Soomlase reis 1990. aasta Eestisse: Eesti üllatuslikkus ja isegi absurdsus lummasid mind
Eesti väikelinnades valitses tollal täiesti teistsugune õhkkond kui tänapäeval. Autode arv on loomulikult kasvanud, aga palju huvitavam on see, et mõned varem nii tavalised helid on kadunud.
Nõukogude ajal oli kaupluste puust uste külge kinnitatud jäigad vedrud, et uksed sulguksid kiiremini. Kui inimene ukse avas, kostis vedrudest vähest kriiksumist või naginat. Kui klient oli sisenenud või väljunud, läks uks kõva pauguga kinni. Nii oli kõigi väikelinnade keskustes domineerivaks peatänava eri kohtadest kõlav uste paukumine.
Enne iseseisvumist oli eestlaste elu palju sotsiaalsem kui pärast seda. Inimestel oli rohkem aega üksteisega kokku saada. See ongi üks neid väheseid asju, mida nõukogude ajast taga igatsetakse. Teisest küljest tulenes tihe suhtlus ka võimaluste puudumisest. Sotsiaalsed kontaktid olid hädavajalikud, sest nende abiga hoiti käigus kaubavahetuse võrgustikku. Ning võimaldasid aega veeta, sest ega muud suurt teha ei olnudki.
Mulle tundus, et elu Kagu-Eesti maapiirkonnas oli sotsiaalselt rikas, aga kuidagi perspektiivitu. Alkohol mängis paljude inimeste elus tähtsat osa. Küla joodikud helistasid alatasa uksekella ja küsisid viina. Ma sain ka ise maitsta puskarit, mida paljud tollal ajasid. Nähtus oli jäänuk Gorbatšovi alkoholivastase kampaania ajast, mil seadusliku viina kättesaadavust radikaalselt piirati.
Peale Kagu-Eesti käisime ka Petseris, mis on väike linn Venemaa pool piiri. Seal asub õigeusu klooster, mis pääses bolševike hävitustööst vaid tänu sellele, et territoorium kuulus kuni Teise maailmasõjani iseseisvale Eestile.
Jaanuaris 1990 mingit tegelikku piiri muidugi ei olnud. Tee ääres oli märk, mis teatas, et siit algab Venemaa. Petserisse viis kitsas tee, mis läbis tihedat metsamassiivi. Pakaselise ilmaga pakkus mets tõeliselt kaunist vaatepilti.
Valdur rääkis, et Venemaal on kõik veel hullem kui Eestis. Teed on viletsamas seisukorras ja poodides veel vähem kaupa. Ma ei suutnud ette kujutada, et asjad võiksid veel halvemad olla. Arvasin, et rahvuslik uhkus pani Valdurit nägema asju, mida tegelikult polnud olemas. Petseris olin sunnitud tunnistama, et Valduril oli siiski õigus.
Tänavad olid täis auke, neid oli veel rohkem kui Eestis. Elu paistis ka muidu viletsam olevat. Ootasime autos, et kauplused lõpetaksid lõunavaheaja ja teeksid uksed jälle lahti. Vaatasime, kuidas inimesed tõid joogivett tänaval asuvast hüdrandist. See polnud kindlasti mõnus, sest külma oli peaaegu kolmkümmend kraadi.
Poes polnud midagi osta. Raamatupood oli täis vetsupaberi sabas seisvaid inimesi, miski muu ei paistnud rahvast huvitavat. Kuna midagi paremat saada ei olnud, ostsin suveniiriks pruuni kannu ja Kliment Vorošilovi hõbedase rinnakuju.
Panin Vorošilovi oma üliõpilaskorteri riiulile, aga mingit poliitilist seisukohavõttu selle taga ei olnud. Vorošilov oli Stalini sabarakk, keda üldiselt peeti andetuks ning kes juhatas Talvesõda Soome vastu.
Tagasisõidul Soome pääsesin laeva juba poolteist tundi enne selle väljumist. See oli täiesti tavaline, sest reisijate kontroll kestis nii kaua. Laeval nägin Vaino Väljast, kes tundus sõitvat Soome täpselt samal kombel nagu muu lihtrahvas. Märganud, et olin ta ära tundnud, tervitas ta mind sõbraliku peanoogutusega.
Väljas oli Eesti Kommunistliku Partei Keskkomitee esimene sekretär ehk ei vähem ega rohkem kui Eesti kõrgeim juht. Ta oli reformimeelne kommunist, kelle Gorbatšov oli valinud Eesti etteotsa vaid poolteist aastat tagasi. Nüüd olid tema ja ta partei siiski võimu kaotamas. Parteist väljaastumine oli võtnud juba massiliikumise iseloomu.
Väljas oli teel Helsingisse, et esineda järgmisel päeval Paasikivi Seltsis. Seal peetud kõnes visandas ta Eestile oma välispoliitikat, mille aluseks pidi saama riigi roll vahendajana ida ja lääne vahel.
Kaks kuud hiljem peeti Eestis esimesed mitmeparteilised valimised, mille võitis Edgar Savisaare juhitud Rahvarinne. Pärast valimisi otsustas ülemnõukogu alustada üleminekuperioodi, mis pidi mingil etapil viima Eesti riikliku iseseisvuse taastamiseni.
Oli kummaline tulla tagasi Soome üliõpilaskorterisse, kus kõik oli samasugune nagu enne. Olin ma ju kogenud midagi sellist, mille järel maailm polnud enam endine. Eesti erisugusus, üllatuslikkus ja isegi absurdsus olid mind lummanud. Kogu selle maa kehvusest hoolimata jäi valitsevaks tundeks optimism. Lõunanaabrite juures elati läbi suurte muutuste aega.
Kuulasin Marju Läniku plaati, mille olin kingiks saanud. Tundus, nagu oleksin tagasi pöördunud kusagilt täiesti teisest maailmast, ja nii see ju tegelikult oligi.
Timo laine "TANKID JA TARAKANID. Pealtnägijana lagunevas Nõukogude impeeriumis", kirjastus Varrak 2018
