Hetki Heidy Tamme eluteelt: olin siis ilus pruun Heidy Laanemäe ja Avosse armunud
5. aprillil 1943 sündis Uljanovskis tüdruk, kellele vanemad panid nimeks Heidy. Pere kolis Eestisse, kui Heidy oli 1,5 aastane. Meie teame teda Heidy Tamme nime all.
Heidy lapsepõlvekodu on Tallinnas Balti jaama lähedal Kopli tänava majas, kus nüüd on kohvik Boheem.
Heidy lapsepõlv polnud eriti kiita. Sõjajärgne raske aeg. Paljud räbalates tingimustes kasvanud lapsed ei tulegi vintsutustest välja.
„Jah, eks minustki oleks võinud saada küünik,“ muigab Heidy peaaegu parastavalt. „Aga näe – tuli hoopis professionaalne kretiin. Vahel on elu eksirännakud ja sassiminekud nagu peegel... Ühtegi halba ilma ega olukorda ei ole, on ainult valed riided ja halvad valikud. Neid viimaseid saab vältida ja see teadmine on mind päästnud eluhädade kuristikust.“
Koolipõlves polnud Heidy Laanemäe mingi eeskujulik õpilane, pigem üllatusvõimeline. Reaalainete faktirägastikus ei leidnud ta enda jaoks midagi inspireerivat. Pärast kohustuslikke kooliaastaid õppis ta Tallinna muusikakoolis Harri Ilja juures dirigeerimist ning oli lasteaias muusikatädi, sest dirigeerimise juurde käisid ka praktikatunnid.
Aga muusikakooli lauluklassi teda vastu ei võetud. „Ju siis seal leiti, et mul pole laulja jaoks häälelisi eeldusi,” kehitab laulja elegantselt õlgu.
Muusikakoolis mängis Heidy kohustusliku klaveripala paar-kolm korda noodist ning hakkas siis improviseerima. „Hai-dii!“ hüüatas õpetaja. „Mida sa oled kokku improviseerinud!“ Kooliõde kähvas, et tema on mängib noodist, mitte peast, aga imelik, et just Heidyt pannakse alati esinema!
Nooruses oli lauljanna mõnda aega pärnakas ja nii on see linn talle meeldima jäänud siiani. Muusikakooli päevil nägi üks tuttav teda Pirita restoranis laulmas ja kutsus suveks Pärnu rannahoonesse esinema. „Suvine Pärnu – see on paradiis!“ ahhetab Heidy. ”Päeval võtsin päikest, õieti päike võttis mind, õhtul laulsin rannahoones. Olin siis ilus pruun Heidy Laanemäe ja Avosse (muusik Avo Tamme) armunud. Kurameerisime. Kahe laulu vahel istusin, lugesin raamatut ja unistasin,, et peaks Avo siia tulema, millal Avo tuleb... Tulid hoopis grusiinid ja küsisid: „Skolko vaša solistka stoit?“ („Mis teie solist maksab?”) Heidy naeratab, jääb mõttesse ja ütleb: „Pärnu pole minu jaoks mitte nagu iga teine linn, vaid ilus ja romantiline nagu igat värvi lillekimp. Need Pärnu ajad olid kõige ilusamad ajad minu elus. Nooruse ajad, hoovõtmise ajad.“
Kord 1960. aastate algupoolel kuulis psühhiaater ja melomaan Arvo Haug ühel pärastlõunal Gloria restoranis praadi süües imelist hõrku naisehäält. Ja jäigi seda kuulama, unustades söömise. „Ma ei olnud seda häält ega laulja nimegi enne kuulnud, aga see noor kaunis lauljanna ei häbenenud olla õrn ja naiselik. Ta mängles nii hääletooni kui rütmiga! Taipasin, et vaatamata noorusele on tegu juba küpse kunstnikuga.“
Erinevalt paljudest lauljatest oli Heidy valinud isepäiselt oma laulu sõnadeks kauni poeesia. Ja nii on see jäänud tänaseni - laulud, mida estraaditäht oma repertuaari valib, on alati tähendusega, millele ta on valmis kahe käega alla kirjutama.
Edasi viis lauljatee Heidy Tamme juba suurematele lavadele kui peene restorani püüne: aastail 1967-1983 laulis ta Eesti Filharmoonia solistina, neist kaks aastat ansambli Laine koosseisus. Esinemised menuka ansambliga viisid nii Aafrikasse kui ka Kuubasse, aga kõige suurem üllatus ootas siinsamas lahe taga: „Kui me esimest korda Lainega Helsingis käisime, jäi mu suu lahti! Hakkas silma kohalike inimeste tähelepanu, rahu ja viisakus.“ Kuid siis polnud noorukesel artistil veel aimugi, et Helsingist saab kord tema kodulinn.
