Millised hingeseisundid tuleb üle elada pärast abielulahutust

Tänavu veebruaris lahutas Eestis oma abielu 231 paari, ütlevad Statistikaameti andmed. Lahutuste arvult 1000 elaniku kohta on Eesti maailmas 15. kohal. Pere lagunedes kannatavad kõik, olenemata sellest, kes lahutuse algatas. Kui selles protsessis negatiivsed tunded alla suruda, võib sellest areneda välja raske haigus – depressioon.

Stressi mõõtmiseks on psühholoogias välja töötatud skaala ning teisel kohal sellel skaalal on abielulahutus. Rohkem stressi tekitab vaid abikaasa surm.
Et leida väljapääsu sellest raskest olukorrast, on tarvis mõista, mis lahutavate inimestega toimub.
Psühholoog ja enesearengu treener Jelena Šinkova analüüsis lahutuse mõjusid väljaandes Argumentõ i Faktõ.

Ja lõpuks saame teada, et Eesti on lahtuste arvult 15. kohal maailmas, aga kes on esimesed?

Esimene faas – hingeline tundetus

Lahutuse esimest staadiumi nimetab psühholoog hingeliseks tundetuseks. Kohe pärast lahutust saab inimene sellise šoki, et ta ei mõista ikka veel, mis juhtus, ning seetõttu elab edasi nagu varem. Ta tegeleb edasi igapäevaste asjadega, mõnikord ka suhtleb eksabikaasaga, mõeldes, et varsti muutub kõik päriselt endiseks. Selline reaktsioon on psüühikale omane kaitseseisund. Selles lahutuse faasis ei ole inimesel veel jõudu mõelda uuest, teistsugusest tulevikust.

Teine faas – solvumine ja viha

Solvumist ja viha hakkab inimene tundma siis, kui ta lõpuks taipab, mis juhtunud on. Tavaliselt tekib siis agressiivne suhtumine abikaasasse ja mõnikord kogu ümbritsevasse. Selles faasis toimub ka äge suhete klaarimine, inetu varajaotamine ja lastega manipuleerimine.

„See on lahutuse üleelamise tähtis etapp, kuna igasugused tunded, mida te eksabikaasale omistate, isegi viha või kättemaksuiha, seovad teid,“ ütleb Šinkova. „Suhete klaarimine räägib sellest, et te olete ikka veel lähedased ning teil on raske teineteisest lahti lasta. Oluline on see etapp läbida nõnda, et hiljem ei oleks häbi oma käitumise pärast. Selleks püüdke leida võimalus oma agressiooni väljaelamiseks. Väga hea efekti annab sport, igasugused harjutused, mis väsitaksid, nii et negatiivsete emotsioonide jaoks ei jätkuks enam jõudu.“

Agressiooni väljaelamiseks võib taguda poksikotti või peksta lihtsalt patja, lüüa taldrik puruks, karjuda. Kuid seda kõike tuleb teha üksi olles, et mitte hirmutada ümbritsevaid, eriti lapsi.
Oluline on mõista, mida viha tähendab. See on sisemise lapse reaktsioon, mis on suunatud sellele, et saada midagi, antud juhul näiteks saada meest tagasi. See on omamoodi manipulatsioon. Kui mõista viha tähendust, saab selgeks, et solvuda on mõttetu: kurss tuleks võtta lahkuminekule, mitte suhete säilitamisele.

Kiiremini aitab haavumisest üle saada kirjutamine. „Kirjutage oma eksabikaasale kiri, kuhu panete kirja kõik pretensioonid talle, aga ärge seda ära saatke,“ soovitab psühholoog. „Pärast kirjutage oma kirjale vastus tema vaatevinklist. Neid kirju võiks palju kirjutada, aga näidata neid ei ole vaja kellelegi. Kõige parem on need kirjad ära põletada, kujutades ette, et kõik halb muutub tuhaks.“
Veel üks moodus solvumise ja vihaga hakkamasaamiseks on sisse lülitada oma fantaasia. Jelena Šinkova soovitab järgmist: „Kujutage ette, et kogu teie sisemine maailm on ookean ning teie tunded on ookeani elanikud: delfiinid, ilusad kalad, korallid. Ja nende keskele seab end sisse suur koletis – solvumine, viha ja agressioon. Ja nüüd mõelge, miks see peletis ookeanis elab. Võib-olla ta kaitseb selle elanikke? Või on ta meresügavuse sanitar ja ilma temata ookean häviks? Tundke tänulikkust, kaastunnet ja armastust selle koletise vastu, sest see on ju teie looming ja tähtis osa sisemaailmast. Proovige ette kujutada, mis teeb teda õnnelikuks. Võib-olla sukeldub ta kõige pimedamasse sügavikku ja teab, millist saladust see varjab? Ja võib-olla harva tuleb sealt välja maa peale, et tunda värsket tuuleõhku ja ehk lennata isegi pilvedesse?“
Niipea kui inimene hakkab armastama oma negatiivseid tundeid, tärkab temas armastus enda vastu, mis on nii vajalik igale piinatule.

Kolmas faas – leinamine

Selles faasis vahelduvad ääretu kurbus ja hingetühjus. Kurbus võib väljenduda pisarates ja hüsteerikas.
Mõned teevad selle vea, et keelavad endal kurvastada. Nad püüavad sellest etapist läbi lipsata töö, uute armusuhete ja alkoholiga. Ent see kõik üksnes pikendab kriisisaega. Mõnikord võib taoline käitumine viia selleni, et inimene surub oma tunded nii alla, et need jäävad temaga aastateks ning pikapeale kujuneb välja depressioon.

