Kevini lugu: depressioon algas teravalt eristuvast sündmusest lapsepõlves
„Enese teadmata olin klammerdunud füüsiliselt selle lahendamata trauma külge, kuna see ei saanud tookord elutervel moel emotsionaalset lõpplahendust ja mu keha talletas selle niinimetatud rakumällu, nii et selle sündmuse mõju jäi mind kummitama mitmekümneks aastaks.“ Niimoodi kirjeldab Kevin Billett depressiooni analüüsivas raamatus „Valgus tunneli lõpus“ oma depressiooni algust.
Arvasin, et mu depressioon on jõudnud haripunkti; et enam halvemaks, vaevalisemaks minna ei saa. Raske kaotus, äri ebaõnnestumine, töökaotus, abielu lagunemine, eelseisev lahutus ja kodust ilmajäämine – kõige selle kombinatsioon oli ületanud mu tavapärase depressioonitsükliga toimetuleku mehhanismi ja tundus, nagu imeks pimedus mind oma keerisesse.
Mulle välja kirjutatud antidepressantide kokteil halvendas esialgu olukorda veelgi. Mind hoiatati nende kõrvalmõjude eest, kuid mul polnud aimugi, kui hullud need võivad olla.
Kui olin rohtusid võtma hakanud, siis esimese kahe kuu jooksul tundus, nagu oleksin lahti löönud Pandora laeka, kõik hädad sellest kaootiliselt valla lasknud ja ise sinna sisse roninud. Mu keha läbisid värinad, ma kannatasin pidevat füüsilist valu ja magasin iga öö vaatamata unerohtudele vaevu 90 minutit. Lamasin nii ööl kui ka päeval tunde suletud silmadega, mõtted kihutamas mööda õudustäratavaid ameerika mägesid. Suutsin vaevu kõndi da ja süüa. Püüdsin välja mõelda, kuidas oleks võimalik sooritada enesetappu, et see valu ometi lakkaks, kuid ma ei suutnud leida ei vahendeid ega ka piisavalt keskenduda, et seda reaalselt ellu viia.
Kuid mõne aja pärast hakkasid kõige ägedamad kõrvalmõjud järk-järgult järele andma ja ma leidsin end uuest sürreaalsest seisundist.
Valu ja unetus vähenesid ja seejärel kadusid, aga mul oli tunne, nagu oleks mind mingil imelikul moel siirdatud kellegi teise kehasse, kellegi teise ellu. Muutusin ebaviisakaks ja agressiivseks, teravaks ja sapiseks, mitte ainult parimate sõprade, vaid ka võõraste inimeste suhtes. Hakkasin kõvasti pidutsema ja tarvitasin alkoholi rohkem kui iialgi varem. Tundsin, et olen omadega täiesti puntras, aga ma ei hoolinud sellest. Ma ei tundnud end enam ära.
Enamuse aja oma elust olin depressioonis olnud, aga nüüd oli asi juba päris hull. Meditsiin ja psühhoteraapia, mille poole olin abi saamiseks pöördunud, tegid asja veelgi hullemaks. Proovisin ensearengu meetodit, positiivseid kinnitusi ja positiivset mõtlemist, meditatsiooni ja spirituaalsete tekstide lugemist – peaaegu kõike, mida suutsin leida või mida heasoovlikud sõbrad mulle soovitasid. Kuulasin audioraamatuid ja osalesin nädalalõpukursustel ning lühikeseks ajaks mu enesetunne isegi paranes, kuid siis libisesin taas tagasi sellesse depressiivsesse pimedusse.
Nüüdseks tean, et depressioon on vägagi levinud – umbes 360miljonit inimest maailmas võitleb sellega ühel või teisel moel. Depressiooni peetaksegi läänemaailmas üheks kõige levinumaks psühholoogiliseks probleemiks. Maailma Tervishoiu Organisatsioon ennustab, et aastaks 2020 on depressioon töövõimetuse põhjustajana teisel kohal. Ainult südamehaigused ületavad veel seda.