Siiamaani imponeerivad Heidyle soomlaste talupojatarkus ja ettenägelikkus. „Kui ma ükskord küsisin soomlastelt, miks nad meid abistavad, ütlesid nad: me soovime, et teid oleks palju.”
Paljud ei tea, kuid juba 1960ndate lõpus tegi Heidy Tamme algust ka pedagoogitööga. Uno Loop kutsus teda Georg Otsa nimelisse muusikakooli laulmist õpetama. „Kui Loop mu sinna kutsus, ütlesin: „Unts, ma ei oska ju isegi laulda, kuidas ma seda veel teistele õpetan?”.“ Ometi sai ta hakkama ja pedagoogitööst sai teine amet, mis läbi elu leiva lauale toonud.
Kauaaegsel varieteegurul, tantsijal ja tantsupedagoogil Kalju Saarekesel tuli omal ajal istuda kõikvõimalikes komisjonides ja žüriides. Ta oli kriitiline, ei jätnud naljalt midagi kahe silma vahele. Saareke pidas alati ajaga sammu ega kannatanud eluhallust: kandis moodsaid prille ja rõngast kõrvas nagu Ameerika dändi. Tema juhtimisel tegid Heidy Tamme, Tarmo Pihlap ja Oleg Melnik 1975. aastal muusikaprogrammi „Ütlen sulle kõik“, mida nad küll kaua esitada ei saanud, sest juba järgmisel aastal läks Melnik ära Soome. „Millal Heidy plaksutamise ja sõrmenipsutamise ära õppis, ei teagi,“ arutles Kalju Saareke paar dekaadi hiljem.„Mina selle plaksutamisega kaasa ei läinud, vaid imetlesin Heidy häält, mis on minu jaoks kõige ilusam hääl üldse. Kunagi soovitasin Tammet Leningradi Music Hall´i laulma. Ma ei tea, kas ta kõrge komisjoni ees laulmas üldse käis, kuigi oleks võinud – ilus figuur, liikumine, hääl. Samas on mul silmade ees Heidy, kellel oli proovis alati mingi hall sall ümber õlgade ja hall villamüts peas. Kuigi see pole Heidyle küll omane – mängida halli hiirekest. Ta on hallusest ikka väga kaugel!“
Hoolimata „Ütlen sulle kõik“ liiga lühikeseks jäänud eduloost nautis lavaline kolmik üheskoos esinemist. Vahel tuleb partnerite vahel ette allhoovusi, mida sõnadesse panna ei oska, aga millest sünnib uus kvaliteet.„Kusjuures just Tarmo oli see, kes meid alati ühele lainele viis,“ mäletabTamme. „Ta süttis poole sõna pealt, eriti, kui tegu oli huumoriga. Meie vahel tekkis see loominguline kontakt, mille kohta öeldakse „nokib hästi“. Ühel kontserdil ütles ta mulle: ära mine ära, ole minu ees! – Ju ma olin siis seekord see „tikk“, see sütitaja, kellest ta artistina põlema läks.“
Pihlapit on sageli meenutatud kui erakliku meelelaadiga artisti, ent Heidy tõrjub: „Me kõik oleme üksikud hundid, kes vajavad kriisi puhul eraldatust, suuremat hingamisruumi. Mida suurem on indiviid, seda enam vajab ta laadimise aega ning seda peavad teised mõistma ja austama. Aga need üldistused on vahel ühe inimese kogemus, mida teised kohe kergelt üle võtavad ja korrutama hakkavad. Kui Tarmo oleks olnud erak, poleks ta olnud võimeline teistega ühinema ja koos lustima. Vastupidi – minu silmis oli Pihlap seltskonnainimene!Ta oli väga haritud ja ma ei räägi siin mitte diplomist ega kooliharidusest, vaid seesmisest haritusest. Tarmo oli ka ülimalt emotsionaalne, veidi nagu muretseja tüüp – omadus, mis kuulub paljude artistide juurde. Selleks, et mitte teiste peale paugutama hakata, keeras ukse enda järel lukku.”