Neljas faas – helge nukrus ja tuleviku loomine

„See on üleelamiste viimane staadium, kus te peaaegu olete valmis partnerist lahti laskma. Sel ajal on kasulik endale ette kujutada, et teid seovad nähtamatud niidikesed, mida te ükshaaval katki rebite, lubades kallil inimesel üha enam kaugeneda,“ selgitab psühholoog. „Niit on vaja katki rebida täpselt keskelt, et kumbki abikaasadest saaks oma poole endale. Naeratage tema eemalduvale siluetile ja kujutage ette, et ta naeratab teile vastu.“

Kui negatiivsed emotsioonid on kadunud, hakkavad inimesed sageli eksi järele igatsema. Sellisel juhul on tähtis mõista, millest teil puudu on. Võimalik, et tunnete puudust ära läinud inimesest või mingitest meeldivatest asjadest, mis teid temaga seovad. Näiteks koos väljasõidud, kohvikus käimised, vaiksed perekondlikud õhtud. Mõelge, kuidas te saavutaksite selle kõik iseseisvalt, ilma temata. See aitab teie elu uutele rööbastele seada.

Oleks hea, kui leiaksite endas jõudu eksabikaasale andestada ja teha järeleandmisi. Aga mitte selleks, et teda tagasi saada, vaid rahus lahti lasta. See kingib tohutu sisemise jõu. Kui teete häid tegusid, tunnete ennast hea inimesena. Ja see on lahutuses väga tähtis, sest sellele, keda maha jäeti, hakkab tunduma, et ta oli milleski halb: inetu, sobimatu, laisk.
Mitte miski ei seo tugevamalt kui andestamata solvangud. Need segavad asjade loomulikku käiku. Ainult siis, kui sureb vana, saab sündida uus. Nagu sissehingamine ja väljahingamine, andestage ja laske lahti – hingake välja. Ja andke sellega endale võimalus hingata sisse uus elu, uued sündmused ja õnn.

Eksabikaasade vead

Lahutuse puhul tuleb lapsele selgeks teha, et vanemate erimeelsustele vaatamata mõlemad vanemad armastavad teda. Mitte rääkida sellest, et isa jättis neid maha ja ema ei haletse teda üldse mitte.
Ei ole vaja võrrelda enda elu ekskaasa eluga. Iga inimene vajab aega, et läbida lahutuse eri faasid. Võib-olla teie eksil õnnestus see kiiremini, aga võib-olla ta lihtsalt ei ole veel jõudnud meeleheite faasi, kus teie juba olete. Lõpetage tähelepanu pööramine tema elule, see võtab vaid jõudu ära, ja suunake oma energia enda tulevikule.
Ärge tõstke esile oma uusi suhteid, et tekitada endises partneris armukadedust. See vaid pikendab üleelamisi.
Isegi kui teile on määratud jälle koos olla, on tarvis läbida lahutuse kõik faasid ja lasta teineteisest lahti. Vastasel juhul hakkavad vanad asjad segama uue suhte loomist.

Kõige rohkem abielulahutusi elaniku kohta on üllatuslikult populaarses mesinädalate veetmise paigas Maldiividel, kus lahutuskoefitsient on 10,97, selgub Briti ajalehe The Telegraph loost. Koefitsient on arv, kui palju lahutusi leiab aastas aset 1000 elaniku kohta.
ÜRO andmetel on 30aastaseks saanud Maldiivi naine keskmiselt kolm korda abiellunud ja lahutanud. Väljaanne pakub Maldiivide esikoha peamiseks põhjuseks seda, et moslemiriigis on abielueelne seks tabu, aga samas võimaldavad riigi seadused abielusid lihtsalt lahutada, millist õigust noored ka kasutavad.

Ajalehes toodud lahutuste edetabel on niisugune:
1. Maldiivid - 10.97
2. Venemaa - 4.5
3. Aruba - 4.4
4. Valgevene - 4.1
5. USA - 3.6
6. Leedu - 3.2
7. Gibraltar - 3
8. Moldova - 3
9. Taani - 2.9
10. Kuuba - 2.9
11. Ukraina - 2.8
12. Hongkong - 2.76
13. Läti - 2.6
14. Jordaania - 2.6
15. Eesti - 2.6
16. Soome - 2.5
17. San Marino - 2.5
18. Tšehhimaa - 2.5
19. Costa Rica - 2.5
20. Rootsi – 2.5

Enamik andmeid on 2015. aasta kohta. 2016. aastal oli Eesti koefitsient 2,5. Tol aastal sõlmiti Eestis 6360 abielu ja toimus 3262 lahutust. Edetabeleid koostatakse ka selle alusel, mitu protsenti sõlmitud abieludest lahutatakse, aga tabeli eesotsas on ikka samad riigid.

Aafrikast on aga andmed ainult Egiptuse, Liibüa, Alžeeria ja Lõuna-Aafrika Vabariigi kohta, Aasia suurematest riikidest pole andmeid India, Pakistani ja Afganistani kohta ning andmed puuduvad paljude Lõuna-Ameerika ja peaaegu kõigi Okeaania riikide kohta.