„Palun, Jumal, tee nii, et ta oleks elus…“
Minu depressiooni juured ulatuvad kaugele lapsepõlve, sellesse aega, kui ma olin nelja-aastane. Aga üks teravalt eristuv sündmus süvendas seda eriti, ning see juhtus ühel suvisel laupäeval, kui ma olin kaheksa-aastane.
„Kas sa viiksid Debsi tunnikeseks parki?“ küsis ema. „Ma pean natuke kodutöid tegema ja oleks hea, kui te mul siin jalus poleks.“
Pakatasin vanamoodsat lapsevankrit mööda tänavat lükates rõõmust ja elevusest. Vankris valge heegeldatud teki all lamas minu kümnekuune õeke. Ta sinised silmakesed särasid, kui ta naeratas oma kikudega kõige armsamat naeratust. Tundsin end tõelise vanema vennana.
Minu hoolde oli usaldatud mu väike õde ja mu kaheksa-aastane süda täitus uhkustundest, mõeldes sellele, kuidas ma uhkustan temaga oma sõprade ja naabrite ees, kes kõik kindlasti sellise suvise päikeselise ilmaga pargis ja mänguväljakul aega veedavad.
Kujutlesin juba ette nende sõbralikkust ja rõõmsaid kiidusõnu. Heitsin pilgu kärusse ja nägin Debsi usaldavat, süütut nägu. See liigutas mind, pani mind soovima midagi veelgi enamat: veelgi suuremat lähedustunnet, veelgi suuremat rõõmu ja ma tegin talle nägusid, näitasin talle keelt. Ta itsitas. Tegin seda veelkord ja ta lausa mulksus naerust.
„Ma tean,“ mõtlesin ma, „mängime hoopiski peitust.“ See meeldis Debsile alati. Lükkasin kärule hoo sisse, lasin selle lahti ja kui see oli kaugemale veerenud ning Debs ei näinud mind enam, jooksin sellele järele ja üllatasin teda naljanäoga, toppisin pöidlad kõrvadesse, liigutasin sõrmi, ajasin keele suust välja ja hüüdsin: „Kukkuuu!“
Ta lausa jumaldas seda. Õe naeratus venis aina laiemaks ja ta muudkui itsitas; see mäng oli parim. Iga korraga lükkasin käru aina kaugemale ja iga korraga läks mul natuke kauem aega, et õele järele jõuda ja teda oma viguritega üllatada. Lõpuks lükkasin kärule juba päris suure hoo sisse. Olime mõlemad muretud ja rõõmsad.
Keerasime ümber nurga ja jõudismegi mäest alla viivale pargiteele. Lükkasin taas kärule hoo sisse ja jooksin, et seda siis kinni haarata, aga olin teinud valearvestuse. Käru veeres kontrollimatult allamäge. Jooksin nii kiiresti kui suutsin, aga see oli lootusetu. Jäin seisma ja tardusin hirmust, vaatasin õudusega, kuidas vanker tuhiseb allamäge, kaldub paremale, põrkab vastu kõnniteekivi, lendab uperkuuti ning maandub hiigelsuure kastanipuu all.
Selle hirmsa traumaatilise hetke ajal täitis kogu mu keha üksainus mõte – „Ma tapsin oma õe!“
Karjatasin: „Jumal, palun tee nii, et ta oleks elus! Kui sa seda teed, siis ma luban, et ma enam kunagi nii ei tee...“
Jooksin mäest alla nii kuis jalad võtsid. Tekk vedeles murul maas, ümber lennanud käru all. Piilusin selle alla, kartes näha verd. Aga seda polnud.
Pöörasin käru ettevaatlikult ümber. Debs oli ikka veel selle küljes rihmadega kinni. Tekk oli need ära varjanud. Ema oli ta ilusti rihmadega kärusse kinni pannud. Debs oli ilma ühegi kriimuta, vigastuseta ja ta naeratus oli laiem kui iialgi varem. Ta naeris kõva häälega, nagu oleks see olnud tema parim seiklus. Ja kui ta oleks osanud rääkida, oleks ta kindlasti hüüdnud midagi sellist nagu „Veel!“ või „Tahan veel!“.
Ta oli elus. Temaga oli kõik hästi.