1999. aasta augustis, pärast Tarmo Pihlapi ärasaatmist Metsakalmistul, läksid sõbrad Oleg Melniku koju, katsid kähku väikse laua, et meenutada aegu, mil koos laval oldi. „Alik laulis Tarmo mälestuseks. Tarmo oli ju lõbus poiss ja tahtis kindlasti, et oleksime lõbusad. Jah, selline laulja ei kordu, ega saagi korduda!“
Heidy jätkab looga oma nooruspäevist, kuidas nad koos abikaasa Avo Tammega mägedes slaalomit sõitmas käisid. „Avo julgustas mind aina kõrgemale mäkke minema. Kui ma viimaks tipust alla vaatasin, paistsid ainult mustad täpid. Tajusin kõrgust. Mäest alla sõites sügavust. Nii sain üle oma psühholoogilistest barjääridest ega kartnud enam võtta ei kõrgeid ja madalaid noote. Olen oma tudengitele rääkinud, et kõrged noodid tuleb võtta taevast. Madalad on aga maahelid, need leiad kasvõi siis, kui lööd jala ära.“
Nii mõnedki lauljad on alustanud lootustandvalt, siis aga korraga kaob noorus ja kaob ka laulja, aga Heidy on tahtnud alati kõike teha n-ö täistallaga.
„Ma pole kunagi käinud lauludega võistlemas, mida tehakse mõõgaga. Olen käinud publiku südameid võitmas, mida tehakse hingega. Kui tahad tugev olla, kahel jalal püsida, siis ilma endas midagi tundmata pole tugev olla võimalik.“
Kord küsisin Helgi Sallo käest, missugune hääl on tema arvates Heidy Tammel. Helgi jäi esiotsa nõutuks: „Ma ei teagi …“ Sest eks „Horoskoobi“ ajal lava jaganud noored lauljad olid ju rohkem enesekesksed nagu noored ikka. Igaüks käis võistlussaates eelkõige ennast tõestamas. Kuid nõksu aja pärast leidis Sallo vastuse: „Aga Heidy on ju „Lõbusat leske” laulnud!“ See pole sugugi igapäevane, et estraadilaulja suudab võtta ka opereti nõudlikke noote.
Heidy Tamme edukatel 1970ndatel. Foto Verner Puhm/Ekspressmeedia
Kui juba jutt „Horoskoobile“ läks, küsin Tammelt, kuidas talle meeldib, et nüüd tehakse neist aegumatutest lauludest uusi versioone, et need võidaks ka praeguse noorema põlvkonna südamed.
„Mind paneb mõtlema,“ alustab ta aeglaselt. „Näiteks kadunud Jaak Joala laule lauldes võtame me nagu puhtaks pestud vana särgi, mille ta on maha jätnud. Kas see talle meeldiks?“ Pärast mõningast mõttepausi vangutab pead: „See ei ole minu põhimõte, vaid oli meie põlvkonna kirjutamata seadus, et teise inimese repertuaari naljalt ei puututud. Joala hääl on heliloojaid inspireerinud ja Jaak on need laulud ka väljaspool Eestit publiku südamesse laulnud. Ka „Horoskoobi“ lemmiklauludest ei peaks minu arust tegema uusi versioone, vaid elustama neid nii, nagu need rahva südamesse on jäänud. Muidu tekib konflikt uue esituse ja selle laulu vahel, mida inimene enda sees kuuleb ja mäletab.“
1983. aastal, kui mõlemal abikaasal oli juba oma elu, tegi Heidy Tamme elus põhjaliku pöörde ning läks Soome elama. Ta töötas kolmkümmend aastat Helsingi Pop & Jazz konservatooriumi estraadimuusika osakonna õppejõuna. Selle kõrvalt tegutses ta ka vokaali ja kõne õpetajana Helsingi Rootsi teatris, mille primadonnaks ta hiljem sai. „On täiesti selge, et ainult koduseinte vahel on kitsavõitu ja napilt võimalusi. Kõnnid ja eksled oma hinges kui džunglis, igatsedes midagi muud.”
Kui küsin, millest see äraminek alguse sai, vastab Heidy: ”Eks see oli minu mure ja valu, mis kujunes ja kogunes aegapidi, tilk tilga haaval. Ma ei teagi, millal mingi niidike mus katkes, kadus huvi olemasoleva vastu ja tärkas soov ära minna. See ei olnud soov lahedamalt elada. Olen alati kahelnud, kas majandusliku heaoluga areneb kunstnik või laulja minus. Ega ikka arene küll! Kunst ei tähenda täis kõhtu, vaid vastupidi – kunstnik peab olema natuke näljane. Sellepärast meeldib mulle ühes vene telesaates kõlanud toost: kunstinälja terviseks!
