tundi üksi kodus, kui me väljas söömas käime.
Teraapia
Kaks nädalat on möödunud ja ma kohtun Merje ning Indrekuga taas. Näen, et nad istuvad teineteisele lähemale, aga Merje on pahura olemisega. Uurin, kuidas neil on vahepeal oma probleemi valguses läinud, ja Merje tunnistab, et Indrek musitab ja kallistab teda rohkem, aga ta on solvunud, et kui ta kõike seda tegelikult suudab teha, siis miks ta alles nüüd seda teeb. Miks ei toimunud midagi siis, kui tema palus?
Oleme jõudnud selleni, mida ma kutsun naiste lõksuks, kuna minu kogemuse järgi esineb seda peamiselt naistel. Nad teavad, mis neile meeldib (või ei meeldi), aga kui mees hakkabki siis nii käituma, ei võta nad seda vastu või tühistavad selle, sest mehele pidi seda ette ütlema ja „see pole ikka see“. Lõks on see sellepärast, et mõlemat pidi on halb: kui mees ei käitu nii ja kui ta käitub nii.
Küsin Merjelt, kas ta arvab, et soovis kogu aeg vale asja; et tegelikult ta ei vaja mehelt hoolivuse väljendusi. Ta raputab energiliselt pead: ei, mitte seda. „Mis peaks muutuma, et sa lubaksid endale seda hoolivust siiski välja näidata, ükskõik kust see alguse on saanud? Tunned sa, et oled seda väärt?“ Pisarad tulevad silmanurka – tundub, et väärtusejutt läks hinge. Merje mainib, et tegelikult käis Indrek kunagi üldse tema sõbrannaga, kes oli kena ja huvitav vestluskaaslane, ja Merje on alati arvanud, et mees võib-olla natuke kahetseb seda, et sattus lõpuks ikkagi temaga kokku.
Ta pole kunagi julgenud Indrekult küsida, miks mees just tema naiseks võttis, mitte tema sõbranna – otsekui kartes, et siis saab mees oma veast aru ning otsustab ümber.
Annan Indrekule võimaluse lugu omalt poolt vaadatuna esitada. Ta tõdeb, et Teele oli tõesti ilus tüdruk, aga tema n-ö viga oli see, et ta oli üliemotsionaalne: kees üle ja siis langes masendusse, vabandas ja jälle süüdistas. Indrek ei pidanud selliste emotsioonide keerises vastu. Mingil peol sattus ta Merjega rääkima ja mõtles, et kui tore, rahulik ja tasakaalukas ta võrreldes Teelega on, ning ta silmad otsekui avanesid – „seda naist sooviksin enda kõrvale“.
Merje täiendas taas silmad kalkvel, et tema on ka emotsionaalne, aga mitte niivõrd kui sõbranna. Küsin Merjelt, kuidas ta tajub, kas Indreku silme läbi nähtaval Merjel ja tema enda silme läbi vaadataval Merjel on vahe sees. Merje mõtleb ja vastab siis, et ta vist on enda suhtes kriitilisem ja ka nõudlikum. Indrek naeratab talle ja mul on tunne, et ta mõtleb: hea, et Merje sellest nüüd ise aru sai.
Tuleme tagasi kodutöö juurde: kas nad on avastanud midagi, mida teine teeb ja mis meeldib sedavõrd, et see võiks jätkuda. Indrekule meeldib, kui Merje tal juukseid sasib – ta teeb seda mõnikord Merjele ka, aga too tõmbab pea eemale. Tõsi, vahel arvame, et teisele meeldib sama mis meile, aga see ei pruugi nii olla. Indrekule meeldib, et kui nad kuskil seltskonnas on, siis Merje hoiab tema kõrvale, nii et nad puutuvad kokku. Merjele meeldib sama. Lisaks on mõlemale armas, kui Merje teeb köögis süüa ja mees tuleb selja tagant, kallistab teda ja annab kaelale musi.
„Kuidas see teie suhet on muutnud ja võib muuta, kui te sellisel moel oma hoolivust väljendate?“ Merje usub, et nii tunneb ta end suhtes turvalisemalt; et ta ikka meeldib Indrekule ja ehk ei muutuks kohe ärevaks, kui mees tahab vahepeal vanatehnikaga tegeleda. Indrek arvab samuti, et kui ta võtab vaevaks ja teeb asju, mis tegelikult talle endale ka meeldivad, siis Merje naeratab rohkem, viskab nalja ja pingeid on vähem. Merje meelest võiks juhtuda, et ta toob vahel isegi söögi Indrekule garaaži, et ta ei peaks nokitsemist pikalt katkestama. Olen uhke, et väga lühikese ajaga on toimunud muutused selles suunas, nagu paar soovib. Nad tahavad edasi ise minna ja kinnitavad, et tulevad taas minu juurde, kui tunnevad vajadust. Olen plaaniga nõus ja soovin neile edu.
Päevikukatked
Merje
Mul on nii tore mees! Piinlik on, et enne ta kallal niimoodi jaurasin, tegelikult olin ise ebakindel. Ta on minuga ikka nii kannatlik – kohe medalit väärt. Huvitav, et mul see Teele lugu meelde tuli – poleks arvanud, et see mind siiani mõjutab. Mul jäi pähe kumisema see, et näen ennast negatiivsemalt kui Indrek – oih, äkki see, mis just kirjutasin, on ka selle väljendus… ma mõtlen see, et minuga on nii raske koos elada. Pean mingi enesesisenduslause välja mõtlema, mis mind edaspidi korrale kutsuks.
Indrek
Ma ei kujutanud absoluutselt ette, mis asi see teraapia on, ja tegelikult me ju väga midagi revolutsioonilist sealt ka teada ei saanud. Olen nõus: minu õppetunniks on see, et näita hoolivust välja, isegi kui arvad, et see paistab niikuinii välja. Merjele mõjus see hästi – tundub, nagu ta oleks mingist koormast vabanenud. Tore on teda sellisena näha!
Kärt Kase „Kuidas hoida armastust?“, kirjastus Pilgrim 2018
(Kirjanduskonkursi "BESTSELLER 2017" I koht aimekirjanduse kategoorias.)
