Rasvavaene, kiudaine- ja aedviljarohke toiduvalik on aidanud migreenivalusid talitseda
Järjest ilmub teadusuuringuid, mis tõestavad kalaõli, ingveri, muude ürtide ja kofeiini võimet võidelda valu vastu. Helena Miranda on aastaid valu-uuringutega tegelnud Soome arst, kes pani oma kogemused kirja raamatus „Võim valu üle”.Siin tuleb juttu tšilli, D-vitamiini, C-vitamiini, B2-vitamiini ja magneesiumi kasulikkusest valuravis.
Tšilli on huvipakkuv uus valuravim. Selles sisalduv kapsaitsiin on osutunud hästi toimivaks valuvaigistajaks eriti just selliste närvisüsteemiga seotud juhtude korral, mil isegi puudutust tajutakse teatud nahapiirkondades valuna. Selline puutetundlikkus võib esineda näiteks vöötohatise tagajärjel. Halvimal juhul tundub isegi riivamine valus. Kui nahale panna kapsaitsiiniplaaster või määrida kapsaitsiinisalvi, siis tekib viivuks kipitus- ja põletustunne. Kapsaitsiin seondub valu ja kuumust aistiva närvi retseptoritega. Sellest tingitud tugev põletustunne viib naha valuretseptorid häireseisundisse ja naha valutundlikkus väheneb. Mõju võib kujuneda püsivaks, kui kapsaitsiini kasutatakse piisavalt palju kordi.
D-vitamiini tarvitamine on meie asualal vajalik, sest selle vitamiini looduslik allikas päike rõõmustab meid siin liiga harva. D-vitamiinil näib olevat rohkesti positiivseid mõjusid mh organismi kaitsesüsteemile ja närvisüsteemi talitlustele. D-vitamiini vaegusega on seostatud luustikutõbesid, nagu näiteks osteoporoosi, ning diabeeti ja südame-veresoonehaigusi. Krooniliste valude korral täheldatakse sageli D-vitamiini madalat taset organismis. USA-s tegutsev autoriteetne Mayo kliinik avaldas uurimuse, mille järgi valu tundvad patsiendid, kelle kehas on liiga madal D-vitamiini tase, tarvitavad kaks korda nii palju tugevaid valuvaigisteid kui need, kelle organismis on seda vitamiini piisavalt. Need uuringud ei vasta veel siiski küsimusele, kumb on muna ja kumb kana, kas valu või D-vitamiini vähesus.
Võib olla ka nii, et piinav valu takistab väljas liikumist, mistõttu organism saab vähem D-vitamiini. Igatahes pole seni veel uuringutele tuginevat usaldusväärset tõestust, et D-vitamiini manustamine võiks vähendada kroonilisi valusid.
Seda tõdeti 2015. aastal avaldatud Cochrane’i järjekordses
teaduskirjanduse ülevaates. Tõsi küll, pärast seda on avaldatud ühe väiksema, aga hästi teostatud uuringu tulemused, mille järgi fibromüalgiaga seotud valu ja väsimus siiski leevenevad D-vitamiini toimel.
C-vitamiinist võib abi olla igatahes kompleksse regionaalse valusündroomi (CRPS, complex regional pain syndrome) ja migreenivalude talitsemisel. Igapäevane 500-milligrammine C-vitamiini annus 50 päeva kestel hoidis ühe uurimuse andmetel ära kompleksse regionaalse valusündroomi ilmnemise. CRPS on tõepoolest vaevarikas krooniline valuseisund, mis tavaliselt avaldub jäsemetel. Selle teket võib põhjustada ka suhteliselt väike haav või murd – mõnikord võib üksnes kipski vallandada nimetatud sündroomi. C-vitamiini tarvitamine enne operatsiooni vähendas vähemalt ühe arvestatava uurimuse andmetel operatsioonijärgset tugevatoimelise valuvaigisti vajadust. C-vitamiin täidab organismis paljusid eri ülesandeid. Selle antioksüdatiivsed omadused näivad olevat eriti olulised valudega toimetuleku seisukohast. C-vitamiin takistab teatud keemiliste ühendite põhjustatavat oksüdatsiooni. Need ühendid, vabad radikaalid, võivad tekitada organismis mitmesuguseid kahjustusi, muuhulgas vigastada rakumembraane.
