Ma pean oma tahtmise saama!

Kui asjad ei lähe nii, nagu sooviksid, toob see kaasa pettumuse. Me ei saa aga panna elule ega teistele inimestele kohustust olla meie jaoks sobivad ning vastata täiuslikult meie ettekujutustele ja nõudmistele.

Viimasel ajal taban end sageli hüüatamast: “Kuidas on see ometi võimalik?!” Vahel on mu hüüatus kantud rõõmsast üllatusest, kuid enamasti on selles siiski tubli annus nördimust – asjad peaksid olema teisiti (nagu mina ette kujutan) ja inimesed käituma paremini (et mina saaksin end hästi tunda). Budism räägib sellest, et elu on kannatus. Miks? Sest me ei aktsepteeri elu niisugusena, nagu see on. Meil on väga keeruline leppida asjaoluga, et olukorrad ei ole sellised, nagu meie tahame, et teised inimesed ei käitu nii, nagu ootame. See paneb meid olukordi ja inimesi muutma, kõike enda ümber kontrollima, nõudma ja võitlema.

Üks möödunud sajandi tuntumaid psühhoterapeute dr Albert Ellis võtab inimeste peamised absolutistlikud nõudmised kokku nii: 1) mul peab hästi minema, 2) sina pead mind hästi kohtlema, 3) elu peab lihtne olema ja pakkuma mulle seda, mida ma tahan.

Me ei pruugi seesuguseid nõudmisi alati välja öelda – vahel on need alateadlikud ja pesitsevad sügaval me sees –, kuid sellegipoolest mõjutavad need me suhtumist ja käitumist ning toovad oma jäikusega kaasa rahulolematuse, pettumuse ja ärevuse.