Tundsin teravat hirmu ja süüd, piiludes ettevaatlikult ümberringi. Tõstsin teki üles ja katsin õe kinni, et tal oleks hea ja mugav olla. Kas mõni täiskasvanu nägi seda? Kas üldse keegi nägi? Kas ma saan riielda?
Kedagi polnud liikvel: keegi ei saa mu peale kaevata, minuga riielda või mind karistada. Jätkasime oma teed mänguväljakule.
Hoidsin kramplikult kärust kinni, nagu oleksid mu käed sinna külge liimitud, koperdasin ringi nagu udus, Debs aga aina naeratas ja nautis sõitu.
Pargis kogunesid kõik sõbrad ümber käru ja imetlesid ja ohhetasid ja ahhetasid beebit nähes. Mina seisin kõrval täiesti tummana, tundsin end üksi oma äsjase hirmuga ning eemalolevana. Möödus tunnike ja ma lükkasin käru eriti ettevaatlikult koju.
„Kuidas pargis läks?“ küsis ema.
„Hästi.“
„Ja Debs? Kuidas temal?“
„Hästi.“
Ema võttis traksid lahti ja tõstis Debsi sülle, kallistas teda ja viis ta kööki sööma. Läksin maja taha hoovi ja tagusin jalaga kive, teadmata, mida endaga peale hakata.
Süütunne ja mõte, et ma olen halb, kummitasid mind ja muutsid mind rahutuks. Oma lapselikul moel püüdsin juhtunut mõista, vabaneda ärevusest, tahtsin mõista selle olemust või põhjust; püüdsin aru saada sellest, mis oli juhtunud, et saaksin selle ära unustada. Aga ma ei suutnud rahuneda ja unustada, ükski mõte ei aidanud mul vabaneda sellest häirivast tunnete sasipuntrast. Suutsin mõelda ainult seda, et Debs ei saanud ju viga ja kõik peaks nagu olema korras, aga ometigi polnud seda. Kuigi Debsiga oli kõik hästi ja see õnnetus ei põhjustanud talle mingeid tagajärgi, sulgusin mina selle trauma ja toona antud vande tõttu endasse ning sellest sai üks algpõhjusi, miks kujunes välja mu depressioon, mis kestis ligi kolmkümmend aastat.
Endassesulgumine
Tegelikult aga soovisid mu keha ja meel seal hoovis kivikeste oksimise asemel hoopiski murduda ja end šokist ning valust tühjaks nutta, andestust paluda ja andeks saada. Mu keha ja meel tahtsid saada kinntust, et kõik on nüüd korras – Debs jäi ju terveks ja temaga on kõik ju hästi – mu meel tahtis rahuneda teadmises, et elu läheb tavalist rada edasi. Aga ma tardusin, sulgusin vaikselt ja surusin instinktiivselt alla tekkinud hirmu. Ma eitasin oma tundeid. Sellest saadik jäingi oma tundeid alla suruma, teeseldes, et minuga on kõik hästi, et probleeme pole. Ma hakkasin teesklema.
Aja möödudes mu meel unustas juhtunu, aga mu keha ei unustanud seda. Mu kehasse jäi sellest sündmusest mälestus, jäljed sellest laastavast ja lahendamata jäänud emotsioonist – minu esialgsest ehmatusest, et ma olen tapnud oma õe – mu keha oli talletanud selle oma rakkudesse. Enese teadmata olin klammerdunud füüsiliselt selle lahendamata trauma külge, kuna see ei saanud tookord elutervel moel emotsionaalset lõpplahendust ja mu keha talletas selle niinimetatud rakumällu, nii et selle sündmuse mõju jäi mind kummitama mitmekümneks aastaks.
Minu vanne
Sellel kohutaval hetkel, kui arvasin, et olen tapnud Debsi, tegin vea, mida võib kergesti teha igaüks. Suure hirmuga silmitsi seistes püüdsin Jumalaga, eluga kokkulepet sõlmida, ilma et oleksin aimanud, mida see minu jaoks tegelikult tähendab ja milleni see välja viib.