Riboflaviini ehk B2-vitamiini kohta on kindlaks tehtud, et see vähendab migreenihoogusid. Samuti on viiteid, et ubikinooni 150–300-milligrammised päevaannused aitavad migreeni kontrolli all hoida. Võimalik, et ubikinooni antioksüdatiivsed omadused pärsivad rakkude oksüdatiivset stressi (rakkude tasakaalustamatust) ja sellest johtuvat põletikureaktsiooni. Seni ei ole veel märkimisväärset uurimisteavet, mis toetaks B-vitamiinide tarvitamist muude valude ravil. Mõningaid andmeid on B12-vitamiini ja foolhappe kasutamisest valudega nii sageli kaasneva masenduse ravil. Mõlemaid vajatakse organismis serotoniini ja teiste virgatsainete valmistamiseks.
Magneesium on saanud üheks olulisemaks valuravis kasutatavaks mineraalaineks. Operatsioonijärgseid valusid ja tugevate valuvaigistite vajadust saab vähendada, manustades patsiendile enne operatsiooni magneesiumi. Mõningaid andmeid on ka selle kohta, et magneesiumi tarvitamine vähendab fibromüalgiavalusid ja vöötohatisega seostuvaid närvivalusid. Ühe uurimuse andmetel said magneesiumist abi ka kroonilist seljavalu kannatavad patsiendid, kelle sümptomid olid osaliselt närvipõhised: kuuenädalane ravikuur leevendas valusid ja parandas selja liikuvust – need tulemused püsisid veel isegi poole aasta pärast. Värske teadus-
kirjanduse ülevaate põhjal näib magneesium toimivat ka migreenihoogude tõkestajana. Mitmetest uuringutest ilmneb, et paljudel kroonilisi valusid, sealhulgas migreenivalusid kannatavatel patsientidel on organismis suhteliselt vähe magneesiumi. Tõsi küll, magneesiumi tegelikku määra organismis on raske mõõta. Esialgu ei osata ka öelda, kas magneesiumi vähesus johtub pärilikkusest või selle mineraali ülemäärasest kulutusest ja kas pikaaegne magneesiumivaegus võib valusid põhjustada. Igal juhul tasub hoolitseda selle eest, et inimese organism saaks toidust küllaldasel hulgal magneesiumi. Seda sisaldavad eriti pähklid, nagu india pähklid ja mandlid, ning mitmesugused seemned, nagu päevalille-, kõrvitsa- ja piiniaseemned. Samuti saame magneesiumi mh täisteraviljast, kalast, avokaadost, banaanist ja tumedast šokolaadist. Kestvate valude kannatajal on tõenäoliselt suurem magneesiumivajadus kui tervel inimesel, kelle päevase magneesiumivajaduse katmiseks piisab üldjuhul veidi vähem kui poolest tassitäiest (60–70 g) kõrvitsaseemneist. Tasub silmas pidada, et sageli koos valuvaigistitega tarvitatavad magu kaitsvad ravimid aeglustavad magneesiumi imendumist.
Ärritunud soole sündroom (IBS, irritable bowel syndrome) on üsnagi sageli krooniliste valudega kaasnev lisavaevus. Gaasid ja spasmilised kõhuvalud kuuluvad selle sündroomi halvimate sümptomite hulka. Kõht ei talitle õieti kunagi normaalselt, vaid kas liiga loiult või liiga ägedalt. Vahepeal surutakse kõht pingule, nagu oleksid korvpalli alla neelanud. Paljud ärritunud soole sündroomi põdejad on saanud abi FODMAP-dieedist. Selle dieedi puhul piiratakse selliste süsivesikute tarvitamist, mis maitsevad jämesoole baktereile eriti hästi, kuid ühtlasi põhjustavad sooles käärimist, millega kaasnevad siis valud ja tursed. FODMAP-dieet on üpris tülikas ja vaevanõudev, mistõttu tasub enne selle alustamist kaaluda, kas suudetakse sündroomiga kaasnevaid nähte siiski taluda või eelistatakse toiduvalikut juhendite järgi parandama hakata – ja kas ei tekita see lisastressi.
Rasvavaene, kiudaine- ja aedviljarohke toiduvalik on aidanud paljudel migreenivalusid talitseda. On täheldatud sedagi, et migreeni põdejail võib veres esineda mõnedest toiduainetest tekkinud antikehasid. Sellisel juhul on patsiendid niisugused toiduained oma menüüst välja jätnud, mille tulemusena võib valupäevade arv väheneda kolmandiku võrra. Mõningate esialgsete uuringuandmete põhjal võivad mõned migreeni põdejad saada abi ketogeensest dieedist, mida järgides vähendatakse oluliselt süsivesikute ja valkude osa toidus ning energiat saadakse põhiliselt rasvast.
Helena Miranda „Võim valu üle. Uued teadmised valuga toimetulekuks”, kirjastus Varrak 2018