Meeleheitest ajendatuna andsin Jumalale tookord ootamatult vägeva vande: „Kui sa päästad mu õe, siis ma ei tee seda enam kunagi.“ Tol hetkel ma muidugi ei mõelnud selle üle, mida see „see“, mida ma ei tee enam kunagi, tegelikult tähendab. Oma lapseajuga mõtlesin ma arvatavasti, et see tähendab, et ma ei käitu enam kunagi hooletult, mõtlematult, vastutustundetult, et ma ei riski enam kunagi oma õe turvalisusega. Ja kuna ta pääses, siis see leping ka jõustus, kaup oli koos. Ja nüüd pidin mina oma lubadust pidama.
Nüüd, täiskasvanuna, mõistan, et see lubadus hakkas omaette elu elama, aina laienes ja võttis üle kõik mu elu erinevad aspektid, sellel olid ettenägematud tagajärjed. Nii nagu tiiki visatud kivike, põhjustas see lubadus suuri kontsentrilisi ringe. Aja möödudes kujunes välja nii, et see „see“ hakkas hõlmama mängulisust, lapselikku rõõmsat olekut, lõbusust, elevust, spontaansust, ehedat õnnetunnet – miski neist polnud enam lubatud. Hakkasin uskuma, et mängimine, lollitamine, kergemeelsus, vabadus, kõik võrduvad surmaga või vähemalt tähendavad riskimist surmaga. Sügavas sisimas, alateadlikul tasandil uskusin, et kui ma ei käitu vastutustundlikult, siis võib keegi viga saada või hukkuda ja see on siis minu süü. Need uskumused toitsid ja võimendasid juba aset leidnud enesesse sulgumist ja mul tekkis harjumus emotsioone vältida ja maha suruda.
Vaatamata sellele, et mälestus antud vandest oli maetud kusagile sügavale ja ma ise ei olnud teadlik nendest piiravatest uskumustest, muutusin ma kiiresti väikeseks täiskasvanuks või selliseks, nagu minu arvates pidi üks täiskasvanu olema: tõsine, kinnine, väljapeetud ja vastutustundlik, kes alati kontrollib oma emotsioone ja käitumist. Minu jaoks tähendas see otsejoones pea ees depressiooni sukeldumist.
Mõne aasta eest sai Debs 50-aastaseks ja meie pere tähistas seda piduliku lõunasöögiga. Vaatasime vana videot Debsi ristimispäevast, mis toimus umbes kolm kuud enne seda õnnetust.
Uhked vanemad ja vanavanemad olid 60ndate aastate parimates piduriietes ja poseerisid päevakangelannaga. Ka üks väike poiss mängis seal.
Seda vana tummfilmi vaadates ja mõldes sellele süütule ajale, tundsin pisaraid kurku tõusmas. Ma isegi ei mäletanud enam, et olen kunagi selline olnud: muretult jooksmas, hüppamas, keksimas, lõbusalt mängimas, täiskasvanud kõrval üksteisega tähtsalt rääkimas, muigutades suid, sest kaamera ei lindistanud sõnagi.
Seda oli valus vaadata, sest teadsin, et kõigest mõni kuu hiljem oli pilt juba täiesti teine, see väike poiss oli muutunud süngeks, kammitsetuks ja eemalolevaks, nagu oleks lapsepõlve mängulisuse tuluke temas kustutatud ja ta kõhetutele õlgadele oleks laotatud täiskasvanuelu raske vastutusemantel. Ja kui kevadest oli suvi saamas, olin ma juba emotsionaalselt täiesti kapseldunud, tüürides vääramatult depressiooni suunas.
Järgnevatel aastatel provotseerisid elukogemused mind veel palju kordi. Mitmed asjaolud ja juhtumid lisasid omalt poolt raskustunnet ja piiranguid juurde, suurendades talumatult minu niigi rasket vastutusekoormat elu ees. Mõned eluperioodid olid paremad, mõned halvemad; mõned lausa talumatult valusad. Ja see kõik algas sellest kõnealusest juhtumist.
Brandon Bays, Kevin Billet „VALGUS TUNNELI LÕPUS“, kirjastus Pilgrim 2018
